Ajakirjanen

Lühidalt oleks vastus sellele küsimusele see, et need on rämedad?

Ma tegin oma esimese tatoveeringu, kui ma olin 15. Salaja muidugi, sest mu ema oleks endale pigem ise politsei või lastekaitse kutsunud, kui et lubanud mul tatoveeringu teha. Teate, ta võib-olla oleks pigem isegi vabatahtlikult otse vanglasse jalutanud, kui et lubanud mul oma keha rikkuda. Mu esimeseks tatoveeringuks olid kolm tähte puusakondil. Selle tegi mulle (nüüdseks tuntud) tatoveerija, oma korteris, voodi peal. Jep, ma tean, kogu see õhustik lausa karjub sulle näkku “PROFESSIONAALNE.” Minule sure as shit karjus ja seetõttu ma nii enesekindlalt ta voodile külitama viskusingi. Käisime koos sõbrannaga tegemas. Kas ma hooldasin seda hiljem? Muidugi mitte. Helosan.. misasi? Ehk muidugi tulid tatoveeringu peale koorikud ja absoluutselt muidugi kindlasti nokkisin ma need koorikud ära. Täna näeb see välja selline. Super ilus kaunis. Ma eemaldan selle, sest ma näen sellega välja nagu ma oleks 75-aastane prostituut. Mitte, et 75-aastasel prostituudil midagi viga oleks aga lihtsalt, mu enda isiklik valik on pigem välja näha 28-aastane. 

Sellest kolmest tähest veel nii palju, et ma suutsin seda varjata oma ema eest KOLM aastat. Jah, me käisime vahepeal koos shoppamas. Jah, me elasime samas majas. Ühe korra viis ta mind mu sõbrannaga Rahingele ujuma ja teatas siis poolel teel, et kavatseb ka 30minti päikest võtta. See paanika, mis mind valdas, oli.. meeletu? Ma jooksin otse autost vette (hea, et riided seljast jõudsin võtta) ja kui ema rannalt hõikas, et ta nüüd koju läheb, siis seisin mina sõna otseses mõttes kaelani vees ja lehvitasin talle nagu väike Karlsson katuselt. 

See, mis tatoveeringu ma järgmisena tegin – selle jaoks mul puuduvad isegi sõnad. Ma olin 18 ja ma tundsin, et kogu mu senise elu võiks ja suisa peaks suruma ühte tatoveeringusse. Ja mis paremini seda kõike peegeldaks, kui faking infinity sümbol, kuhu on põimitud muidugi ka sulg ning sõnad “love” ja “faith”. Avastasin alles täna, et sinna on kirjutatud “faith”, ma arvasin aastaid, et hoopis “hope”. Noh ma HOPE’in siis, et seda tatoveeringut ei jää kuidagi näha, kui ma olen selle eemaldanud. 

Liikudes juba sulgede kursil, siis järgmiseks pidin tegema jalale sule. Ma ei tea, mis krdi ornitoloogia huvi mul tekkis selles vanuses aga võib-olla oleks võinud lihtsalt Tallinna loomaaias või kuradi Toomemäel neid linde vahtimas käia, miks ma pidin end proovima üheks muuta? Ja nüüd tuleb parim osa. See vend, kelle juures ma seda tegemas käisin, küsis, kas ta võib “FREE HANDIGA” (jah, nii ütleski) mulle selle keti ümber jala joonistada? Miks mitte? Onju? Miks ei või suva vend, null joonistamisoskusega, minu kehale jäädavat pilti joonistada? Järgmisena lasen ehk kohalikul joodikul siin Tõrvandi poe taga miskit meisterdada – kui juba, siis juba, eks? See sulg, koos selle täiesti lappes ketiga, on prolly üks vihatuim pilt keha peal. 

Järgmisena, umbes 24-aastaselt, otsustasin, et sulgedest võiks küll edasi liikuda ikka päris lilledeni aga kuna ma keeldusin vist linde täiesti minevikku jätmast, siis ma lasin endale straight out linnu roietele teha. Nüüd, seda tatoveeringut ma otseselt ei vihka aga ma lihtsalt ütlen, et minu algne visioon olid paar põllulille ja sellest sai.. see. Pealkirjas kirjutan, et lasen PEAAEGU kõik tatsid eemaldada. See peaaegu on seal sellepärast, et ma oleks nõus pigem oma silmamunad punaseks tatoveerima ja igavesti välja nägema nagu Twilighti Bella suurim fänn, kui et eemaldaks selle suure tatoveeringu. Ma hetkel eemaldan ühte (kohe jõuame selleni) ja see on nii räme valus, et.. ei. Ma ei soovi, las see pilt jääda. 

Siis 25-eluaasta paiku muutusin ma õite filosoofiliseks. Aitas küll lilledest (korraks) ja lindudest, oli aeg need mõtted, mis kell 4 hommikul magada ei lasknud, otse kehale tatsida. “Be afraid and do it anyway” – okei Gandhi. Vaata mõnikord peaks ikkagi siiski olema afraid ja MITTE mingeid asju tegema – nagu näiteks selliseid tatoveeringuid. Nüüd tean. See tatoveering on aga suht selline semi – ma otseselt ei vihka seda ja see ei ole mu eemaldamise järjekorras esikolmikus, kuid ühel hetkel, ma arvan, tuleb ka tema kord. 

Samal päeval lasin teha väikese südame ka küünarnuki kohale ja see on mu esimene ja ainus tatoveering, mida ma täielikult ei jälesta. Kena. 

