Rubriik: Uncategorized

Kui ma rasedaks jäin, siis tekitasin üsna pea google docsi dokumendi, mida me siis Kristjaniga aegaejalt täiendasime. Teie õnneks on see list mul alles ja ma panen selle siia ja kommenteerin ise juurde.

• Voodi – no eeldatavasti kuskil peab see väike inimene magama. Ostaksin uuesti. Tegelikult oli meil voodeid suisa kaks – üks, millel olid rattad all (ma ei tea, kas ma arvasin, et ma kärutan marsile temaga selles või kuhu täpsemalt aga rattafunktsiooni ei kasutanud) ja mis oli meie voodi kõrval ja millel sai teoorias meie voodi külge panna kuidagi? Ma ei tea, me ei pannud kunagi seda füüsiliselt enda voodi külge, seisis teine lihtsalt Kristjani voodi poolel. Teine voodi oli suurem, noh see klassikaline häll ja see oli tema toas. Sinna kolis ta nelja kuuselt. Ostaksin mõlemad voodid uuesti, sest see, mis algselt oli meie toas, seda sai kiigutada ja ta oli oluliselt väiksem ja võttis vähe ruumi. Tehniliselt saab muidugi kindlasti ühe voodiga ka hakkama.
• Beebi riidekapp – ma ei tea, miks seal ees on täiendus “beebi” – tavaline suurte inimeste riidekapp on ta toas, ikea oma. Ostaksin uuesti, sest kuhu ma ta riided ikka muidu panen? Musta prügikotti toa nurgas hoida oleks tsipa veider.
• Soojakott – see on see kott, kuhu sa paned lapse, kes sünnib jahedamal ajal ja ei soovi mujal magada kui vankris. Võtad toariietes beebi, paned mütsi, sallid, kindad ja kotti ja läheb. Meil oli neid lõpuks 3 – erineva soojuse.. astmega? Ostaksin kõik uuesti.
• Valge müra masin – JAH JAH JAH JAH! Meil on helinaut, mis huugab praegugi as i write this.
• Tati jaoks pudipõlled – kõik ütlesid, et ta hakkab megalt ilastama kohe? Okei, me toome muidu koju beebi mitte bernhardiini? No nüüd oleme kasutanud paar korda, kui on hambad tulnud aga see, et tal niisama ila oleks jooksnud muidu.. ei. Ma ostaks max 1-2 tükki neid.
• Ninaaspiraator – tore masin, millega saab lapse ninast tatti välja imeda. Neid on ka manuaalseid, et saad ise füüsiliselt imeda, meil on elektriline. See on täpselt selline asi, millega esmakordsed emad panevad ämbrisse ja arvavad, et nad ostavad selle siis, kui selleks vajadus tekib. Ma võin teid säästa sellest, et te pisarsilmi kell 3 öösel oleksite valmis kasvõi lasnamäe pompsu käest seda ostma. Ostke see kohe. Ma garanteerin teile – teil on seda vaja üks hetk. Meil on nosiboo oma.
• Bouncer – siinkohal mõtlen babybjörni kiikuvat tooli. No kui ma saaks osta ühe asja, siis prolly selle. Nad on alguses täiesti lambised bambud ja kuhu mujale sa selle lapse paned?
• Vankri kiigutaja – nii ja naa. Selle ma ostaks siis, kui tekib vajadus. Kohe alguses ma sellega last magama ei hakkaks panema, sest üks hetk harjub ta ehk ainult rappuvas vankris magama ja siis on hiljem keerulisem? Ei sellessuhtes uskuge mind, et kui keegi nats perse keeras, siis see olin mina, sest ma olin oma lapse isiklik vankrikiigutaja ja 8-9 kuud vantsisin iga ilmaga väljas. Lõpuks ostsin kiigutaja aga tüng mu kulul, sest ega ta väga ei tahtnud sellega magada ja lõpuks harjutasin ta oma voodisse päevaunesid tegema ja elul oli jälle värve.
• Tegelusmatt – jah. Ta teeb guuguugaaga ja vaatab selili olles neid asju, mis seal peakohal tal ripuvad.
• Lutid – väga kahetised tunded. Jah, ma ostaks teisele lapsele ka IGAKSJUHUKS valmis, et kui näiteks sünnitusmajas peaks väga räme olema aga ma olen suht kindlalt mõelnud, et neljandaks elukuuks juurutaks välja (teadjad autorid on öelnud, et see on parim aeg). Franz võttis lutti mingi nädal aega ja siis oli, et mis kuradi asja te mulle suhu topite ja ma ei soovi seda. Ma ei ole konkreetselt Franzu puhul ka vist vajadust tundnud luti järele? Ja nüüd on jube hea, sest see on üks asi vähem, mille pärast muretseda, kui me käime.. põhimõtteliselt ükskõik kus?Jäävad ära sellised probleemid nagu: oi.. lutt kukkus lennujaamas maha, kas meil on teine kaasas? Oi mu laps röögib keset poodi ja ainuke asi, mis teda rahustab on lutt? VÕI NAGU MA EI TEA, ma ei oska näiteid tuua, ma ei tea, mis olukordades lastele lutti antakse. Ühesõnaga igaks juhuks ostaks aga juurutaks selle välja neljanda elukuu paiku.
• Lutipudel – JAH. Philips avent. Ma ei kujutaks ette, et ma oleksin koju aheldatud kuudeks ja kuudeks ja kuudeks, sest mu laps pole nõus pudelist sööma, vaid lepib ainult rinnaga. Ma hakkaks kohe alguses (nagu ka Franzuga) nt ühte toidukorda andma pudelist ja niimoodi nii kaua kui ma ükskord ta anyway rinnast võõrutan.
• Nunnu konna käterätik – teate küll? Need kapuutsiga saunalinad lastele? “aaaa see on nii ebapraktiline, ta kasvab sellest nii ruttu välja” – kui palju levib seda lauset seoses nende kätekatega. Nii pohhui. Ta kasvab vastsündinu riietest veel kiiremini välja, mis teeme siis? Hoiame paljalt teda kooliminekuni v? Või kuni ta 18 saab? Millal see lõpeb?
• Aurumasin – sama värk nagu ninaaspiraatoriga. Sa arvad, et sa sebid selle siis, kui seda vaja on. VALE! Või noh sebidki aga sitt on, sest sa pead alles siis reasearchi hakkama tegema, millist osta. Mõttetu stress. Pluss seda on endal ka hea kasutada, kui haige oled.
• Pimendavad kardinad – jah!
• Beebi voodisse linasid – noh tundub suht loogiline, et oleks vaja? Puulehti aseme alla talle ei pane, ega ta metssiga pole.
• Elektriline küüneviil – jah! Tavalised küünetangid ajavad ka kindlasti asja ära aga alguses on nende küüned sama õhukesed nagu a4 paber – öäk.
• Vanniiste – jah, oleks vist palju loota, et ta 4 päevaselt ise vannis istub.
• Vann – dužži alla vast ei viska vastsündinut. Põhimõtteliselt, kui sul on kodus vann, siis sa ei pea ostma eraldi vanni aga tundub jubeeee tüütu küürutada seal suure vanni kohal. Ja rohkem vett kulub.
• Tapeet – et sisustada beebi tuba. Kui see on miski, mida sa teha soovid, siis jah.. võib-olla sul on seda vaja.
• Mähkimisalus ja mähkimislaud – mähkimisalus on see, mis mähkimislauale käib – kui ma saaks euro iga korra eest, mil mampsid tiktokis olid, et “NIIII MÕTTETU ASI KUNAGI EI KASUTA”, siis ma oleks väga rikas. Ma vahetan siiani kõik mähkmed seal ja laps on.. aastane. Kui ma oleks vahetanud kõik mähkmed elutoavaibal näiteks, siis ma arvan, et mu sõbrad oleks kuuurija kutsunud üks hetk ja öelnud, et vaadake mingi asotsiaal kasvatab oma lapsi peldikus, sest see elutuba meenutaks mingisugust pompsude poolt kasutatavat sotsiaalkorterit.
• Imetamispadi – sellega oli juba niisama mõnus raseduse ajal magada – aga imetamiseks ei kasutanud ma seda rohkem kui üle kümne korra. Vist ei ostaks uuesti.
• Lutikarp – läheb kokku luttidega. Kui su lapsest saab lutilaps, siis see vist vajalik?
• Postrid beebituppa – läheb kokku tapeediga. Kui sa soovid sisustada oma lapsetuba, siis muidugi. Postrite all ma ei pea silmas Tokio Hoteli postreid ajast, mil sa olid 12, vaid näiteks nunnusid loomapostreid. Kuigi, maitse asi.
