Mõtlesin, et lobisen veidi oma elust teiega. Ma ei tea üldse, kui aus ma tegelikult olema peaksin, mis puudutab mu elu viimase aja sündmuseid. Ma olen alati mega üle-jagaja ja tahaks seekordki oma südame siia blogisse puistada. Teisalt.. hmm privaatsus?
Ühelt poolt tundub, et ei toimugi midagi, et ma elan justkui seda sama päeva uuesti ja uuesti. Aga mitte sellises depressiivses “tahaks endale nööri kaela panna” mõttes. Pigem selles mõttes, et ma naudin, et elu on vaikne? Ja vaikne ta tõesti on. Kui ma saaks tuua teile näite, siis ma tõesti elan praegu oma elu nagu see vend filmis “About time”, kus ta naudib ja armastab neid elu väikseid hetki.
Eelmine esmaspäev käisin teraapias. No ma ei oska öelda, kas ma nüüd seda konkreetset elu “väikest hetke” armastasin aga ühesõnaga ma tundsin vajadust minna. Ma ei ole väga pikalt teraapias käinud, sest mul ei ole selleks vajadust olnud aga nüüd juhtus eraeluliselt midagi, mis tegi mulle niivõrd haiget, et ma ei osanud selle olukorraga ise midagi peale hakata. See puudutab ühte sõprussuhet minu elus ja ma arvan ma siinkohal tõmban selle teemaga otsad kokku. Aga ma sain abi ja see on peamine.
Ma kirjutasin midagi. Ma siinkohal ei täpsusta. Mul ei ole aimugi, mis sellega saab aga ma loodan, et te saate seda kunagi lugeda. Ühel või teisel moel.
Novembris sõidame Filipiinidele ja selles osas on mul väga palju erinevaid emotsioone. Ühelt poolt megalt ootan aga teisalt olen kohutavalt hirmul, sest ma põen neid lende lapsega. Esimene lend on 3h türki, siis on 2h45min ümberistumine ja siis selline hea kiire 13 tundi lendu Manilasse. 5 päeva oleme Manilas, siis sõidame lennukiga Boracayle ja siis sõidame tagasi Manilasse ja sealt lennukiga Negrosele. Ma neid Filipiinide siselende ei põe üldse, sest need kestavad nii lühikest aega. Aga see 13 tundi. See stress ja teadmine, et ma ei saa sealt lennuki pealt maha kui on mega perses. Ja siis kõik kannatavad, kui mu laps nutma peaks. Ja teisalt on see, et aga lennuk on ühistranspordivahend ja meil kõigil on õigus seda kasutada. Ja võib-olla oled sa ise räme tont, kui sa eeldasid, et sa saad 13h lõõgastuda ja mürasummutavaid klappe kaasa ei võtnud.
Ma tunnen, et ma olen mingis veidras kohas omadega, kus ma hakkan vaikselt harjuma emarolliga ja sealt kõrvalt proovin leida iseennast. Aga see ei ole selline leidmine, kus ma tunnen, et ma otsin teed koju tagasi. See on mingisugune teekond edasi. Ma ei tea veel, kuhu aga lihtsalt edasi. Tagasi ma ei soovi minna.
Päris palju mõtlen, et mida ma emapuhkuselt tagasi tulles teha tahan. Ma ei karda enam, et ma ei leia tööd. Ma kardan, et ma ei leia tööd, mis mulle meeldiks. Mulle väga meeldiks töötada mõnes kirjastuses või tegeleda hoopis seksuaalvägivalla ja/või lähisuhtevägivalla teemadega ja inimestega, kes on seda kogenud. Samas ei ütleks ära ka mingisugusele kommutööle, mis mulle huvi pakuks. Aaah nii palju on, mida teha tahaks. Kuidas inimesed valivad ühe elukutse ja on laulatatud sellega viimase hingetõmbeni? Kuidas on inimesi, kes ei taha kogeda kõike? Absoluutselt kõike? Oma unistustes töötaksin ma terapeudina ja siis läheksin õpiksin õigusteadust, vaidleksin kohtus, siis läheksin detektiiviks, laoksin plaate, kirjutaksin oma hinge välja, annaks välja luulekogusid, raamatuid, näitleksin, õpetaksin. Ma tahan kogeda kõike. Okei, mitte kõike. Ma ei tahaks olla matemaatikaõpetaja.
Ma olen edukalt vältinud terve aja küsimust, kuidas mul läheb. Ma arvan, et hästi. Üleüldiselt hästi tänulik kõige eest, mis mul siin elus on.