26-eluaasta paiku mõtlesin ühel päeval, et järsku ma olen inimene, kellele sobiks ja meeldiks tatoveering, mis asub nähtavas kohas, näiteks mu käe peal. 26-eluaasta paiku avastasin, et kurat ma siiski üldse ei ole selline inimene, kellele sobiks ja meeldiks tatoveering, mis asub nähtavas kohas, näiteks mu käe peal. See tatoveering on hetkel see, mida ma eemaldan. See jõudis mu kehal olla kõige lühikesemat aega ja ma ilmselt ei pea selgitama, KUI väga see mulle ei meeldi. Nagu, mul olid puusakondi peal mingid rõlged räämas pooleldi kulunud tähed ja õla peal mingisugune basic Tumblr girli tats ja ometi, kui ma tatoveeringut eemaldama läksin, siis ma olin, et eip.. enne peab kaduma SEE õudus. Ma lihtsalt ütlen, et sellel pildil endal ei ole mitte midagi viga aga ma tõesti ei ole inimene, kellele selline asi meeldiks. See väike süda on täielik erand. Ma olen hetkel seda eemaldamas käinud kaks või kolm korda ja see oli enne rasedaks jäämist. Üsna pea saan selle protsessiga jätkata. Mitte, et ma seda ootaks. Kui sünnitusega on küll, et see võib valu mõtte minna ühte- või teistpidi, siis tatoveeringu eemaldamisega saab minna ainult ühtepidi. See on retsilt valus. Jah, sul on tunne, et see koht, kust tatoveeringut eemaldatakse, faaaaaking põleb. See koht põleb, sina põled, su aju põleb.

Ja viimaseks otsustasin teha kaks nägu oma kaela peale. Seda hakkan ilmselt järgmisena eemaldama. Mul ei ole selle kohta mitte midagi öelda. Ma eemaldan seda järgmisena (mitte sulge jala või õla peal), sest see on samuti üsna nähtavas kohas. Kui ülejäänusid teisi tatoveeringuid saab riietega katta, siis noh, ma keeldun keset suve salli kandmast.

Kas ma plaanin kunagi veel tatoveeringuid? Olles inimene, kes kaheksast tatoveeringust peab eemaldama kuus (tahaks seitset eemaldada), siis ma peaks ilmselt olema täielik idioot, kui ma veel end oma elus tatoveerida laseksin. Küll aga olen ma natuke mõelnud, et äkki tahaks Franzu sünnikuupäeva? Ma ei tea. Ma vaatan, mis elu toob. Sulgi ja linde ta igastahes rohkem ei too, see on kindel.

Kas ma kahetsen mõnda nendest tatoveeringutest? Ei. Nendel hetkedel mu elus, kui ma need tegin, siis need meeldisid mulle. Need peegeldasidki seda, mis inimene ma tol hetkel olin (jah, võib-olla ma olingi vahepeal lind, kelle asi seegi siis päeva lõpuks on) ja ma ei saaks mitte kuidagi kahetseda seda. Teiseks on kahetsemine ajaraiskamine. Tegu on juba tehtud. Ma küll muretsen, kas eemaldamine midagi aitab või jäävad nad ikkagi kergelt näha. Kui keegi on eemaldanud, siis pliis saatke pilte, kuidas teil jäänud on. 

Alustuseks tahan etteruttavalt öelda, et sünnitusest taastumise puhul ei ole ühte kindlat ja õiget viisi. Mulle näib (või ma tahaks lihtsalt loota), et aina enam lastakse ka lahti sellest ideest, et naine peaks justkui kohe pärast sünnitust saavutama oma ideaalkaalu. Ma igaks juhuks ütlen ka, et trigger warning, sest all pool on pilte minu kehast enne ja praegu ja ma ei soovi, et kellelgi oleks sellest pärast halb tunne. Ma mõistan, et kaaluteema on oma olemuselt hästi õrn ja üleüldiselt triggerdav, ka minu enda jaoks ja ma väga loodan, et ma oma sõnadega kellelegi haiget ei tee. Ükskõik, mis numbreid sinu kaal täna näitab, sa oled armastusväärne. Ma võin võtta mürki, et kui me kunagi sureme, siis meist mitte kellegi matustel ei peeta kõne, öeldes, et me jääme mäletama tema 50 kilost keha, teravaid õlakonte ja väljajoonistuvaid roideid. Sa oled nii palju rohkemat, kui sinu keha. I wish, et ma oleks sellest varem aru saanud. 

Selleks, et ma saaks rääkida, kuidas või mida ma pärast sünnitust tegin, pean ma eelnevalt natuke tausta avama, rääkima enda toidusõltuvusest. Kui see osa sind ei huvita, keri lihtsalt edasi.

Ma olen enamik oma 20ndatest olnud natuke suurem. Ma ei saaks öelda, et ma olen olnud rämedalt rasvunud aga ma olen olnud veidi ülekaalus. Ma olen 179cm pikk ja enamik aega kaalunud 75 – 85kg. Kui mul olid ilusad figuuriga sobivad riided seljas, siis ma võisin peegelpildiga rahul olla. Küll aga, kui mõnel sünnipäeval või muul üritusel tahtsid sõbrannad minuga pilti teha, siis nendelt  oli näha, et meie kaaluvahe on vähemalt 20kg.

Mind, nagu ka ilmselt paljusid teist, on üles kasvatatud mentaliteediga, et toit võib olla nii preemia kui lohutus. Kui väiksena hambaarsti juures käisin, siis sain alati pärast preemiaks kartulikrõpsud valida poest. Kartulikrõpsud oligi see täiesti ultimate auhind minu jaoks. Aga aju lõi väga ebatervislikud seosed. Ja kui mul vähegi taskuraha hakkas tekkima, siis pole vaja kaks korda arvata, mida ma poest endale ostsin. Samas maaliti krõpsudest kodus hästi negatiivne pilt – et see ongi see üks toit, mida saab süüa hästi erilistel puhkudel ja harva – noh teate küll neid erilisi sündmusi, kus hambas on auk või ma ei tea – jeesus maa peale astub. Eks ma sain kodus ikka pahandada ka, kui niisama krõpsu sõin. Mis tähendas üht – ma hakkasin nende söömist varjama. Käisime naabritüdrukuga üle põllu poes, ostsin piraadikrõpse, sõin tagastiteel põllu peal ära ja läksin rahus koju. Ja selline muster kestis praktiliselt nii kaua kuni ma 19-aastaselt välja kolisin kodust. Ma küll ei saanud enam mingi hetk pahandada aga see varjamise vajadus kinnitas end mu aju hallolluse külge. Ma arvan, et sõltuvus krõpsudest ja üldse toidust tekkiski 14-15 eluaasta kanti. Siiani mäletan mingeid vestluseid, kui kellelegi ütlesin, et mulle maitsevad krõpsud ja inimene hüüatas, et oi mulle ka ja siis rääkis, milline kohutav siga ta on, olles võimeline terve paki korraga ära sööma. Ma naeratasin ja mõtlesin, et täiesti perses, ma võin korraga 2-3 pakki süüa ja nii iga päev. Ma võisin paljusid toite süüa põhimõtteliselt oksendamiseni.