• Nunnu kleeps lülitile – ma tahan tuld ära kusutades vajutada lüliti asemel suurt mõmmi nägu. Hull asi?
• Baby wardrobe divider – ei. Sul ei ole vaja panna neid imiku riideid puu peale ja märkida ära, et siin on kolmekuusele mõeldud riided ja siin on hoopis neljakuusele. Sa tead, mis riided, kui vanale beebile lähevad. Ma usun, et sa ei saa alzheimerit järsku.
• Kiiktool – ma vannun käsi südamel – sa ilmselt saad selleta hakkama. Mul oli lihtsalt “visioon” ja nüüd me tegelikult kasutame ka seda.
• Krooksulapp – ei see pole lapp, mis krooksub. See on siuke pikk soolikakujuline riie, mille sa viskad üle õla. Ja teate ma ostsin ühe aga palju lõbusam oli iga kord russian roulette mängida ja eirata seda riiet, mis näiteks oli paari meetri kaugusel diivani peal ja vaadata, kas seekord su laps ketib sind täis peale söömist või ei. Tavaliselt kettis. Ei ostaks uuesti.
• Fotokaardid – ma usun, et sina ja su beebi ja ülejäänud pere jääte ellu, kui te ei saa teha iga kuu neid pilte, mis ütlevad, kui vana beebi on. Nunnu loomapildiga kaart, kus on “olen 3 kuune” ja siis te võitlete elu eest, et see pilt ära teha. I hated it. Ma arvasin, et ma teen kollaaži pärast kõikidest nendest piltidest. Spoiler alert – ei teinud.
• Apteegitillitee – pidi aitama gaaside vastu. Beebi gaaside siis. Meie igaks juhuks ostsime aga ei läinud vaja. Aga ostaks uuesti.
• NaCl ampullid (silmade ja naba puhastamiseks) – JAH ja panen vangi, kui sa ei osta. Perses fact, kui me käisime raseduse ajal koolitusel, siis üks ämmakas rääkis, kuidas üks naine oli enda arvates ostnud silmade ja naba puhastamiseks asjad apteegist aga ta oli kogemata ostnud lowkey mingisuguse happe ja see laps oli paari nädalaga pime.
• Tahavaatepeegel – ma eeldan, et sul on see autos olemas. Okei tegelt ma rääginn sellest peeglist, mis käib autos tagumise istme peatoe külge, et sa näeks enda tahavaatepeeglist beebi peeglit ja läbi selle.. beebit. Jah. Ostaksin kindlasti uuesti.
• Lutikett – läheb kokku luttidega. Jah, ma ostaks, sest need mega nunnud ja tunduvad jällegi kasulikud, kui sul lutilaps.
• Mähkmed – ostaksin uuesti. Sa saad alati valida selle, et te elate kaelani sita sees kõik aga tundub veider.
• Piimasegu – kindlasti ostaksin uuesti koju valmis. See pakk ei maksa mitte midagi aga see teadmine, et sul on see võimalus, et seda beebile pakkuda. Alguses sul pole aimugi, kas su laps saab piisavalt rinnast piima ja kuigi ta prolly saab, siis igaks juhuks ma ikkagi ostaks valmis.
• Tatilapid – lähevad kokku nende põlledega, mis on ila jaoks. Noh.. i guess? Me täna nuuskame ta nina nendega.
• Beebiriided – “aga ta kasvab nendest nii kiiresti välja” jah fuck off, muidugi ostke.
• Ühekordsed aluslinad – teate küll need.. rohelised? Väga head, kui nt avalikus kohas või noh väljaspool kodu mähet tahate vahetada. Meie kasutasime neid ka selleks, et mähkmevaba aega lapsele teha ja mitte.. kuseloigus end pärast avastada.
• Beebimadratsi kilekate – iseenesestmõistetav vist ja ei vaja selgitusi. Ostaksin uuesti.
• Lamp – mul oli visioon. Ostaks uuesti.
• Mähkmekonteiner – jah. “Aa vii lihtsalt iga kord mähe õue prügikasti” – kas te olete end segi si**unud konkreetselt? Elusees ei viitsi. Mähkmekonteiner on siis see, mis on kindla klapiga n-ö, et viskad musta mähkme sisse ja see lukustab.. aroomid. Pissimähkmeid me sinna ei viska, sest pole mõtet.
• Baldahhiin – jällegi.. visioon, sõbrakesed. Aga käsi südamel luban, teil ei ole vaja seda.
• Niisked salvakad – me kasutame huggiese niiskeid salvakaid ja no meil ikka.. KULUB.
• Kartulitärklis – kui neil peaks mähkmelööve tulema. Beebipuudrid ei aita niimoodi ja isegi haiglas soovitati kartulitärklist – mina ostsin beebipuudri selle pudeli, valasin tühjaks ja panin kartulitärklise asemele. Vaja pole läinud aga kindlasti ostaks uuesti.
• Küünekäärid – kuigi meil oli elektriline viil ka, siis ostsin igaks juhuks küünetangid ka. Ostaks uuesti, täna kasutame ainult neid.
• Koolikutevastane padi – ostaks uuesti. Lihtsalt see teadmine, et ÄKKI mul on vaja ja kui mul siis ei oleks.. ma hüppaks. Meil läks vist vaja ühe korra. Aga muidu see on mingite kirsikividega? väike padi, mida saab soojendada ja siis beebile kõhule panna, kui ta lampi röögib.
• Beebimonitor – jah jah jah jah. Meil on neid kaks, ühed on brittoni omad, mis on ainult heli jaoks ja siis on kaamera ka, kuna ta magab enda toas. Kaamera on meil eufy oma ja oleme rahul.
• Lapsesõbralikud puhastustooted – no ma eeldan, et mingi kange keemiapommiga te ei taha lapse pesu pesta. Soovitan Heverenist friendly tooteid.
• Treeningpall – mnjah, eks ta ole saatanale hinge müümine. Alguses tuled haiglast koju, vaatate telekat ja võtad beebi sülle samal ajal, kui seal veits üles alla möllad ja avastad, et ops.. beebi jäi 2 minutiga magama. Noh, siis kasutamegi seda.. igavesti, eks? Aga next thing you know, see pole enam 2 minutit.. see pole isegi 20 minutit. Kristjan pani kuude ja kuude viisi last magama nii, et iga õhtu – JAH ABSOLUUTSELT iga õhtu – bouncis selle peal selline miinimum tund aega. 4-5 elukuu paiku lõpuks jäi ilma bouncimiseta, asendasime selle toas ringi kõndimisega ja süles kiigutamisega ja lasime selle saatanasigitise tühjaks õhust. Krt igaks juhuks vb ostaks uue aga ma ei tea ka..
• Öölamp – kui sa last öösel toidad, siis laetuld vb päris ei pane põlema jah. Ostaks uuesti.
• Pildiraamid – ma ei tea, kas te mind usute aga ma vannun jällegi käsi südamel, et teie laps jääb ellu ilma nendeta. Aga mul oli kindel visioon. Mina isiklikult poleks jäänud.
• Turvahäll – jah kurvad uudised, meil ei ole enam 90ndad, kus laps sõidab kellegi süles või krdi pagassis ringi – sul on vaja turvahälli.
• Vaip – jällegi, visioon, sõbrad.. visioon.
• Vanker – ma ei kujuta ette, et mul ei oleks seda olnud. Ja vaadates, kuidas mu laps alguses ainult kärus magas, siis ta vist ka ei kujutaks.
• Beebipesa – jah, ostaks uuesti. Beebipesa on selline atribuut, kuhu sa paned beebi näiteks diivani peal, kui ta veel niikuinii midagi teha ei oska ja niisama chillib. Paljalt lihtsalt diivani peale oleks lamp imo. Aga maitse asi.
• Kandekott – no see def kõhukott. Teades iseennast siis esmakordse emana raudselt ostaks aga teisekordse emana vist mitte. Ma arvan ma panin lapse nalja pärast sinna 3x ja rohkem ei kasutanud. 200€ well spent aitäh
• Rinnapump – jah. Ostaks uuesti. Hea välja pumbata, kui plaanid ise kuhugi minna ja siis saab mees või kes iganes lapsele ikkagi süüa anda, kui sind pole. Või, kui su laps magab esimest korda 6h öösel ja su rinnad tahavad plaaaahvaaataaada.
• Rinnapiima säilituskotid – jah, ostaksin uuesti.

