Kord päevas kattub mu keha külma higiga, kui ma mõtlen sellele, et mida paganat ma emapuhkuselt naastes tegema hakkan. Mulle meeldib ajakirjandus – või noh, mis meeldib – ma lausa armastasin seda. Minu suurim kirg siin elus ongi vist kirjutamine. Ma jään alatiseks meenutama neid hetki, kus ma teadsin, et järgmisel päeval ilmub minu sulest suur lugu. See elevus! Mulle läksid tohutult korda kõikide inimeste lood ja mul oli kogu aeg kuklas see tunne, et ma pean oma lugudega saama kedagi aidata. See on ka põhjus, miks minu põhifookus oli ilmselt lähisuhtevägivalla ja seksuaalvägivalla kajastamisel. Minu allikate lood elavad tänaseni minus edasi. See on suurim au, et inimesed on mulle usaldanud oma valusad ja rasked lood. Ühesõnaga, minu eesmärk ajakirjanikuna ei olnud kirjutada kõmulugusid – ma tahtsin aidata ja tahan seda siiani.. küll aga.
Ma ei ole kunagi avalikult seda välja öelnud (lol, mitte et kedagi see üldse kottima peaks) aga ma sain tegelikult juba ajakirjanikuna tegutsedes aru, et see tööolemus tegelikult ei sobi mulle. See tegi mind nii ärevaks. Ma ei suuda isegi kirjeldada, mis aspekt täpsemalt (võib-olla see, et sul on pidevalt mingi tähtaeg kuklas?), kuid kui ma paar kuud tagasi ühel päeval voodis pikutasin, siis mind tabas arusaamine, et holy shit, ma ei ole KUID seda ärevust tundnud. Ja teine arusaamine oli, et ma ei soovi vist rohkem seda ärevust kogeda ka.
Mida ma siis teen, kui emapuhkus läbi on? Tõde on see, et ma ei tea. Ma ei tea, kas ma tahan kunagi elus veel ajakirjanikuna töötada. Jah, vabakutselisena kindlasti, kuid kas ma näen end töötamas mõnes suures väljaandes uudistetoimetuses? Ma kardan, et mitte. Kui keegi peaks mulle pakkuma minu oma kolumni ehk et mul oleks võimalus näiteks kord kuus avaldada arvamuslugu, siis see väga meeldiks mulle. No okei, seda on mulle kahest väljaandest ka pakutud aga hetkel tunnen, et lapse kõrvalt oleks see natuke suur amps – kergem on hetkel saata lihtsalt kaastöid. Muidugi never say never aga see on see, kuidas ma praegu end tunnen.
Mina mõtlemas, mida ma oma eluga peale hakkan.
Oma selle eelkirjeldatud külma higi ja paanikamõtetega jõuan alati järelduseni, et ma võin ju vabalt ka kommunikatsiooni/turundusse minna – mul on ju magistrikraad – ma olen õppinud (BFM-is) ajakirjandust ja (Tartu Ülikoolis) ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Iga kord, kui ma selle tõdemuseni jõuan, siis mu pulss aeglustub. Samuti olen mõelnud, et kuna mulle tõesti inimesi aidata meeldib, siis ehk oleks mul võimalik kuidagi otse ohvritega töötada. Aga siis ma hakkan mõtlema, et kes mind tahab? Mul ei ole kogemust kommunikatsioonis ega turunduses (ega sotsiaaltöötajana). Ja siis hakkab kogu see paanika uuesti minus ketrama. Kes ei tea, siis ma olen tegelt õppinud ka grimeerijaks ja kosmeetikuks aga ma pigem topin endale munakoored küünte alla, kui kummalgi erialal töötaksin. Oli lahe õppida aga nendel aladel töötamine pole minu jaoks.
Ma tunnen, et ma olen väga ebaõiglases olukorras ja teisalt tunnen seetõttu ka häbi. Kohe selgitan.
On tohutu privileeg saada olla lapsega kodus, eriti veel nii pikka aega. Väga paljudes kohtades maailmas saavad emad ainult mõne kuu beebiga kodus olla ja peavad tööle naasema. Ma peaksin olema väga tänulik selle aja eest enda pojaga. Ja ma olengi, ausalt ka, ärge mind näkku lööge, ma tõesti olen tänulik. AGA! Ma tunnen ärevust, et olen nii pikalt tööturult eemal. Ma tunnen paanikat, et minu cvs saab olema 1,5-2 aastane auk, mis annab tööandjale ju kohe ära, et mul on laps. Palun minge vaadake statistikat, lugege teadustöid – emasid palgatakse tööle väiksema tõenäosusega kui suva Jürtosid kuskilt Raplast. Ja kas te teadsite, et isasid palgatakse suurema tõenäosusega? Ja kas te teadsite, et lastega mehed saavad suurema tõenäosusega veel rohkem palka ka? Mida emad saavad? Oi tegelikult nad saavad palju asju: negatiivseid vastuseid, kui on tööle kandideerinud, nad saavad töötud olla, nad saavad vähem palka jne. Mõnus ju.
Miks? Noh ma eeldan, et üks põhjus on, et laps võib haigeks jääda ja see tähendab, et ema peab samuti töölt eemal olema. Rohkem põhjusi nagu ei suudagi välja mõelda. Ja siis ma tunnengi häbi, et miks ma üldse enda karjääri pärast muret tunnen, kui mul on kodus pisike armas poeg, kes mu tähelepanu vajab. Mis sorti ema ma olen, et ma muretsen sellise asja pärast? See lõputu mom quilt, millele annavad hagu inimesed, kes sulle taovad, kuidas SEe Aeg LäHEb NIi RUttU, NAudI SEdA. Kuidas ma saan nautida, kui mul ei ole õrna aimugi, mida ma aasta pärast terve oma ülejäänud elu tegema hakkan?
Teate, mis minu jaoks on kõige iroonilisem TERVES maailmas? See, KUI võimekad emad (ja naised üldiselt) on. Kui ma oleksin täna tööandja ja kohale kandideeriks naine, eriti veel ema, kellel on väike laps/lapsed vs suva Jürto, ma võtaks selle ema. Emana sa oled KODEERITUD ja väljatreenitud multitaskima. Emana oled sa rööprähklemise kuninganna. Ma tean, et see ema would get shit done.
Ma küsisin naistelt, kes on olnud või kes on täna emapuhkusel, kas nad muretsevad/muretsesid oma karjääri pärast. Nii mõnigi vastas, et ei muretse. Kes need naised on, kes ei muretse? Need on naised, kes a) tahavad niikuinii pärast emapuhkust teha karjääripöörde, b) töötavad ametikohal, kus ei ole võimalik niikuinii tõusta/langeda, c) töötavad sektoris, kus on niigi mega rets tööjõu puudus ja siis d) kelle ülemus on selge sõnaliselt öelnud, et nad on megalt megalt tagasi oodatud enda kohale.
Kusjuures osad naised kirjutasid, et nad polegi üldse laste peale mõtlema hakanud, sest nad muretsevad oma karjääri pärast. Ja siis eesti riik arvab, et asi on rahas. Jah noh sellesmõttes on rahas, et seda oleks äge teenida mõnel ametikohal, kui ma emapuhkuselt tagasi tulen. Tundub üsna vajalik asi siin elus. Aga mida sa peale hakkad, kui sulle ei pakuta ühtegi ametikohta? Ja noh sul on vaja ametikohta, et.. raha saada.