Olen täiskasvanuna ka teraapias proovinud sõltuvusest lahti saada ja teinud harjutusi, kus ütlen 15-aastasele Kerttule, et tal ei ole vaja krõpsudest/toidust lohtutust otsida ja ta ei vaja neid tegelikult, kuid see kõik on mind aidanud max 2 nädalaks. Olen teinud enda motiveerimiseks pilte enda kehast, ise käsi kokku hõõrunud ja mõelnud, et oi kui lahedad enne ja pärast pildid ma saan. Reaalsuses on mul arvutis seeria minust muutumas aina ümaramaks. 

Ühesõnaga, kuigi mul oli suur plaan enne rasedaks jäämist kaalus alla võtta, siis seda ei juhtunud. Kaalust alla võtmine minu mõistes oleks tähendanud siis seda, et max 3-5 (imekombel võib-olla isegi 6-7) nädalat oleksin ma suutnud jälgida toitumiskava (tavaliselt mu go-to kava oli Erik Orgu oma, sest seal on minu arvates head toidud ja see on toiminud) ja hoidunud krõpsudest. Siis ma oleksin 6-10kg alla võtnud, imetlenud end nädal aega peeglist, olnud rahul ja siis esimese eraelulise ebaõnnestumise peale krõpsupaki haaranud (sest miski ei rõõmusta ega lohuta paremini kui toit).  Ja siis oleks settinud need samad mustrid, kus ma mõtlen, et ah suva – ma ühe korra juba ju sõin krõpsu, ma söön ühe korra veel. Siis kolm päeva hiljem mõelnud, et okei, ma kaks korda sõin, ma ühe korra söön veel ja siis võtan end uuesti käsile. Aga tegelt kunagi ei võta (vähemasti mitte enne veebruarikuud, kus ma iga aasta, nii kaua kui ma mäletan, olen korraks olnud paanikas, et appi, suvi läheneb ja miks ma ei ole tippvormis).

Kui ma rasedaks jäin, siis ma kaalusin 77-78kg. (Ma otsisin praegu teile pilte, et näidata, milline ma olin ja avastasin, et ma tõesti olen olnud maailmameister mulle sobivate riiete leidmisel ja poseerimisel, sest ma never ei ütleks, et ma nendel peaaegu 80kg kaalusin). 

Aga reaalsuses ilma “õigete” riiete ja poseerimiseta nägin välja selline. Ja ma tahan etteruttavalt öelda, et see, et ma iseendale sellisena ei meeldinud oligi tugevalt minu enda probleem.

Minu sõbrannad ja lähedased ei ole kunagi öelnud, et ma oleks halb välja näinud. Kui ma näeksin tänaval samasuguse figuuriga inimest, siis ei pööraks ma sellele tähelepanugi. Reaalselt ei panekski tähele. Ainuke, mida ma tänavapildis tavaliselt märkan, on see, kui kellelgi on väga äge outfit. Ma arvan, et mind ennast häiris selles kehakaalus olles see, et ma ei justkui ei saanud osta riideid, mis mulle meeldisid, vaid ma pidin kandma riideid, mis nägid mu seljas okeid välja. Kes sellise reegli tegi? Mina ise muidugi.  Rasedusega võtsin niisiis 25kg juurde. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis tekkis räme magusaisu ja lisaks krõpsudele kütsin öösel ja päeval šokolaadi sisse. Sünnitama läksin 103-kiloselt.

Kuidas ma sealt siis 68-kiloni sain? Esiteks, sünnitusmajja jäi 10kg. Arvestades, et ainuüksi laps kaalus peaaegu viiekas, siis see ei ole mingi ime. Samal hetkel, kui Franz välja hüppas, kadus mul igasugune magusa isu. Ma ei ole kunagi enne rasedust magusa fänn olnud ja see, et ma loomakombel seda endale näost sisse surusin oli 100% hormoonidest. 

Teiseks, ma tegin saatusliku vea ja õpetasin oma lapse vaid liikuvas kärus magama. Kes ei tea, siis vastsündinul on alguses esimesed kuud mingi 5 päevaund? Okei paar esimest nädalat magas ta oma voodis päevaunesid, kuid mingi hetk me keerasime pekki ja nõnda käisin ma absoluutselt iga ilmaga jalutamas. Mäletate neid -25 kraadiseid ilmasid talvel, kus te kakaoga diivanile kerra tõmbasite ja oma lemmikraamatut lugesite? Jep, ma sumpasin põlvini lumes 4x päevas ja niimoodi kuude viisi. Ta on alles viimastel kuudel (ca märtsist) õppinud seisvas vankris magama :)). Kindlasti on oma roll ka imetamisel, mis kaloreid põletab. Suurt trenni ma tänasel päeval ei tee. Ma ei käi jõusaalis, ma ei käi igapäevaselt lapsega jalutamas. Küll aga saan ma lähinädalatel endale maanteeratta ja hakkan sellega ringi vurama.