Paar asja, mida ma kaalusin osta aga ei ostnud:

• Hingamismonitor – oi ma kaalusin. Kaalusin ja vaagisin aga ei ostnud ikkagi. Ma kartsin, et it would stress me the fuck out.
• Niiskete salvakate soojendaja – jällegi – kaalusin ja mõtlesin aga nagu.. see tundus ikkagi too much veits. Ja natuke traumat teeb lapse ainult naljakamaks tulevikus (see on nali.. vb).
• Piimasegu tegija ehk babybrezza vms – me koguaeg olime ootaval seisukohal, et kas ostame või ei ja siis oli järsku laps juba nii suur, et polnud enam mõtet aga järgmise lapsega ma ilmselt ostaks selle ära samal sekundil, kui kahte triipu näeksin. Ta sai piimasegu kohe, kui ta sündis, sest ta oli nii suur. Siis ta paar kuud ei saanud ja mingi hetk hakkas jälle lisaks rinnapiimale seda saama, sest minust ei piisanud ja kui ma 8-9 elukuu vahel ära lõpetasin imetamise, siis see vend sai veel segu edasi kuni.. aastaseks saamiseni? Ehk kindlalt kindlalt kindlalt ostan järgmise lapsega.

Mõnus list onju? Head pankrotti sõbrakesed, head pankrotti.

Mõtlesin, et lobisen veidi oma elust teiega. Ma ei tea üldse, kui aus ma tegelikult olema peaksin, mis puudutab mu elu viimase aja sündmuseid. Ma olen alati mega üle-jagaja ja tahaks seekordki oma südame siia blogisse puistada. Teisalt.. hmm privaatsus?

Ühelt poolt tundub, et ei toimugi midagi, et ma elan justkui seda sama päeva uuesti ja uuesti. Aga mitte sellises depressiivses “tahaks endale nööri kaela panna” mõttes. Pigem selles mõttes, et ma naudin, et elu on vaikne? Ja vaikne ta tõesti on. Kui ma saaks tuua teile näite, siis ma tõesti elan praegu oma elu nagu see vend filmis “About time”, kus ta naudib ja armastab neid elu väikseid hetki.

Eelmine esmaspäev käisin teraapias. No ma ei oska öelda, kas ma nüüd seda konkreetset elu “väikest hetke” armastasin aga ühesõnaga ma tundsin vajadust minna. Ma ei ole väga pikalt teraapias käinud, sest mul ei ole selleks vajadust olnud aga nüüd juhtus eraeluliselt midagi, mis tegi mulle niivõrd haiget, et ma ei osanud selle olukorraga ise midagi peale hakata. See puudutab ühte sõprussuhet minu elus ja ma arvan ma siinkohal tõmban selle teemaga otsad kokku. Aga ma sain abi ja see on peamine.

Ma kirjutasin midagi. Ma siinkohal ei täpsusta. Mul ei ole aimugi, mis sellega saab aga ma loodan, et te saate seda kunagi lugeda. Ühel või teisel moel.

Novembris sõidame Filipiinidele ja selles osas on mul väga palju erinevaid emotsioone. Ühelt poolt megalt ootan aga teisalt olen kohutavalt hirmul, sest ma põen neid lende lapsega. Esimene lend on 3h türki, siis on 2h45min ümberistumine ja siis selline hea kiire 13 tundi lendu Manilasse. 5 päeva oleme Manilas, siis sõidame lennukiga Boracayle ja siis sõidame tagasi Manilasse ja sealt lennukiga Negrosele. Ma neid Filipiinide siselende ei põe üldse, sest need kestavad nii lühikest aega. Aga see 13 tundi. See stress ja teadmine, et ma ei saa sealt lennuki pealt maha kui on mega perses. Ja siis kõik kannatavad, kui mu laps nutma peaks. Ja teisalt on see, et aga lennuk on ühistranspordivahend ja meil kõigil on õigus seda kasutada. Ja võib-olla oled sa ise räme tont, kui sa eeldasid, et sa saad 13h lõõgastuda ja mürasummutavaid klappe kaasa ei võtnud.

Ma tunnen, et ma olen mingis veidras kohas omadega, kus ma hakkan vaikselt harjuma emarolliga ja sealt kõrvalt proovin leida iseennast. Aga see ei ole selline leidmine, kus ma tunnen, et ma otsin teed koju tagasi. See on mingisugune teekond edasi. Ma ei tea veel, kuhu aga lihtsalt edasi. Tagasi ma ei soovi minna.

Päris palju mõtlen, et mida ma emapuhkuselt tagasi tulles teha tahan. Ma ei karda enam, et ma ei leia tööd. Ma kardan, et ma ei leia tööd, mis mulle meeldiks. Mulle väga meeldiks töötada mõnes kirjastuses või tegeleda hoopis seksuaalvägivalla ja/või lähisuhtevägivalla teemadega ja inimestega, kes on seda kogenud. Samas ei ütleks ära ka mingisugusele kommutööle, mis mulle huvi pakuks. Aaah nii palju on, mida teha tahaks. Kuidas inimesed valivad ühe elukutse ja on laulatatud sellega viimase hingetõmbeni? Kuidas on inimesi, kes ei taha kogeda kõike? Absoluutselt kõike? Oma unistustes töötaksin ma terapeudina ja siis läheksin õpiksin õigusteadust, vaidleksin kohtus, siis läheksin detektiiviks, laoksin plaate, kirjutaksin oma hinge välja, annaks välja luulekogusid, raamatuid, näitleksin, õpetaksin. Ma tahan kogeda kõike. Okei, mitte kõike. Ma ei tahaks olla matemaatikaõpetaja.

Ma olen edukalt vältinud terve aja küsimust, kuidas mul läheb. Ma arvan, et hästi. Üleüldiselt hästi tänulik kõige eest, mis mul siin elus on.

Ükspäev hakkasin oma sõbrannaga rääkima sellest, milline on hea isa. Õigemini, mina väljendasin ühese tõena, et hea isa on see, kes lapsega tegeleb. Ja siis ütlesin väiklaselt, et kõigil, kellel on selline mees, kes lapsega ei tegele, ei ole jopanud. Sõbranna kuulas ja ütles, et ma eksin. Oota, mismõttes? Sõbrants ütles, et hea isa tähendab inimeste jaoks erinevaid asju ja ma võtan seda põhimõtteliselt oma mätta otsast… Ja tegelt ju nii ongi!?

