Mitu inimest soovis, et kirjutaksin mehe rollist raseduse ajal ja hiljem, kui laps juba käes on. Ma olen nii palju kuulnud mehi rääkimas, kuidas raseduse ajal ja hiljem pärast lapse sündi – esimesed paar kuud – ei saa nemad midagi väga teha. Suurim bullshit üldse.
Niisiis, mehed – kui teie naine tahab teiega koos aega veeta, veetke temaga koos aega. Kui ta tahab kell 3 öösel mäkki, siis te ei ütle, et ma ei lähe, vaid uurite, kas ta soovib magustoitu ka 20 nagitsa kõrvale. Te seote ta tossupaelu. Ma luban, su naine ei ole lihtsalt laisk. Ta füüsiliselt ei ulatu paelu siduma. Ükskõik, mida te teete, te EI KUTSU oma naist hulluks ega küsi, kas ta on hulluks läinud. Minu poolest muidugi võite seda tegelikult teha, kui te surma ei karda.
Step 1. Kuna mul oli emotsionaalselt suht keeruline see rasedusekene, siis võin rääkida sellest vaatest, et mida mina ootasin oma partnerilt sellel ajal. Kõige rohkem – üllatus, üllatus – ootasin mõistmist. Ma tean, et meestel on kombeks hakata kohe lahendusi välja pakkuma, kui naine murega nende poole pöördub, kuid see ei ole see hetk. Jah, kui naine räägib, et tal on raske, siis sa võid pakkuda, et paned näiteks ise talle aja raseduskriisinõustaja juurde, et sa oled valmis ise uurima, kes on hea nõustaja ja sellega ise tegelema. Sa ei pea välja pakkuma, et äkki võiks naine jalutada natuke ja läheb tuju paremaks. Minu poolest muidugi võid seda ka teha, jällegi, kui sa surma ei karda.
Step 2. Hype the shit out of her. Kui sa oled vaimuvaesem kui Rainer Vakra oma lõputööd kirjutades, siis siin on sulle mõned laused, mida talle öelda:
“Oi kallis, sa särad.”
“Rasedus sobib sulle nii hästi.”
“Ma ei jõua ära oodata, et näha, kui suurepärane ema sa olema saad.”
“Sinust saab parim ema.”
“Ma ei jõua ära oodata, et x sünnib.” (Palun ärge pange lapsele nimeks X, see oli lihtsalt näide)
“Eiiiiii (jah täpselt nii draamatiliselt, kõvasti pead raputades ja talle silma sisse vaadates), sa ei ole ÜLDSE suur.”
“Eiiiiii, neid venitusarme pole ÜLDSE näha. Millest sa üldse räägid? Näita. Näita, kus need on? Ei, ma ei näe midagi.” (Ja kui naine tahab osta 100 eurost kreemi, sest tema delusion ütleb talle, et need kreemid aitavad venitusarmide vastu, siis sa ei ütle, et ei osta, vaid uurid, äkki ta tahab kahte – aga seda teha delikaatselt, mitte andes mõista nagu tal oleks VAJA kahte – või üldse mingit – kreemi).
Step 3. Loo side selle kõhus oleva beebiga. Isegi, kui sa tunned selle beebi vastu sama palju kui laua peal lebava kaalika vastu, siis siin kehtib küll “fake it til you make it.” Kui naine kutsub sind 300ndat korda viimase 2 minuti jooksul vaatama, kuidas beebi kõhus liigutab, siis sa karjatad “hurraa” ja jooksed seda tegema. Iga. Jumala. Kord. Sa paitad seda kõhtu, sa silitad seda kõhtu, sa vaatad seda kõhtu, sa paned oma kõrva vastu seda kõhtu ja kuulatad, äkki sa kuuled beebit. Sa ei kuule sittagi aga sa valetad – “oi, ta ütles, et ta armastab oma emmet” või “ta ütles, et ta ei jõua sinuga kohtumist ära oodata”. Aga ära siinkohal üle ka pane, on oht lõpetada kuskil vaimsete häirete osakonnas.