Kolmandaks, mu toitumine muutus kardinaalselt. Ma tean, et mõni teist lootsis, et Voldemort hiilis keset ööd meie magamistuppa ja tegi avada kedavra mu rasvale, kuid nii õnnelik ma siiski ei olnud.  Mul saab 6. mail sünnitusest 7 kuud ja ma ei ole söönud ühtegi šokolaadibatooni – mitte ühtegi snickersit, tuplat, twixi. Paar korda olen suhu pannud mõne üksiku Kalevi kommi. Ma ei ole söönud ühtegi kartulikrõpsu ja selle üle on mul kõige parem meel. Mul lihtsalt läks isu üle. See ei ole minu jaoks olnud võitlus iseendaga. Ma ei ole pidanud pisarsilmi krõpsuletist poes mööduma. Ma ei ole joonud ühtegi lonksu cocat (coca-cola oli samuti üks väga ebatervislik sõltuvus minu elus. Ma jõin umbkaudu 2-4L cocat nädalas ja niimoodi aastaid).

Aga kui te arvate, et ma ööd ja päevad kuiva riisigaletti närin, siis see ka päris tõde pole. Ma söön täiesti tavalisi koduseid toite – šnitslit, kotlette, suppe, pastasid, erinevaid riisiroogasid, kartulit jne.  Kui ma käin väljas söömas, siis ma ei küsi väriseval häälel teenindajalt, et kas selles toidus on nüüd 700 või 900kcl. Ma käin endiselt vahepeal mäkis ja ostan Lidlist nutellatäidisega saiakesi. Tähistan iga kuu poja minisünnipäeva ja teen selle puhul toorjuustukooki ja söön seda terve ülejäänud nädala. Ma ei jälgi ühtegi toidukava ega kavatse seda ka tulevikus ilmselt teha. Ma olen lihtsalt aru saanud, et minu jaoks need kavad ei toimi, sest ma olen inimene (siia võiks punkti panna), kes hästi kergelt äärmustesse laskub. Ehk kui ma hakkan kava tegema, siis ma keeran peast lolliks ja arvan, et ma ei või enam kunagi mäkis käia ja siis ma hakkan oma peas seda ketrama ja ma ei tea, kuidas teiega, aga mida rohkem ma midagi enda jaoks keelan, seda rohkem ma seda tahan. Ma ei saaks öelda, et ma praegu näiteks enda jaoks krõpsu ja kommi keelaks – mul lihtsalt ei olegi enam nende järele isu. Küll aga olen enda jaoks mõelnud, et kui krõpsuisu miskipärast kunagi peaks tekkima, siis noh.. sucks to be me. See on asi, mida ma tõesti kunagi elus enam süüa ei või. Väga suure tõenäosusega langeksin ma lihtsalt samadesse mustritesse. Nii nagu pikalt kaine olnud alkohoolik ei või isegi lonksu õlle võtta, nii ei või mina krõpsu süüa.

 Jah, ma olen enda jaoks mõtestanud, et ma olengi sõltlane. See kõlab hästi dramaatiliselt ja.. ehk liialdatult, kuid toidusõltuvus ei erine nii retsilt muudest sõltuvushäiretest. Ma olen leppinud, et selles mõttes ma ei saagi kunagi “terveks”. See teekond kestabki hetkeni, mil ma oma viimase hingetõmbe võtan ja if I’m lucky, siis see juhtub umbes 70 aasta pärast. Ma olen leppinud, et mul jääbki elulõpuni ebaterve suhe toiduga. Olen leppinud, et kui mul on vähegi sitem päev, siis vähemalt korra mõtlen, et mida ma nüüd lohutuseks endale ostan selle eest. Kuigi ma pean tõdema, et see on läinud ajas paremaks. Mul on olnud nüüdseks ka selliseid halbu päevi, kus ma ei mõtle, et ma lohutan end hiljem toiduga. 

Ma ei saa kedagi süüdistada, et minu suhe toiduga on selline. Minu vanemad ei teadnud paremini. Ma saan vaid proovida Franzule juurutada tervislikku suhtumist toidu osas. Saan anda edasi sõnumi, et toit ei peaks olema lohutus ega preemia. See ei tähenda, et toitu ei peaks või ei võiks nautima, kuid oma emotsioonid tuleb läbi töötada. Kui ta läheb sõbraga tülli või kogeb mingisugust pettumust, siis ma loodan, et ta suudab enda sisse vaadata ja tegeleda nende tunnetega, mitte ei haara snickersi järele (tho see on okei, kui ta oskab enda sees toimuvat analüüsida ja siis hiljem tunneb, et tahaks shokolaadi, möllaku minna). 

Ma mõtlesin alati, et oh, kui ma kaaluksin nii või nii palju, siis oleksin kindlasti õnnelik. Justkui peituks õnn riidepoes selle maagilise XS või S suuruse taga. Pean teid kurvastama, suure tõenäosusega on see õnn suhteliselt üürike. Tunnistan, kui ma alguses alla võtsin, siis mu aju sai küll mingi dopamiinilaksu, kui kaalule astusin. See ei kestnud pikalt. Mu juuksur ütles hästi, et ta saab väga hästi aru, mis kohas ta endaga on, kui ta kodus peeglisse vaatab. Kui ta vaatab peeglisse ja vaatab, et krt, paar kilo peaks alla võtma ja issand, miks mu silmaalused nii sinised on (ei, ta mees ei peksa teda, lihtsalt.. me elame eestis), siis ta on endaga halvas kohas. Aga kui ta vaatab peeglisee ja vaatab, et oh – mis äge piff ma olen – siis ta on heas kohas. Ta võib kaaluda täpselt sama palju. Lihtsalt meie sisemaailm peegeldub väga hästi väljapoole ka. Kui sa ikka seesmiselt tunned, et sa pole piisav ja sul on paha ja valus ja nõme, siis pole vahet, kas sa kaalud 50kg või 98kg. 