Naljakas on see, et ma ei olnud kunagi sellele varem niimoodi mõelnud. Mina teadsin alati, et ma tahan meest, kes tulevikus lastega tegeleda viitsib – nendega mängida tahab, raamatuid lugeda jms. Teine oluline omadus “hea isa” puhul on minu jaoks see, et ta ei karju/tõsta häält vaid on vanarahu ise. Ja kolmas omadus on see, et ta peab välja näitama armastust – sõnades, kuid ka tegudes – julgeb kallistada, musitada, mürada, olla õrn. Noh, Kristjan täidab kõik punktid ja seetõttu ongi ta minu jaoks väga hea isa. Väga-väga-väga hea isa. Ja seetõttu arvasin ma, et kõik naised, kellel ei ole täpselt sellist meest, on väga väga õnnetud. Aga tuleb välja, et ei ole.

Kui sõbrants mu mõttemaailma avardas, siis mul tekkis uudishimu, et mida siis teiste jaoks hea isa tähendab? Küsisin oma sõbrannade käest ja uurisin Instagramis võõramate käest. Toon siin välja mõned punktid, mida te mulle ütlesite:

• Turvatunne. Hea isa tekitab naises ja lapses turvatune. “Ma tean, et ta teeks ükskõik mida, et meil turvaline oleks.”
• Isa, kes tunnustab
• Võtab aega, et lapsega olla
• On hooliv
• Kallistab
• Kaisutab
• Ütleb, et armastab
• Abivalmis
• Kuulab
• On olemas
• Mehelik kainus
• Lõbus
• Teeb nalja

Põhimõtteliselt need on asjad, mis kordusid uuesti ja uuesti. Minu jaoks mõned eeloetletud asjad on.. ebaolulised? Noh, et turvatunne on küll oluline aga ma kuidagi tunnen, et ma olen nii saikar, et ma loon selle turvatunde ise. Ma tahan näha mõnda perverti isegi MÕTLEMAS mu pojale. Ja kui kellelgi on kunagi plaanis mu poega koolis kiusata, siis mu meelest if kindlustusel on päris head pakkumised elukindlustusele ja muudele õnnetusjuhtumitele (hehe.. nali.. (vb ei ole ikkagi)

Tunnustamine näiteks on ka tegelt päris hea punkt, sest mu meelest on need lapsed (eriti mehed) nii õnnetud, kellel endal on vajaka jäänud oma isa tunnustusest.

“Lõbus” ja “teeb nalja” on ka suhteliselt sellised so-so – pigem ma väärtustan neid mehe juures, kui isa juures? Kas see on loogiline? Ma lihtsalt ise subjektiivselt (väga subjektiivselt) arvan, et ma olen suht naljakas inimene ja ekstra seda punkti isa juures ei hinda. Muidugi äge, kui see olemas on.

Aga ma tegelt lisaksin ühe punkti veel- hoolitseb ema vajaduste eest. Mu meelest on hästi oluline, et paarisuhtes, kus on laps, hoolitsetakse natuke ka teineteise tassi täitmise eest. Jah, eelkõige peaks inimene ise kontrollima, kas tal on tass täis ja vajadusel kommunikeerima, kui ei ole. Aga vahel on tore, kui su tass valatakse ikka normilt täis. Viimati täitis Kristjan mu tassi, kui 10-aasta täitumise puhul äratas mind laupäeva hommikul lapsega üles. Ma naeratasin aga oma peas mõtlesin, et saadan tallegi if-elukindlustuse lingi. Hea tutvuda või nii. Aga siis ta ütles, et ma pakiksin oma asjad, sest me lähme Tallinnasse ja ööbime hotellis ja õhtust sööme Noa restos ja laps on orgunnitud tädile hoida. Tegelikult täidab ta mu tassi tihti, iga päev isegi, aga see oli selline suurem žest, mida on hea praegu näiteks tuua.

Aga kes on minu meelest sitt isa? Ja ma tõesti loodan, et ma kellegi tundeid ei riiva, sest nagu me juba aru oleme saanud, siis see ongi väga subjektiivne ja võib-olla osadel teist on täpselt selline mees ja te olete väga rahul?

Sitt isa on siis loomulikult MINU silmis see:

kes lapsega ei tegele. Ma ei räägi siin sellest, et ta töögraafik füüsiliselt ei lase. Ma räägin sellest, et isegi kui peaks näiteks olema vaba päev, siis tõmbab ta kodust minema ja tuleb alles siis, kui laps ammu ööund magab. Minu jaoks on sitt isa see, kes peale tööpäeva viskab diivanile ja ei liiguta magamaminekuni lillegi.

Isad, kes öösiti ei tõuse ise, kui laps ärkab. Ja jumal hoidku, kui nad pakuvad välja, et magavad teises toas. Kas. Te. Teete. Nalja. “Aga ta käib tööl ja tal on vaja välja puhata.” Kalla, sa käid ka tööl. Mis asi see lapse kasvatamine muidu on? Nii mõneski aspektis on laste kasvatamine stressirohkem, kui mõni teine töö (ma ei räägi siinkohal kirurgidest või ma ei tea, kellest). No näiteks ma ei ole kuulnud, et Kristjani kolleeg hakkaks röökima, sest ta ei saa lusikaga lauda peksta. Või hakkaks röökima, sest ta läheb kööki vett võtma. Teie mehed, ma luban teile naised jumala nimel, ei pea võtma kolleegi vetsu kaasa, et pissile minna. Meie puhul ei ole öösiti tõusmine enam aktuaalne, sest Franz õppis öösiti magamise ära aga alguses esimesed kaheksa kuud -ma võin vast ühe, max kahe käe sõrmedel kokku lugeda need korrad, kus ma ise pidin füüsiliselt püsti tõusma, et laps sööma tuua või tagasi oma voodisse viia, või pidin teda kussutama.

Ma ei saa sinna MITTE MIDAGI teha aga isad, kes ehitavad faking projektikaid. Ja mitte nagu, et oi laupäeva hommikul 3 tundi. Ei, nad veedavad oma romudega aega laupäeva varahommikust pühapäea hilisõhtuni. Ja nii.. iga nädalavahetus. Sorry sorry sorry sorry ma ei saa – see on nii levinud tüüp lihtsalt. See hobi võib ka olla midagi muud – mängigu ta pokkerit või tasodega (lol, keegi mäletab neid?), tehku trenni, käigu stripikas – kui sellele kuluvad mõlemad nädalavahetuse päevad KOGU AEG, siis see pole mu jaoks okei.

Isad, kes näitavad välja 0 armastust. Vabandust, kas teid ei kallistatud väiksena? No teate küll neid mehi, kes lapse saavutuse peale panevad neile rusikaga vastu selga ja ütlevad “höhö päris hea” ja kõnnivad minema. Vb nurga taga pühivad oma niiske silma.

Ma rõhutan- mu eesmärk ei ole kedagi solvata. Need on minu mõtted, mis lähtuvadki MINUST endast. Kui teil on väljakujunenud nii, et mees magab teises toas ja nädalavahetusel tegeleb oma asjaga ja see teile mõlemale sobib – godspeed. Kui sa päriselt tunned, et oledki rahul ja õnnelik just sellise elukorraldusega, siis jumal hoidku, mitte keegi teine ei saa öelda, et see on vale.

Kallis poeg, 

Ma kirjutan sulle kirja, et peegeldada ja tagasi vaadata möödunud aastale. Sul on täna sünnipäev. Pidasime peo meie kodus. Mõned inimesed kaklevad, kui nad Ikea mööblit kokku panevad. Meie sinu isaga (peaaegu) kaklesime õhupallikaart kokku pannes. Ma loodan, et sulle tulevikus väga õhupallid ei meeldi, sest see õhupallikaar jääb küll ilmselt minu viimaseks, mis ma siin elus teen. Ühesõnaga suurt lootust sul neid tulevikus näha pole. 

See on minu jaoks kohutavalt imelik, et aasta juba möödas on. Nii eredalt mäletan, kuidas me sinuga kliinikumis üksteisega ettevaatlikult tõtt vahtisime, mõlemad hirmul ja samas nii kindlates kätes (jah, me mõlemad). Ma ei taha kirjutada siia mingeid juustuseid ridu sellest, kuidas sa andsid mu elule mõtte.. aga sa andsid. Ma mõtlen, et jah, enne sind oli ka semi-okei ja äge ja reisimine oli sitaks palju odavam aga ma oleks nõus milku iga kord rohkem maksma, et seda maailma sinuga koos kogeda. Jah, isegi kui sa Sitsiilias promenaadil kõndides ainult gugu-gaga tegid ja suurte silmadega ringi vahtisid. Või kui sa Norras enamik ägedate vaadetega kohad maha magasid – worth every penny. 