Step 4. Sa ei sea kahtluse alla, kas naise mure on reaalne. Kui naine on mures, et beebi ei ole 5 minutit liigutanud, siis sa ei hakka suruma, kuidas sina arvad, et kõik on okei. Jah, sa oled vaatanud 3 hooaega “Grey Anatoomiat”, kuid see ei tee sind arstiks. Siinkohal meenub, kuidas Kristjan oli ühe aasta arstiteaduskonnas käinud ja veendunult kinnitas mulle, et oskab mulle ise gripivaktsiini teha, sest nad on süsti tegemist harjutanud. Mul oli viis aastat hiljem ka mingi muna üleval selle koha peal. Hiljem sain teada, et nad olid harjutanud küll.. lihtsalt apelsinide peal. Ühesõnaga, kui naisel on mure, siis sa pakud lahkelt välja, et võid teda naiste nõuandlasse sõidutada, et naine saaks südamerahu, et beebiga on kõik korras.
Step 5. Pane teda erilisena tundma (seda võiks muidugi kogu aeg teha). Too lilli, kingi ehteid, too tassikooke, šokolaadi, mida iganes. Need on asjad, mis mulle meeldivad aga ma eeldan, et sa tead oma naist. Kui talle meeldib keset suve kuuseehteid saada, siis jumala eest, kingi kasvõi neid. Ühtlasi, masseeri ta jalgu. Ta kasvatab enda sees REAALSELT INIMEST, see on vähim, mida sa teha saad. Kui sa üldse midagi nendest punktidest teed, siis võib-olla seda. Isegi üks mu sõber, kes varbaid JÄLESTAB, suutis oma naise jalgu masseerida. Sina suudad ka. Su naine on ainult üks kuni paar korda elus rase (kui ta just ei ole Varro Vooglaiu naine). Ta ei taha sellele ajale tagasi vaadata ja mõelda, kuidas see oli üks kurb ja hall aeg.
Step 6. Sa loed neid samu rasedusega seonduvaid raamatuid, mida su naine raamatukogust ilmselt lademetes hakkab koju tassima. Sa loed neid kõiki. Jah, ka seda veidrat 90ndate lõpus naistearstide poolt kirjutatud raamatut, kus öeldakse, et haiglasse tuleb kaasa võtta telefonikaart. Sa harid ennast kõigega, mis on beebindusega seotud. Kui naine räägib keisrilõikest sulle midagi, siis sa ei seisa seal kõrval ja ei arva, et ta räägib sellest muinasjutust, kus keiser palja peega mööda ilma ringi tatsas. Ma ei hakka sellest eraldi punkti tegema aga sa lähed rõõmuga kaasa KÕIKIDESSE loengutesse, kuhu on võimalik minna. Vahet pole, kas need on need perekooliloengud või midagi muud, aga sa lähed kaasa. Ekstrapunktid muidugi selle eest, kui sa ise välja uurid, millistele loengutele minna võiks. Loengutes ei lösuta suvaliselt tooli peal ja ei haiguta kõva häälega ja ei teeskle, et sa oled nii räme kõva vend ja tead juba niikuinii kõike ja sa tahaks hoopis kuttidega saunas õlli juua. Sa ei tea mitte midagi.
Step 7. Sa uurid. Ei ole nii, et naine peab ise üksinda välja uurima, milline on parim vanker, voodi, helimasin, kaamera, monitor, mähkimislaud. Sa päriselt saad teda selles aidata.
Step 8. Enamikel naistel tuleb (tavaliselt raseduse lõpu poole) aeg, mil nad hakkavad hambaharjaga vuugivahesid küürima ja üleüldiselt tahavad, et lapsel oleks sünnitusmajast tulles oma kohake teie majas. Vahet ei ole, kas tal on päris oma tuba või väike nurk teie magamistoas. Ta tahab, et see oleks ideaalne. Ehk kui ta palub 34ndal nädalal (või varem), et paneks lapsevoodi kokku, siis sa ei ohka. Sa haarad haamri või mis iganes krdi tööriistu on vaja, et voodi kokku panna ja sa teed seda rõõmsa(l)t viisjuppi vilistades.
Step 9. Hoolitse enda vaimse tervise eest. Vaata ja proovi märgata, mida sina tunned. Kui sul on samuti raske uue olukorraga kohaneda, siis otsi abi. Raseduskriisinõustajad võtavad ka mehi vastu – nad on sinna väga oodatud. Nii raseduse ajal kui pärast sünnitust. See on okei, kui ka sinul on keeruline see periood. Aga ära kogu seda kõike enda sisse.