Üks peamine asi, mis mind täna motiveerib pisut tervislikemaid valikuid tegema, on muutus minu mõttemaailmas. Mingil hetkel sain aru, et ma ei taha kaalu kaotada, et “parem” välja näha. Ma mõistsin, et tahan olla paremas vormis, et ma jõuaks oma lapsega ringi joosta. Ma tahan olla paremas vormis, et ma elaksin kaua ja näeksin Franzu suureks kasvamas. Et ma saaksin tema elus olla võimalikult kaua. 

Ma tahan ka lõpetuseks öelda, et see, et inimene 25 kilo juurde võtab rasedusega ei ole midagi ennekuulmatut, kuid see ei ole ka mingisugune reegel. Ma tean väga väga palju naisi (kasvõi oma enda beebigrupist või sõbrannaderingist), kes võtsidki max 8kg juurde ja see jäi neil kõik sünnitusmajja. Kes iganes on rase või tahab tulevikus lapsi, ära karda seda kaalutõusu. Võib olla, et sa ei võtagi suurt midagi juurde ja samas, isegi kui võtad, siis see ei ole maailma lõpp. Ma luban.

Ma olen ise alati olnud see inimene, kellele täiega meeldib teiste sünnituslugusid/kogemusi lugeda. Võib-olla erandiks on osad beebigrupi emad, kes saavad teise lapse ja räägivad esmarasedatele, kuidas nad olid 56 tundi valudes, mitte ükski arst neid vaatamas ei käinud sünnituse ajal, mees pidi praktiliselt ise lapse välja tõmbama, nad rebenesid ja said normaalset istuma hakata alles eelmise jaanipäeva paiku. Nad muidugi räägivad neid jutte nii, et keegi pole isegi küsinud. Ühesõnaga, kui lugu on jagatud eesmärgiga teisi hirmutada, siis see ei istu mulle. Muidugi, kui keegi minu sünnituskogemust hirmutavaks peab, siis sinna ma ei saa midagi teha. Minu jaoks see ei olnud otseselt hirmutav ja pigem tahaksin julgustada, et sünnitus ei ole mitte midagi hullu. 

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis ma võtsin meeletult kaalus juurde raseduse ajal. Aga ma ei olnud ainuke, kes usinasti kosus. Umbes 15-16nda rasedusnädala paiku hakkasid arstid ja ämmakad rääkima, et mu rasedus ei vasta 15-16nda nädala omale. See tähendab, et kui ma olin 15 nädalat rase, siis ümbermõõtude põhjal oleksin justkui 17-18nädalat rase olnud. Laps oli suur. Kuulsin väga palju erinevaid arvamusi. Ühed ütlesid, et laps ei ole kaalult suur, ta on lihtsalt pikk, sest me mehega oleme pikad (179cm ja 194cm) ja muretsemiseks ei ole põhjust. Samas nägin ultahelitehnikute murelikke pilke, kui nad last mõõtsid. Ühel hetkel saadeti mind ka glükoositestile, et välistada rasedusaegnediabeet ja seda mul tõepoolest polnud. 

Kuna laps oli suur, siis pandi kirja esilekutsumise aeg. Mu tähtaeg oli 6 oktoober ning esilekutsumine 4ndal. 4nda hommikul vantsisin kõikide kompsudega TÜ kliinikumi. Esmalt saadeti mind alla tagasi, et ultrahelis laps üle mõõta. Ultrahelitehnik sai lapse kaaluks 4,6 kilo. Ta naeratas ja ütles: “Äkki proovime väiksemad numbrid saada?” Minugi poolest, kuigi ega ma ei teadnud, kuidas see enesele valetamine mind aitama peaks. Kui ma ise hommikuti kaalule astun, siis ma mõnikord mõtlen sama – prooviks äkki väiksemad numbrid saada – tavaliselt ei õnnestu. Tal imekombel õnnestus, sest ta teatas teistkordsel mõõtmisel rõõmsalt, et laps on siiski 4,4 kilo. Me naeratasime üksteisele kuivalt, teades mõlemad, et 4,4 kilo on täpselt sama kohutav kui 4,6 kilo aga me tegime head näod pähe ja jätsime hüvasti. Tema, oma töös teades, mida naise jaoks 4,6 kilo tähendab, ilmselt eeldas, et hüvastijätt on igavene. 

Ülesse tagasi minnes kutsus naistearst mind kabinetti ja palus maha istuda. Mulle anti valik, kas tehakse keiser või proovin ise sünnitada. Kui ma ei eksi, siis alates neljast kilost on võimalik keisrit paluda. Kuna mul oli võetud maailma kõige armsam ja toredam eraämmaemand Gertrud, siis ma otsustasin ise proovida. Ilma temata oleksin ma ise ilmselt selle skalpelli haaranud. Naistearst pigistas mu kätt ja ütles, et arutas ka teiste arstidega ja arvab, et see on õige otsus. 

Mulle paigaldati balloon (emakakaelale asetatakse väike toru ja selle otsas olev balloon täidetakse vedelikuga, et avaldada emakakaelale mehhaaniliselt survet. Emakakael peaks siis hakkama pehmenema ja avanema). See balloon kukkus esmalt 4x välja, enne kui ma üldse kabinetist välja jõudsin astuda. Kena algus. Lõpuks täideti see maksimaalse koguse veega. Ballooni paigaldamine minu jaoks eriliselt valus polnud, kui siis hästi korraks oli selline.. 10 punkti skaalal umbes 2. Ballooni paigaldanud naistearst ütles kavalalt, et “näeme siis õhtul”. Spoiler alert! Me ei näinud õhtul. Järgmisel hommikul läksin uuesti kliinikumi, et balloon välja võtta ja vaadata, mis edasi saab.

Mind kirjutati haiglasse ja hakati misprostooli sisse kütma. See nägi välja nii, et mina istusin pidžaamas oma palatis ja naistearst käis ja võttis iga mõne tunni tagant taskust välja volditud paberi sees oleva valge pulbri, mille ma pidin suhu kallutama. Tunne oli selline, et kui politsei oleks sisse astunud, siis ma oleks pidanud käed üles tõstma ja ütlema, et (nendest) narkootikumidest ei tea ma (küll) midagi.