Sa oled mu päevad täitnud rõõmuga. Ja mõnikord, mis seal salata, soolaste pisaratega. Aga see on okei. Ma ei arva, et see teekond peaks olema superkerge. Ega sa mingisugune umbrohi ole, kes peaks kõige kiuste omasoodu kuskilt betoonipraost end välja ajama. Sa vajad armastust, et kasvada ja seda, kallis Franz, on sul palju. 

Me mõlemad õpime. Ma õpin iga päev, kuidas olla ema ja ma arvan, et see on protsess, mis ei lõppe mitte kunagi. Ma vähemasti loodan. Ja etteruttavalt ütlen, et ükskõik, kui palju pisaraid ma ei peaks kuivatama, mitte miski, mida sa siin elus teed, ei paneks mind kunagi arvama, et see kõik pole seda väärt. Ma olen mõelnud, et ma suudaks sind lebolt armastada ka siis, kui sa kellegi maha koksaks. Ma oleks sind valmis isegi aitama. Ma siinkohal su isa eest ei saa rääkida, küllap te töötate oma diilid tulevikus välja. Aga ma kahtlustan, et ega temagi teisiti arva. 

Veidi panen sulle puid ka aga ära võta isiklikult. Sa oled lihtsalt väike, sa ei saa sinna midagi teha. Aga ma pean siiski ütlema, et see on huvitav, kuidas rasketel hetkedel tundub, et päev kestab igavesti. Ja õhtul end väsinuna teki sisse keerates mõtled, et sa ei suuda uskuda, et sa selle päeva üle elasid. Ma ei unusta kunagi, kui raske oli 4-5 korda päevas läbi lumehangete sumbata -25 kraadiga. Või kuidas sul suvel kestis umbes kaks kuud selline periood, kus sa olid hommikuti nõus ühte mänguasja vaatama umbes 15 sekundit. Ma mäletan igavesti, kuidas ma kell 7 hommikul Toomemäel sulle kiigel hoogu lükkasin, sest see oli ainus asi, mis sind rõõmsaks tegi (ja rõõmsana hoidis). 

Aga ma pean ka ütlema, et läbi selle kõige.. Sa oled olnud nii-nii hoitud Franz. Sa ei kujuta ette, kui palju inimesi sulle kaasa elab, sind armastab ja sind hoiab. Ja see, mu kallis väike poeg, on suurim kingitus siin maailmas. Olla armastatud. Ja ma loodan, jumal, ma loodan, et sa tunned ja koged seda iga päev. Olla hoitud on kõige soojem ja mõnusam ja parem tunne. 

Mul on ainult üks soov sulle sel aastal. Ma soovin, et sa oskaksid näha seda armastust, mis sind ümbritseb. Et sa oskaksid seda näha, kui sul peaks olema raske. Me armastame sind nii palju. Vabariigi armastatum laps. 

PS! Väike tip: ma pole raudselt ainuke inimene, kes sind.. igasugustes asjades oleks nõus aitama. Su tädid on ka suht pöörased. Ja minu sõbrad ka (eriti Inger). 

Mitte, et ma ise megalt palju nüüd beebiga reisinud oleks aga on mingid asjad, mis me oleme täheldanud, et on abiks. Proovin need suht kompaktselt kirja panna. 

Mähkmed

Me õppisime läbi “vahva” kogemuse, et mähkmeid võiks kaasa võtta rohkem, kui muidu päevas tavaliselt kulub. Miks? Sest lennuk võib hilineda. Meie 1h50min kestma pidanud lennureis Bergenisse läks nii, et esmalt lend hilines kolm tundi, seejärel lennutati meid Bergeni asemel Taani ning sealt alles Bergenisse. Võiks ju arvata, et pole hullu, järgmisel päeval lähed poodi ja saad uued mähkmed osta. Tüng! Selles osas Norras, kus meie olime, olid absoluutselt kõik poed pühapäeval kinni ja me jõudsime Norra.. laupäeva öösel vastu pühapäeva. Mähkmeid oleme alati kaasa võtnud selle arvestusega, et kohapeal ostame uue paki. Kuna meil on selles osas vedanud(?), et talle sobivad erinevate firmade mähkmed, siis pole olnud oluline kindla brändi mähkmeid kodust kaasa vedada. Seni olen näinud poodides kõiki enamlevinud mähkmebrände – nii pamperseid kui huggiseid. Ühesõnaga, kui lennureis ees, siis pakkige käsipagasisse kaasa rohkem mähkmeid juhuks, kui lend hilineb või järgmisel päeval kõik poed kinni. 

Käru

Mul oli enne esimest lennureisi tuhat küsimust selle kohta, et mida kuradit ma selle käruga siis peale hakkan. Noh, mu esimene soovitus on kergkäru kaasa võtta lennureisile. Meil on kergkäruks mingisugune Peg Perego oma, mis käib ühes tükis kokku. Kui me lennujaama jõuame, siis võtame selle parklas pagasnikust välja, lähme lennujaama, anname suured kotid ära, kärule pannakse silt külge, turvaväravates voldime korra kokku, see läheb ka läbi turvaväravate, paneme uuesti lapse sisse ja kõnnime sellega lennukiukseni, kust meil see siis ära võetakse. Hiljem oleme saanud käru kätte a) pagasilindilt või b) selles kohas, kus tulevad need oversized/erisuuruses kotid. 

Siiski, mõnikord tahetakse käru enne turvaväravaid juba ära võtta. Sel juhul pole ka paanikaks põhjust, sest lennujaamades üldiselt on need ühiskasutatavad kärud, mis TAVALISELT paiknevad kohe pärast turvaväravaid kuskil. Riias nt on alati, Bergenis oli samamoodi. Taanis teoreetiliselt pidi ka olema aga kõik olid sel hetkel kasutuses. Seega ma vb ei jääks lootma sellele – ehk et ma isiklikult ei annaks vabatahtlikult käru kohe ära, vaid läheks sellega ikkagi lennukiukseni. 

Turvahäll

Kui me esimesele reisile läksime, siis ma kuulasin erinevaid reisiteemalisi podcaste ja iga viimane kui üks ütles, et oma turvahälli peaks kaasa võtma. Ma ei saanud aru, miks. Autorendist saab ju kohapeal laenutada? Ütleme nii, et kui sul on plaanis sihtriigis rohkem ringi sõita kui lihtsalt lennujaamast hotelli ja pärast tagasi, siis ma väga soovitaks turvahälli kaasa võtta. See, mis meie Sitsiilias autorendist saime nägi reaalselt selline välja nagu Shrek oleks pommi hüpanud selle peale. See pidigi suht tavaline olema. Samas üks sõbrants käis ja sai põhimõtteliselt tutika turvahälli autorendist. Nüüd Norras käies võtsime igastahes enda oma kaasa, sest me teadsime, et meil tuleb vääääga palju sõitmist ja pool laguneva turvahälliga ma seda teha poleks julgenud. Väike tip ka, et lennujaamas saab suht väikese raha eest lasta ära kiletada turvahälli. Minnes tegime seda, kõik oli okei. Tagasi tulles läks kiirustamiseks ja ei leidnud Bergeni lennujaamast seda kiletamise kohta ja turvahälli riie oligi ühest kohast nats katki tehtud. 

Lutikett

Franz küll lutti ei võta aga esmakordse emana oli mul üks armas lutikett talle siiski enne sündi juba ära ostetud. Kui su beebi on selles vanuses, et talle meeldib nt seda Sophie kaelkirjakut närida või mingit muud närimismänguasja lutsuda, siis pane see mänguasi lutiketi külge ja lutikett omakorda ta riiete või käru rihma külge. Sellises vanuses (meie oma praegu 8 kuud) kipuvad lapsed mänguasju viskama ja nii ei juhtu seda, et mänguasi, mis on mõeldud suhu panemiseks, oleks kuskil räpase põranda peal vahepeal chillinud. 

