Ükspäev hakkasin oma sõbrannaga rääkima sellest, milline on hea isa. Õigemini, mina väljendasin ühese tõena, et hea isa on see, kes lapsega tegeleb. Ja siis ütlesin väiklaselt, et kõigil, kellel on selline mees, kes lapsega ei tegele, ei ole jopanud. Sõbranna kuulas ja ütles, et ma eksin. Oota, mismõttes? Sõbrants ütles, et hea isa tähendab inimeste jaoks erinevaid asju ja ma võtan seda põhimõtteliselt oma mätta otsast… Ja tegelt ju nii ongi!?
Naljakas on see, et ma ei olnud kunagi sellele varem niimoodi mõelnud. Mina teadsin alati, et ma tahan meest, kes tulevikus lastega tegeleda viitsib – nendega mängida tahab, raamatuid lugeda jms. Teine oluline omadus “hea isa” puhul on minu jaoks see, et ta ei karju/tõsta häält vaid on vanarahu ise. Ja kolmas omadus on see, et ta peab välja näitama armastust – sõnades, kuid ka tegudes – julgeb kallistada, musitada, mürada, olla õrn. Noh, Kristjan täidab kõik punktid ja seetõttu ongi ta minu jaoks väga hea isa. Väga-väga-väga hea isa. Ja seetõttu arvasin ma, et kõik naised, kellel ei ole täpselt sellist meest, on väga väga õnnetud. Aga tuleb välja, et ei ole.
Kui sõbrants mu mõttemaailma avardas, siis mul tekkis uudishimu, et mida siis teiste jaoks hea isa tähendab? Küsisin oma sõbrannade käest ja uurisin Instagramis võõramate käest. Toon siin välja mõned punktid, mida te mulle ütlesite:
- Turvatunne. Hea isa tekitab naises ja lapses turvatune. “Ma tean, et ta teeks ükskõik mida, et meil turvaline oleks.”
- Isa, kes tunnustab
- Võtab aega, et lapsega olla
- On hooliv
- Kallistab
- Kaisutab
- Ütleb, et armastab
- Abivalmis
- Kuulab
- On olemas
- Mehelik kainus
- Lõbus
- Teeb nalja
Põhimõtteliselt need on asjad, mis kordusid uuesti ja uuesti. Minu jaoks mõned eeloetletud asjad on.. ebaolulised? Noh, et turvatunne on küll oluline aga ma kuidagi tunnen, et ma olen nii saikar, et ma loon selle turvatunde ise. Ma tahan näha mõnda perverti isegi MÕTLEMAS mu pojale. Ja kui kellelgi on kunagi plaanis mu poega koolis kiusata, siis mu meelest if kindlustusel on päris head pakkumised elukindlustusele ja muudele õnnetusjuhtumitele (hehe.. nali.. (vb ei ole ikkagi)
Tunnustamine näiteks on ka tegelt päris hea punkt, sest mu meelest on need lapsed (eriti mehed) nii õnnetud, kellel endal on vajaka jäänud oma isa tunnustusest.
“Lõbus” ja “teeb nalja” on ka suhteliselt sellised so-so – pigem ma väärtustan neid mehe juures, kui isa juures? Kas see on loogiline? Ma lihtsalt ise subjektiivselt (väga subjektiivselt) arvan, et ma olen suht naljakas inimene ja ekstra seda punkti isa juures ei hinda. Muidugi äge, kui see olemas on.
Aga ma tegelt lisaksin ühe punkti veel- hoolitseb ema vajaduste eest. Mu meelest on hästi oluline, et paarisuhtes, kus on laps, hoolitsetakse natuke ka teineteise tassi täitmise eest. Jah, eelkõige peaks inimene ise kontrollima, kas tal on tass täis ja vajadusel kommunikeerima, kui ei ole. Aga vahel on tore, kui su tass valatakse ikka normilt täis. Viimati täitis Kristjan mu tassi, kui 10-aasta täitumise puhul äratas mind laupäeva hommikul lapsega üles. Ma naeratasin aga oma peas mõtlesin, et saadan tallegi if-elukindlustuse lingi. Hea tutvuda või nii. Aga siis ta ütles, et ma pakiksin oma asjad, sest me lähme Tallinnasse ja ööbime hotellis ja õhtust sööme Noa restos ja laps on orgunnitud tädile hoida. Tegelikult täidab ta mu tassi tihti, iga päev isegi, aga see oli selline suurem žest, mida on hea praegu näiteks tuua.