Vahepeal käis Kristjan mind lõbustamas ja me istusime koridoris. Minu suurim hirm oli, et ma pean sinna ööseks jääma. Mitte koridori, vaid haiglasse. Lõpuks võtsin julguse kokku ja uurisin ühelt ämmakalt, et kui mul sünnitegevus pihta ei hakka, siis äkki saaksin ööseks koju. Ta ütles, et nad ei taha väga lasta, kuid kui ma elan haigla lähedal, siis olgu pealegi. Ta andis viimase ehk kolmanda misoprostooli koguse ja jättis mind uut ktg-d ootama (peale igat misoprostooli tehti paari h jooksul ktg, mis siis näitab emaka tööd ehk kas kokkutõmbeid on). Läksime kõndisime Kristjaniga haiglas ringi. Kell 17:12 tundsin, et tuhud hakkavad peale. Esialgu arvasin, et kujutan seda ette, kuid telefoniga neid jälgima hakates joonistus välja, et need käisid iga 3-4 minuti tagant ja kestsid 30-40 sekundit. Esimesed paar tundi olid need täiesti valutud. Lausa nii valutud, et kui ma ktg-sse läksin, siis ei pidanud ma vajalikuks seda isegi mainida (suuresti lootuses, et saan ikkagi koju). Ktg näitas kokkutõmbeid minimaalselt. Peale ktg-d (ca kella 8-9 vahel õhtul) tahtis valves olev naistearst (kes osutus mu enda naistearstiks) mind näha. Ta ütles, et teab, et ämmakas oli mind koju lubanud, kuid ta ei tahaks seda ikkagi teha. 

Tal oli õigus. Vahetult pärast seda muutusid tuhud valusaks. Ja kui ma ütlen valusaks, siis.. Mäletate, kuidas põhikoolis rahvastepalli mängides klassivennad alati palli sellise agressiivsusega loopisid nagu tahaks, et see pall lendaks läbi sinu ja kui sa sellega pikki vahtimist said, siis tõmbas hinge korra kinni? See meenutas seda. Ma kirjutasin eraämmakale, et vist hakkab pihta. Ta soovitas sooja dušši alla minna. Ma võtsin oma elektrilise küünla, panin kraanikausi äärele, lasin laelambi ära ja olin valmis mõnusaks spaa õhtuks. Reaalsuses nägi see vaatepilt ilmselt välja nagu stseen õudusfilmist. Ma seisin seal hämaras ruumis, otsaesine vastu külma seinaplaati, duššiotsik lõdvas peos, suutmatu seda vett kuhugi suunata ja ümisedes madalal toonil omaette. Mingi hetk sain aru, et see dušš aitab sama palju kui lahtisele haavale peale puhumine. Kuigi alguses tõesti veidi aitas, soovitan siiski proovida.

Dušši alt tulles tulid veed ära – või vähemasti mingi osa nendest. Hellasin palatis olevast telefonist valveämmakale, et selline asi juhtus. Ämmakas tuli palatisse, kutsus mind endaga kaasa. Pidin kõndima üle koridori ktg-sse – mõtlesin, et ei jõuagi sinna omal jalal. Ma ei tea, kuidas need tuhud järsku niii intensiivseks läksid aga natuke tahtsin surra. Ktg-d tehes pidin lamama 45 minutit. Kristjan täitis epiduraali lehte. Kui sa pole rase, siis tea, et selleks, et epidruaali saada, pead sa täitma mingisuguse lehe. Ma rõhutan – MINGISUGUSE – sest seda lehte mina oma ihusilmaga näinud pole. Ma lihtsalt ei suutnud seda ise täita. Sellel ajal, kui Kristjan lehte täitis, lamasin mina kägaras, vahelduva eduga kuhugu oksekotti kettides. Kristjan aina küsis mu käest küsimusi ja ma mingi hetk arvasin, et ta teeb lihtsalt nalja, sest need küsimused EI SAANUD OTSA. Allergiaid? Varasemaid operatsioone? Kroonilisi haigusi? Ema neiupõlvenimi? Lõpuks pidi kuhugi ka allkirja panema. Kristjan meelitas, mis ta meelitas, kuid ma ei olnud suuteline seda ise kirjutama. 

Ktg-st viidi mind ratastooliga (LOL) ülesse korrusele sünnitustuppa. Ma värisesin hullemini, kui siis, kui ma pidin koolis matemaatikatunnis tahvli ette minema. Arvestades, et matemaatika oli mul koolis kaks, siis.. 

Kell oli 22:37 kui sünnitustuppa jõudsime ja ma helistasin Gertrudile, et nüüd läheb asjaks. Esimese asjana sünnitustuppa jõudes ütlesin, et tahan epiduraali. See oli parim otsus üldse. Kes iganes mõtlevad, et tahaks epidruaali aga see tundub hirmutav, siis kaks soovitust: ärge vaadake mitte ühtegi videot sellest, kuidas seda tehakse. Mul rasedana tuli TikTokis mitmeid kordi ette ja ma hakkasin vaatama aga viimasel hetkel scrollisin edasi. Jah, mingi nõel läheb sulle selga – sul pole rohkem vaja teoreetiliselt teada, kuidas see käib. Teadmatus on.. hea. Küll aga soovitaksin ma ikkagi uurida, millised on võimalikud tühistused, kõrvalmõjud – ühesõnaga, sa saad olla informeeritud ka nii, et sa ei ole vaatanud TikTokis, kuidas 400 meetrine nõel kuhugi selga läheb. Kas see on valus? Ei. Ja uskuge mind, see tõesti polnud. Ma ei aja teile praegu sitta nagu mõnikord hambaarstid, kes sulle lapsena ütlevad, et “ei kullake, süst ei ole valus, see on EBAMUGAV” – vabandage, ebamugav on suvel palavas rohida. Sulle tehakse esmalt tuimestav süst alaselga ja kui sa oled juba kogenud tuhusid, siis sa a) oled nõus ja valmis kõigeks, et seda valu mitte kogeda, b) kõik muu valu tundub täiesti köömes selle kõrval. Ma vist isegi ei tundnud seda tuimestavat süsti või oli mul selleks hetkeks nii savi. 