Päevakava

Me olime esimesed 7 kuud ikka väga range režiimi peal, mis puudutas Franzu une-ja ärkveloleku aegasid. Jälgisime kullipilgul unenõustaja etteantud päevakava. Tundsin, kuidas juba enne Sitsiilia reisi tekitas see minus mega stressi, sest kuidas ma saan olla kindel, et see päevakava toimib meil ka reisipäevadel, kus me peame sõitma 3,5h Riiga, lennujaamas chillima ja lennukiga sõitma? Noh, Franz tegi meile asja väga kergeks. Kui Riiga sõitsime, magas ta 1,5h asemel mingi 45 minutit ja päevakava jälgimise plaan lendas kohe vastu taevast. Reisil olles oli ka kõik selles mõttes hästi.. orgaaniline, et laps magaski siis, kui oli väsinud ja magas suht nii kaua kui ise tahtis (v.a. viimane päevauni, mida me ei lasknud tal väga kaua magada, muidu oleks ööunne panek väga hilja peale jäänud ja unesurve kadunud). Kui reisilt tulime, siis elasime samas vabas rütmis edasi ja see on olnud parim. Nüüd Norras käies ei olnud mingit päevakava jälgimise stressi ka. Teadsime, et vaatamegi lihtsalt kõike jooksvalt. Sellessuhtes, et mingi aimdus meil ikka on, kui kaua ta jõuab korraga üleval olla ja kaua ta maksimaalselt magab aga me ei aja juuksekarva lõhki enam.

Mõnglid-mõnglid-mõnglid

Ma ei tea, kas kõikidele lastele meeldivad nii väga erinevad mõnglid kui meie Franzule aga need olid ikka elupäästjaks nii lennujaamas, lennukis kui pikkadel autosõitudel. Hakkab jorisema? Mõngel kätte. Kui lennujaamas ja lennukis oli tal veel põnev ja mõnglid ei läinud nii palju kasutusse, siis autosõitudel küll. Norras oli suht tavaline, et sõitsime iga päev 3-4-5h autoga ja seal sai ikka paar korda nutule koha pidurit tõmmatud mõngliga.

Püreed

Püreedega on suht sama keiss, mis mähkmetega. Esiteks soovitan magusat püreed kaasa võtta lennujaama (seda ei võeta käsipagasist ära). Võid muidugi soolast ka võtta, kui laps on nõus külma soolast püreed sööma (meie oma vahepeal on, vahepeal mitte). Meil on igaks juhuks mõlemad olnud kaasas. Pärast seda Bergeni naltsi, kus lend hilines ja me oodatust palju kauem reisisime, võtame alati rohkem püreesid kaasa lennujaama ja lennukisse. Õnneks sel korral müüdi mingisugust beebipüreed Riia lennujaamas aga ei oska öelda, kas mujal lennujaamades ka. Meie oleme reisidel osa püreesid võtnud kaasa selle arvestusega, et ta saaks kohapeal ka neid süüa ja mingeid oleme ostnud siis juba kohapealt. Kui laps pigem uusi maitseid ei fänna kohe, siis on ehk mõistlik piisavalt kodust kaasa võtta. Meie oleme lihtsalt suurde äraantavasse pagasisse grippkottidesse neid pannud. 

Piimasegu

Kuna Franz saab rinnapiima + piimasegu + püreed, siis me oleme lennujaama ja lennukisse võtnud alati termosega sooja vett ja eraldi aptamili karbiga (kuigi ta sööb nuppit aga nupi karp on loll) piimasegu. Termosega vett samuti turvaväravaid läbides ära ei võeta.

Kõrvad lukus..?

Minu suurim hirm esimesel lennukisõidul oli see, et lapsel on äkki õhkutõusmisel ja maandumisel kõrvadel valus ja ta röögib end siniseks. Seega ajastasime piima saamise täpsel õhkutõusu ja maandumise ajaks. Tagasi tulles ajastasime samamoodi tema söömise õhkutõusu ajaks, kuid lennuk läks katki ja me istusime tund aega lihtsalt seisvas lennukis. Nägime, et laps muutub juba virilaks ja olime sunnitud talle piima sisse kütma. Õhkutõusmise ajal hoidsin hinge kinni ja valmistusin, et ta karjub aga.. ta lihtsalt vaatas ringi. Maandumise ajal samuti. Nüüd, kui me Bergenis käisime, siis ma isegi ei vaevunud enam midagi ajastama. Ehk, et nii Riiast Taani, kui Taanist Bergenisse ja Bergenist Riiga ei saanud see vaene laps tilkagi piima ei õhkutõusmise ega maandumise ajal ja kõik korrad ta lihtsalt chillis. Muidugi olen kuulnud, et see valu kõrvades pidigi hakkama seal esimese eluaasta kandis aga eks ole näha. Meie ei ostnud neid kõrvaklappe ka, mida mõned on kasutanud. Olin mega kahevahel enne esimest lennureisi, kas äkki ikka peaks aga siis üks sõbrants oma beebiga käis ja ütles, et talle tundus, et see lennukimüra mõjus beebile kui valgemüra nii et ma ostustasin ka õnne proovida. Tundus tõesti, et lennukimüra ei häirinud teda üldse ega olnud ka vali tema jaoks. 

Pudelisoojendaja

Nagu ma eespool kirjutasin, siis selleks, et laps saaks lennujaamas, lennukis ja autosõitudel sooja piima, on üks variant kaasa võtta termos. Minul on mingi nunnu ted bakeri termos (ostetud rahvaraamatust), mis on reaalselt parim termos, mida ma kunagi kasutanud olen. See on mul olnud 6 aastat, never pole lekkinud ja reaalselt paned kasvõi leige vee hommikul sisse ja õhtul 11 ajal saab laps ikka õigel temperatuuril piima. 

Küll aga on termose miinus see, et üks hetk saab vesi sealt otsa. Sitsiiliasse minekuks ostsime selle pudelisoojendaja: https://kaup24.ee/et/lapsed-ja-imikud/imikute-kaubad/toitmiseks/lutipudelite-soojendajad-ja-sterilisaatorid/pudelisoojendaja-lionelo-thermup-go-blue-sky?id=19402393

Ma jään vastuse võlgu, kas meie ostsime samuti selle kaup24 või muult lehelt aga juhul, kui te ei plaani just lutsu viskamise maailmameistrivõistlustele minna, siis soovitan soojalt selle ostamata jätta.. sest ainult lutsu ongi mõistlik sellega visata. Vesi soojeneb seal väga.. VÄGA kaua. Olen ka 20+ minutit oodanud. Tuttava soovitusel tellisin Norrasse hoopis selle: https://babyhit.ee/et/lutipudeli-soojendajad/10487-innogio-giowarm-pudelisoojendaja-gio-370.html

Noh, Norras on mul nüüd käidud, kuid seda konkreetset soojendajat ei ole endiselt minuni jõudnud. Olen Babyhitile kaks kirja kirjutanud ja uurinud, kuna see toode minuni võiks jõuda aga nad ei ole vastanud. Homme hellan, eks ole näha :)) Kui me uuele reisile lähme, siis ehk on soojendaja minuni jõudnud ja saan öelda, kas tasub osta. 