Aga kes on minu meelest sitt isa? Ja ma tõesti loodan, et ma kellegi tundeid ei riiva, sest nagu me juba aru oleme saanud, siis see ongi väga subjektiivne ja võib-olla osadel teist on täpselt selline mees ja te olete väga rahul?
Sitt isa on siis loomulikult MINU silmis see:
kes lapsega ei tegele. Ma ei räägi siin sellest, et ta töögraafik füüsiliselt ei lase. Ma räägin sellest, et isegi kui peaks näiteks olema vaba päev, siis tõmbab ta kodust minema ja tuleb alles siis, kui laps ammu ööund magab. Minu jaoks on sitt isa see, kes peale tööpäeva viskab diivanile ja ei liiguta magamaminekuni lillegi.
Isad, kes öösiti ei tõuse ise, kui laps ärkab. Ja jumal hoidku, kui nad pakuvad välja, et magavad teises toas. Kas. Te. Teete. Nalja. “Aga ta käib tööl ja tal on vaja välja puhata.” Kalla, sa käid ka tööl. Mis asi see lapse kasvatamine muidu on? Nii mõneski aspektis on laste kasvatamine stressirohkem, kui mõni teine töö (ma ei räägi siinkohal kirurgidest või ma ei tea, kellest). No näiteks ma ei ole kuulnud, et Kristjani kolleeg hakkaks röökima, sest ta ei saa lusikaga lauda peksta. Või hakkaks röökima, sest ta läheb kööki vett võtma. Teie mehed, ma luban teile naised jumala nimel, ei pea võtma kolleegi vetsu kaasa, et pissile minna. Meie puhul ei ole öösiti tõusmine enam aktuaalne, sest Franz õppis öösiti magamise ära aga alguses esimesed kaheksa kuud -ma võin vast ühe, max kahe käe sõrmedel kokku lugeda need korrad, kus ma ise pidin füüsiliselt püsti tõusma, et laps sööma tuua või tagasi oma voodisse viia, või pidin teda kussutama.
Ma ei saa sinna MITTE MIDAGI teha aga isad, kes ehitavad faking projektikaid. Ja mitte nagu, et oi laupäeva hommikul 3 tundi. Ei, nad veedavad oma romudega aega laupäeva varahommikust pühapäea hilisõhtuni. Ja nii.. iga nädalavahetus. Sorry sorry sorry sorry ma ei saa – see on nii levinud tüüp lihtsalt. See hobi võib ka olla midagi muud – mängigu ta pokkerit või tasodega (lol, keegi mäletab neid?), tehku trenni, käigu stripikas – kui sellele kuluvad mõlemad nädalavahetuse päevad KOGU AEG, siis see pole mu jaoks okei.
Isad, kes näitavad välja 0 armastust. Vabandust, kas teid ei kallistatud väiksena? No teate küll neid mehi, kes lapse saavutuse peale panevad neile rusikaga vastu selga ja ütlevad “höhö päris hea” ja kõnnivad minema. Vb nurga taga pühivad oma niiske silma.
Ma rõhutan- mu eesmärk ei ole kedagi solvata. Need on minu mõtted, mis lähtuvadki MINUST endast. Kui teil on väljakujunenud nii, et mees magab teises toas ja nädalavahetusel tegeleb oma asjaga ja see teile mõlemale sobib – godspeed. Kui sa päriselt tunned, et oledki rahul ja õnnelik just sellise elukorraldusega, siis jumal hoidku, mitte keegi teine ei saa öelda, et see on vale.