Ja siis hakkas epiduraal toimima. Ja ma olin.. taevas. Ei, mitte nagu surnud aga see tõesti oli parim otsus üldse. Kõik need naised, kes uhkelt teatavad, kuidas neil oli TÄIESTI LOOMULIK sünnitus ja nad ei kasutanud valu vastu midagi – lahe. Näidake ette need diplomid ja medalid, mis te saite sünnitusmaja ukse peal, kui lahkusite. Aaa, ei saanuki midagi? Jah, proves my point. Sa ei ole mingisugune Eesti rahvuskangelane, järgmine Kalevipoeg või pühak, kui sa epiduraali ei kasuta ja nüüd kordame ka kõik koos, et inimesed tagareas ka kuuleksid :”Ma ei ole kellestki parem, kui ma epidruaali ei kasuta.” Tänan. 

Edaspidi tundsin küll tuhusid, kuid see oli öö ja päeva vahe võrreldes sellega, mis tundega ma sünnitustuppa tulin. Kuni kella kolmeni öösel ma seisin püsti või lamasklesin pooledi seistes järi peal või põlvitasin tooli peal, ülakeha voodi peal (väga hea asend, reaalselt soovitan proovida). Gertrud soovitas proovida ka naerugaasi, kuid ma ütlesin kohe, et seda ma ei soovi, sest ma olen kuulnud, et see ajab iiveldama. Ta utsitas mind ikka proovima ja jällegi – parim otsus. Samuti ütles ta Kristjanile, et tule proovi ka, sest ma tean, et sa tahad proovida ja teed seda niikuinii kohe kui ma palatist lahkun. Tal oli õigus, Kristjan tõesti oleks niikuinii proovinud. Mingi hetk tundsin, et pressid tulevad vaikselt peale. See on nii naljakas tunne. Su keha reaalselt pressibki sinu eest ja sa ei saa sinna mitte midagi teha. Vahepeal pandi mulle oksütotsiin tilkuma. Tundsin, et kõik läheb kogu aeg aina intensiivsemaks. Proovisin kõikide tuhude ajal hästi sügavalt hingata. Käisin raseduse ajal ka beebipuutis rasedatejoogas, kus sellist sügavamat hingamist harjutatakse ja ma arvan, et ka see oli abiks. 

Kell kolm öösel katsuti avatust ja see oli 10cm. Sünnitustuppa jõudes oli äkki 4cm, kui ma õigesti mäletan. Oli aeg kaasa hakata pressima. Ma ei hakka valetama, see oli minu jaoks kõige rämedam osa sünnitusest. Kuna mu sõbranna oli natuke aega tagasi just sünnitanud ja umbes 4-5 pressiga ühele poole saanud, siis loomulikult ma arvasin, et mul läheb samamoodi. Kui ma olin 2,5 tundi ära pessinud, siis sai selgeks, et minul ja mu sõbrannal pole midagi ühist, mis puudutab sünnitust. Üks huvitav asjaoluke veel – kui ma olin rase, siis käisime beebipuutis loengus, kus öeldi, et tavaliselt on sünnitustoas ämmaemand ja hooldaja (või kaks) ja kui ruumis on juba rohkem meditsiinipersonali, siis on ilmselt seis natsuke hapu. Mul oli kaks ämmaemandat, naistearst, lastearst ja hooldajad (ei oska öelda, mitu tükki). Kristjan on hiljem öelnud, et sel hetkel, kui neid inimesi aina sisse vooris, hakkas tal süda natuke saapasäärde vajuma. Laps oli kinni. Ma aina pressisin ja see tegelane ei liikunud edasi. Mingi hetk tõsteti mind kuhugi järi peale, kus ma siis seljaga vastu voodit toetasin ja ütlesin Gertrudile, et ma ei jõua enam. Ma ei tea, mida ma lootsin, et ta vastab?  Et ta patsutab mind õlale ja ütleb, et arusaadav, head koduteed sõbrake? 

Mingi hetk tundsin, et all pool läks kõik hästi soojaks. Ma eeldan, et see oli hetk, mil ma rebenesin aga kindel ei saa olla. Jällegi asi, mida ma ise väga oleksin enne sünnitust tahtnud teada – sa ei tunne rebenemist. Mina vähemasti ei tundnud ja ma sain kolmanda astme rebendid (IIIB). Ja veel üks asi, mida ma oleksin tahtnud teada enne sünnitust – sünnitus ei ole niivõrd valus, kui ta on intensiivne. Selline tunne nagu sa jookseks ilma mingisuguse ettevalmistuseta Bostoni maratoni. Pärast 3 tundi presse otsustas lõpuks Franz, et aitab kah seal kükitamisest ja hüppas välja. Kirja läks 9 tundi sünnitust. Ta sündis 6. oktoobril kell 05:53 hommikul. Ma kuidagi alati teadsin, et ma sünnitan öösel.

Tagasi sünnituse juurde. See kergendustunne, mida sa füüsiliselt koged, kui laps väljub.. Ma tahaks tuua siin mingisuguse analoogi aga see ei ole võimalik. Sa pead ise seda kogema, et mõista. Seejärel kaaluti laps ära. Ta kaalus 4,8 kilo. NELI KOMA KAHEKSA KILO. Okei proua “proovime väiksemad numbrid saada” – äkki prooviks järgmine kord suuremad saada? Aga tegelikkuses ma saan aru, et ultraheliga lapse mõõtmine ei olegi kahjuks täpisteadus, kuigi võiks olla. 