Lennusõit ise

Mu meelest parim hack on osta lennukikohad viimasesse või eelviimasesse ritta. Esiteks, kui su laps peakski röökima, siis sa ei näe kõikide inimeste tülpinud nägusid, samal ajal kui sina või su partner last hüpitate. Teiseks, sa saad lapsega chillida tagumise vetsu ees. Meie laps on väga väga uudishimulik ja on kõik lennusõidud suure huviga jälginud, mida need stjuardessid seal taga askeldavad. Meie kogemuse põhjal on töötajad alati ka lapsele nägusid teinud ja teda lõbustanud seal taga, mis on ka väga lahe. Uued mänguasjad – mitmed podcastid soovitasid lennukisse osta paar uut mänguasja, sest siis on lapsel põnev. Sitsiiliasse minnes ma tegin seda, tal oli täiesti savi uutest asjadest, pigem tahtis mängida vanade mängukatega. Norrasse minnes ma ei vaevunud midagi uut ostma. Võib-olla ongi seal taga see loogika, et lennuk on lapsele uus koht ja ta pigem leiab turvatunnet vanadest ja tuttavatest mänguasjadest. Võib-olla uued mänguasjad ja mingid tegelusvihikud jne ongi head suurema lapsega reisides. 

Ainuke uus asi, mis minu lapsele pakub megalt huvi, on need ajakirjad, mis on eesoleva istme sees. Ja pooltühi veepudel. 

Muus osas ma ütleks, et ära karda lapsega ringi liikuda lennukis. Vahepeal panime Franzu Kristjani toolile ise istuma, siis ta sikutas seda turvavtööd tükk aega. Siis panime ta istme najale seisma. Paar korda käib Kristjan temaga mööda vahekäiku niisama edasi-tagasi, laps on siis süles.

Lennukisse soovitan lapsele midagi soojemat ka kaasa pakkida. Nt Riia-Sitsiilia lend oli väga väga jahe lennukis, samas kui Bergen-Riia oli mega palav. Igaks juhuks võtaksin kaasa nt õhukese puuvillase kombe, mida on hea tavariietele peale panna.

Najell

Ma pole kuulnud ühtegi vanemat ütlemas, et ta kahetseb, et ta Najelli kaasa võttis lennukisse. Kui Sitsiiliasse läksime, siis ma võtsin kaasa. Ta oli seal täpselt 1 minut. Minu kogemus on, et kui su laps juba roomab ja tahab ise liikuda, siis see on suht.. mõttetu asi? Võib-olla, kui sa saad lapse magama ja ta seejärel sinna tõsta, siis see on kasulik aga meie oma eelistab magada Kristjani süles. Kui ma läheks reisile beebiga vanuses 0-4 kuud, siis ma raudselt võtaks kaasa. Kui keegi tahab laenata minu oma reisuks, siis andke teada. Võin lahkesti laenata. 

Kui jõuate kohale

Kui laps on harjunud juba oma toas magama, siis hea hack on majutuskohas (kui lisa tuba puudub) teha vannituba tema toaks.

Lisaks soovitan võtta kaasa tema enda voodilina, millega ta on paar ööd juba maganud. Ma ei oska öelda, kas mul on leplik laps, kes jääb magama igas uues kohas ilma suurema vaevata või on aidanud kaasa just see, et tema kaisukas ja lina on tekitanud talle turvatunde.. aga ma soovitaks igaljuhul kaasa võtta. 

Kui te plaanite autoga ringi sõita, siis ma soovitaks ajastada lapseune ajad autosõidule. Toon näite: meil on laps kahe une peal. Esimene uni on ca 3-4h pärast ärkamist ja ta magab siis 1-2h ja teine uni on taaskord siis, kui ta on 3-4h üleval olnud. Seega Norras nägidki meie päevad välja nii, et ärkasime, olime üleval, kui tal tuli esimene uneaeg, siis sõitsime, kuhu iganes me sõita tahtsime, siis saime 3-4h olla kohapeal ja kui hakkas uus uneaeg peale tulema, siis sellel ajal sõitsime tagasi. Enamik korrad magas ta enam-vähem vist terve sõidu aja. Aga oli ka kordi, kus ta magas vähem ja oli autosõidul üleval. Selleks puhuks olid alati mänguasjad ja MÕNGLID!! kaasas.

Üks kõige paremaid hacke muidugi on reisida koos vanavanematega. Minu ema lõbustas Franzu ikka täiega reisil. 

Küsisin Kristjani käest ka, et mis tema arvates on parim nipp ja ta ütles, et käsipagasi peab õigesti pakkima. See tähendab, et eelistada esiteks seljakotti, sest siis on sul käed vabad ja teiseks pakkida seljakott nii, et kõik kriitilised asjad on kohe käepärast võtta (a’la püreed, mõnglid, mähkmed, lemmik mänguasi vms). 

Ma ütleks, et kuigi see on mega levinud, et beebiga minnakse reisile kuhugi kõik hinnas hotelli Türki, Egiptusesse või Tenerifele, siis ma omaltpoolt julgustaks minema sellisele reisile nagu meil Norras oli. Muidugi sa ei pea seda tegema. Aga kui sa oled selline inimene, kellel on keeruline nädal aega ühes kohas chillida ja tahaks avastada veidi, siis sa ei pea seetõttu reisimata jätma. Või ootama, kuni laps on 10. Täiesti võimalik on natuke planeerides reisida ka teisiti. Aga ma arvan ka, et see kõik hinnas hotellipuhkus võib olla väga-väga mõnus. Sa ei pea muretsema, kus ja mida sa sööd, kõik on ette-taha ära tehtud ja sinu ülesanne on lihtsalt vahepeal lapsega chillida ja päikest võtta. Kõlab nagu VÄGA hea plaan. Peaks isegi ära proovima.. Hmm, äkki sügisel?

Üldiselt on see, et kui lapse vajadused on rahuldatud ehk et tal on kõht täis, ta ei ole väsinud, mähe on kuiv ja tal ei valuta kuskilt (alati võid küünlad nt lennukisse ka kaasa võtta, mul vähemasti olid kaasas), siis ongi kõik mega chill. Ja hoia oma ootused madalad. Teil saab ilmselt reisil olema paremaid päevi aga ka keskpäraseid päevi ja see on jumala fine. Saab olema lõuna- ja õhtusööke, kus sa paned lapse käruga resto ukse taha magama või paned ta söögitooli ja annad talle mõngleid ning ta on väga õnnelik. Aga saab ilmselt olema ka neid lõuna-või õhtusööke, kus üks peab lapsega mööda restorani ringi jalutama, samal ajal kui teine ruttu ära sööb. See on ka täiesti fine. Mina olen alati seadnud ootused mega madalale ja eeldanud, et kõik läheb totaalselt perse ja siis on olnud mõnus üllatus, kui tegelikult on hästi tore olnud. Ja ongi tore olnud. Mine booki nüüd see reis ära – oktoobris on Türgis prolly suht mõnus või minge avastage Itaaliat. 

Mul on hea meel, et (minu jaoks) päris palju inimesi hüppas pea ees mu blogi lugema, kuid tegelikult paljud teist ilmselt ei tea, kes ma üldse olen. Seega, väike cv, väike lühitutvustus. 

Tere! Ma olen Kerttu, 29-aastane, elan Tartus. Ma olen Tartus elanud peaaegu terve oma elu, v.a. see aeg, kui ma üks kord ühe suve sitaks kummitavas korteris elasin Tallinnas ja siis see teine kord, kus ma elasin 3-aastat Tallinnas, et ülikoolis käia.. aga ma ruttan sündmustest ette. 

Oma titeeal ma ei peatu, kedagi ei koti. Mis puudutab mu teismeiga – uskuge mind, ma tahaks teile öelda, kuidas ma olin viieline õpilane, ei teinud kunagi pahandust ja käitusin alati eakohaselt aga ma valetaks. Eriti seda, mis puudutab viitele õppimist. Ma ei olnud kunagi milleski hea. Või vähemalt nii ma tundsin. Ma olin suht okei eesti keeles ja kirjanduses ja siis kõikides nendes sotsiaalainetes nagu inimeseõpetus, kus sa tegelt midagi õppima ei pidanud. Kui küsida, et KUI halb õpilane ma täpselt olin, siis.. ma sain matemaatikaeksami 9p. Jep! 