Küsisin Kristjani käest, et mida mees peaks teadlikult raseduse ajal tegema: “Olla tema jaoks olemas, prioritiseerida naise emotsioone. Kui on mure, siis kuulad rahulikult, toetad, silitad ta selga ja ütled, et kõik saab korda. Valideerid ta tundeid ja emotsioone, ütled, et need on täiesti normaalsed. Ei vaidle. Ei ütle, et miks sa nii tunned, et need on raseda tunded. Sa pead naisele indikeerima, et ta pole üksi selles, seda enam, et füüsiliselt on ta justkui väga üksi selles – beebi ju kasvab tema kõhus.” Võin kinnitada – kõiki neid asju ta tõesti tegi.
Pärast sünnitust:
Ma ei saanud istuda kuu aega pärast sünnitust. See tähendab, et absoluutselt kõik mähkmed vahetas Kristjan. Üleüldse, esimene kuu tegeles tema 90% ajast beebiga. Kui ta pärast ühte kuud tagasi tööle naasis (loe: kõrvaltoas kodukontori tegemist jätkas), siis ta pidi mind õpetama, kuidas mähkmevahetus käib.
Kui sa oled vähegi normaalne mees, siis sa teed sama. Ja kui sa oled väga normaalne mees, siis sa vahetad ka edaspidi. Näiteks, kõikide kakaste mähktemega tegeleb meie peres siiani mees. Muidugi, kui sa töötad mujal, kui kodus, siis keegi ei eelda, et sa sotiga koju sõidaks, et kakast mähet vahetada.
Sa tõused öösiti üles täpselt sama palju ja samamoodi kui naine. Mind ilmselt löödakse risti aga mina isiklikult ei poolda, et mees ja naine kolivad eraldi tubadesse, kui laps on sündinud, sest “mehel on vaja tööl käia.” Me käisime isegi mingisugusel koolitusel, kus öeldi, et vältige seda. Mina olen öösel füüsiliselt selle 7 kuu jooksul voodist püsti tõusnud… Noh, väga vähe. Mida see tähendab? Laps hakkab nutma, mees läheb võtab lapse, toob ta rinnale, laps sööb ära, võtab uuesti rinnalt, krooksutab ära, paneb tagasi magama.
Leidke aega kohtinguteks. Kui teil on vähegi mingisugune tugigrupp, kes reaalselt ise pakub abi ka, siis kasutage seda. Sellel samal koolitusel, mida eespool mainisin, öeldi, et leppige kokku, et käite kindlal päeval nädalas väljas kahekesi (isegi kui see on 20min, mäki draivis). Miks kindlal päeval? Sest kui te hakkate “jooksvalt vaatama”, siis on väga suur tõenäosus, et te ei jõuagi sinna kohtingule. Me oleme käinud vist peaaegu iga nädal selle seitsme kuu jooksul (mõni üksik nädal on vahele jäänud). Kui teil ei ole tugigruppi ja iga kuu ei jää üle ka seda raha, et hoidja palgata, siis see on väga mõistetav, kui seda aega kahekesi napib. Siis tehke oma datenightid ajal, mil laps õhtul magab. Mängige lauamänge, vaadake filmi, rääkige juttu.
Mis saab pärast mehe tööpäeva? Noh, ideaalses maailmas ta ei lähe oma mingit projektikat ehitama. Meil on nii, et tööpäev lõppeb ja ma ulatan Kristjanile lapse. Mõned korrad nädalas (enamasti nädalavahetusel), käib ta orienteerumas, rullsuuska sõitmas, jooksmas. Okei, jooksmas käib ta ca 4x nädalas ja teeb seda koos lapsega. Jep, on oluline ka mehele anda seda oma aega. Kuid sa ei pea naisena olema ainus, kes selle lapsega tegeleb. Ta kuulub muidu teile mõlemale.
Sa saad mehena väga palju ära teha. Sa saad teha kindlaks, et naine on päeva jooksul söönud. Sa ei pea selleks töötama kodukontoris. Meil on 21. sajand ja äpid, telli talle koju midagi süüa. Lase tal hommikuti kauem magada. Ma magan peaaegu (viisakuse pärast kirjutan peaaegu, tegelt vist reaalselt alati) iga hommik 30min-1h kauem, kui Kristjan.
Kui sa oled mees, kes arvab, et lapsega kodus olemine on puhkus, siis let me tell you, see ei ole. Ja kui sa ei usu mind, siis ma loodan, et sa kukud silmadega kuhugi orkide otsa. Okei–okei, võib-olla mitte päris orkide otsa aga..