Franz pandi mulle rinnale ja ta oli nii soe ja väike (noh, kuivõrd väike ta siiski oli, arvestades, et meil osad beebid on alles kahe kuuselt 4,8 kilo aga see selleks). Ma sain teda veidi aega hoida, samal ajal, kui arstid mureliku näoga mu saba alust vaatasid. Naistearst teatas, et mind tuleb narkoosis kinni lappida, sest rebendid on liiga ulatuslikud. Taaskord – meeletu kergendus. Ma ei oleks tahtnud olla ärkvel sellel ajal. Mind sõidutati palatist opituppa, kus ma siis paar tundi.. puhata sain? Samal ajal istus Kristjan Franzuga sünnitustoas, särk seljast ja Franz vastu tema rinda. Hiljem saime peretuppa. Ma arvan, et mu top1 hirm sünnitusega seonduvalt oli see, et me ei saa peretuba. Ma ei oska isegi öelda, miks ma seda nii väga kartsin. Teise lapsega niivõrd seda ei kardaks enam.

Ühesõnaga, kõik esmarasedad või naised, kes plaanivad kunagi tulevikus lapsi saada: v.a. see tunnike enne epiduraali saamist – sünnitus ei olnud meeletult valus ja seda ütleb inimene, kes pressis 4,8 kilose hiiglase välja. Jah, on naisi, kelle jaoks on see väljakannatamatult valus aga ma tahan lihtsalt öelda, et võib ka minna teisiti. Kogu aeg tambitake igal pool, kuidas sünnitus on võrdne sellega, et sa oled leekides ja samal ajal murtakse su sees 50 luud korraga ära. Ei pruugi nii minna. Rebenditest ja sünnitusest taastumine – ei olnud valus, küll aga sai vaagnapõhi  kannatada ja käin siiani taastusravis. Ma käisin kaks päeva enne esilekutsumist Vooremäel tõuse jooksmas (jah 9 kuud rasedana, peaaegu 5 kilone beebi kõhus), et sünnitust esile kutsuda (KUIGI MA JU TEADSIN, ET SEE EI KUTSU) ja ma tõmbasin selja ära. Ja mitte nagu, et oih natuke valutas pärast, vaid ma pidin sellega KA taastusravisse minema pärast sünnitust. Ja kui ma ütlen, et see seljavalu oli 500x rämedam, kui ükskõik, milline etapp sünnitusest, siis ma ei valeta. Ma 200 protsenti oleksin nõus enne 89 korda uuesti sedasama sünnitust läbi tegema, kui et kunagi kogeks uuesti seda seljavalu. 

Rääkides sünnituse esilekutsmisest – ei, vaarikalehetee ei kutsu sünnitust esile. Nii nagu ei kutsu seks, saun ega šhampus. Kes iganes teile väidab, et temal küll kutsus, siis kahjuks pean teile kurbusega teatama, et tegu oli kokkusattumusega. Nii palju on seda uuritud. Selleks, et laps hakkaks sündima, peab temal endal vabanema kehas teatud hormoon, mille ta siis pissib sinu lootevette. SEE kutsub sünnituse esile. Sa ei saa midagi teha selleks, et see hormoon lapsel vallanduks. Laps sõna otseses mõttes tulebki siis, kui ta ise valmis on. Tema pärast võid sa 400 tassi päevas vaarikalehe teed juua. Nüüd, mis pidi aitama – datlid. Datlid ei aita sünnitust esile kutsuda, kuid nad pehmendavad emakakaela. Ja arvestades seda, et ma küll rebenesin, kuid emakakael jäi täiesti terveks, siis tundub, et aitas. Ma hakkasin umbes 34ndal nädalal sööma 6 kuivatatud datlit päevas. Ma jälestan datleid. 

Mis puudutab eraämmakat – väga soovitan, kel vähegi rahaliselt võimalik on. Eelkõige soovitan ärevatele inimestele nagu mina ise. Ma ajakirjanikuna kajastasin erinevaid sünnitusvägivallaga seotud lugusid ja sealt joonistus välja, et üks n-ö sünnitusvägivalla vorm on ka see, kui sind jäetakse lihtsalt üksinda ja teadmatusse sünnituse ajal. Eraämmakas peab ka siiski vahepeal ära käima aga see teadmine, et sul on sünnitama minnes see oma kindel inimene – see oli minu jaoks nii oluline. Ma olen suht hellik ja ei talu väga karmimat ütlemist ja seetõttu oli see samuti üks minu hirmudest, et saan sellise karmima ämmaka. Ma arvan, et otsus võtta eraämmakas aitas kaasa ka sellele, et mul tegelikult jäi positiivne mälestus sünnitusest. 

Sünnitusplaan – parim plaan on plaani puudumine. Ma ei mäleta, kas ma lugesin seda kuskilt või rääkis seda mulle mu eraämmakas aga kui naine teeb sünnitusplaani ja sünnitus ei lähe nii nagu ta on lootnud, siis tekib pettumus. Lisaks paneb igasugune plaan pinge peale ja tavaliselt ei olda valmis sellest plaanist lahti laskma. See tähendab ka seda, et ollakse hästi jäigad, kui arstid pakuvad välja muid lahendusi. Kõige parem plaan on minna sünnitama täiesti ilma igasuguse plaanita, minna lihtsalt vooluga kaasa ja usaldada arste. Nad teavad, mis sulle on parim.

Ma ei tea, kas te tahaks, et ma kirjutaks ka lühidalt sellest, mida ma haiglasse kaasa pakkisin. Ma ise rasedana täiega googeldasin ja lugesin, mida kaasa võtta, sest ma ei tahtnud, et ma peaks millestki puudust tundma. Paljud teist korda sünnitama läinud naised beebigrupis ütlesid, et nad oleks tahtnud, et neil oleks esimesel korral üks või teine asi kaasas olnud. Mina näiteks ei tundnud millestki puudust ja samuti ei pakkinud ma midagi üleliigset kaasa.