Kooliajast mäletan seda, et ma tegelikkuses olin hästi melanhoolne ja kurb. Kui ma kooli jõudsin, siis ma naerutasin kõiki ja olin klassikloun aga seesmiselt olin ma sama elus kui korjus maantee peal. Ma lootsin alati, et minu see “tuhkatriinu” hetk tuleb üks päev ja siis ma ratsutan päkseloojangusse.. aga seda ei tulnud ja ei tulnud ja ei tulnud. Oma hinnete poolest võinuks ma töötada mingis veidras teeäärses tanklas – ei mitte mingis olerexis või circle K-s aga nagu mingis reaalselt veidras tanklas, kus müüakse piraadikrõpse ja hind on paki peal kroonides näidatud. Ei, elu ei olnud helde. Tuhkatriinu momendi asemel pani elu mulle väikese uno reverse kaardi ja tappis mu ühe parima sõbra, kui ma olin 18-aastane. Sama hästi oleks ta võinud tappa minu (kuigi tagant järgi ma arvan, et eks ta mingi osa minust tappiski), sest järgmised julgelt 6 aastat olin ma mingis sellises augus, et ma arvasin, et ma ei välju sealt kunagi. 

Ma gümna lõpus.

Aga rõõmsamatel teemadel! Kooliajal töötasin näiteks ühe suve fastersis.. oota.. persse.. ma pidin rõõmsamatel teemadel rääkima. Ei, seal oli tegelt ägedaid hetki ka – nagu näiteks kell 2 öösel kellegi okse koristamine niimoodi, et sa pidid vaatama, et keegi sulle peale ei astu. Oled kunagi peale pidu fassust väikse burksi võtnud? Oled sa seal sõpradega järtsus seisnud, natuke edasi-tagasi kõikudes, sest üks gini koks sai liiga palju? Ja siis tuli mingi piff vahepeal ja koristas saali ja sa rääkisid sõpradega, et sa laseks endale pigem kuuli kahe silma vahele, kui et seal töötaks, sest sa nägid, kuidas mingid purjus inimesed teda krabasid? Jaa.. ei see olin mina jah. 

Pärast gümnaasiumi vaatasin oma hinnetelehte ja sain aru, et ma ei lähe kooli. Ilmselt mitte kunagi. Okei, ma utreerin praegu ja see olukord ei olnud nii halb aga “otse arstiteaduskonda” olukorda mul ka sealt tunnistuselt vastu ei vaadanud. Minul vaatas  tunnistuselt vastu “otse solaariumisse tööle”. Ja nüüd ma võtan väikese lõigukese, et kirjutada, kuidas see oli mu elu kõige rämedam töökogemus. 

Vaata, Fasters ei olnud kohutav töökoht nii nagu seda oli solaarium. Ma ei hakka siia nime panema aga kui sa mõtled Tartu solaariumite peale, siis tee 1+1 ja mõtle, millises ma võinuks töötada. Fastersis oli ülemus väga normaalne inimene, kolleegid ka. Solaarium aga.. Seal oli suvel töötades üle 30 kraadi kuuma. Me pidime tööpäeva jooksul särke külma vee all märjaks tegema ja siis need selga panema, et mitte kuumarabandust saada. Ma ei tea, mis põrgu teemaline cosplay omanikule meeldis aga eluisu võttis see kindlasti ära. Mind pandi järjepanu üksinda tööle (salongi, kus pidanuks 2 inimest töötama). Mul tekkis närvipõletik, sest mu keha ei olnud suuteline sellises koormuses kõikide nende inimeste higi küürima. Mul ei jäänud muud üle, kui haigusleht võtta. Ülemus hellas ja küsis, miks ma ometi neid niimoodi “ruineerima” pean. Ja siis ta hakkas mulle pidevalt helistama ning soovis, et ma tema ja ta mehega kohtuma läheksin. Ma ei oska öelda, kas tal oli plaan, et ta mees paneb mulle lõuga või ma ei tea. Aaga see oli räme. Peale seda töökogemust sain aru, et ma pean midagi õppima minema. Vahet pole, mida. 

Ma läksin õppisin Tallinnas grimeerijaks. See tähendas aasta aega kolm korda nädalas 4:45 ärkamist, et Tartust 5:45 bussi peale minna ja Tallinnasse sõita. Aasta. Aega. Ma arvan ma pole seni sellest unevõlast taastunud, mis mul tekkis. Õpe oli äge. Unustasin aga ühe olulise nüansiga arvestada – ma ei mõistnud siis, et grimeerimise/jumestamise huvi tekkis, sest mulle meeldis jumestada isennast.. aga mitte teisi. Ja no tra mida ma peale hakkan selle oskusega, et ma end tõetruult Shrekiks oskan teha? Kui ma kevadel grimmikooli lõpetasin, siis kolisime peikaga suveks tuttavate korterisse Tallinnasse. Mõni ütleks, et veits hilja, et kolida, kool on läbi aga noh, mis sa ikka teed. Elasime Hiltoni hotelli vastas mingis vanas kortermajas, kus ma võin tänaseni vanduda, et oli rohkem kummitusi kui sipelgaid sipelgapesas. Sa tundsid kogu aeg, et keegi on kohal. Ja ei ma ei pea silmas seda 89-aastast naabrit, kes kogu aeg lampi akna peal patrullib. Ma ei suuda seda selgitada aga see tunne oli õõvastav. 

Peale seda suve kolisime tagasi Tartusse ja ma õppisin aasta kosmeetikuks. Taaskord, mulle väga meeldis. Aga ainult loll astub kaks korda sama reha otsa ja ei mõtle läbi, kas talle meeldiks ka teistele inimestele (peale iseenda) seda teenust pakkuda.

Peale seda mul ilmselt kassis ära. Ma olin 22- aastane, mitte kuhugi jõudnud. Kõik minu ümber lõpetasid ülikooli. Peale seda, kui ma kevadel kosmeetikukooli lõpetasin, siis olin ma aasta otsa töötu. Ma ei käinud koolis, ma ei õppinud. Ma sõna otseses mõttes vaatasin terve päev sarju. Iga päev. Mul tekkis nii rets sotsiaalne ärevus, et ma ei suutnud poodi minna. Ma kapseldusin sinna korterisse. Talvel tekkis idee, et prooviks lavakasse. Kuna te pole ühtegi tükki käinud vaatamas, kus ma mängiks, siis võib vist etteruttavalt öelda, et ma ei saanud sisse. Samal kevadel teadsin, et kolime (nüüd juba) abikaasaga (sest me abiellusime vahepeal) Tallinnasse. Mõtlesin, et kui me juba Tallinna Ülikooli kõrvale kolime, siis äkki võiks sinna õppima ka minna. Mõte tundus täiesti naeruväärne, sest halloo – mina ja ülikooli?? Ma olin ju praktiliselt.. loll? Istusin mina siis üks õhtu arvuti taha ja printisin välja lehe, kus olid kirjas kõik erialad ja nende sisseastumistingimused. Tõmbasin maha kõik need, mis vajasid sisseastumiseks kas tunnistust, akadeemilist testi või mõne eksami tulemust. Jätsin alles need, kus oli vaja kirjutada essee ja ilmuda intervjuule. Riigiteadused või ajakirjandus. Käisin kirjutasin essee, mis oli piisavalt hea, et saada intervjuule. Läksin intervjuule ja sain sisse. Mina. Kerttu Kirjanen. Läksin ülikooli. Ajakirjandust õppima. Ma ei suutnud seda uskuda. 

Ühesõnaga, kolm aastat hiljem lõpetasin ma väga heade tulemusetega BFMI. Peale esimest aastat ülikoolis läksin Postimehesse tööle, minu süda tuksus sõnade taktis. Ma elasin ja hingasin selleks, et kirjutada. Selles osas pole midagi väga muutunud. Covidi ajal sai selgeks, et kodust töötamine on täiesti okei ja kui ma ülikooli lõpetasin, siis sai selgeks, et süda kutsub tegelikult tagasi Tartusse. 

Elasime Tallinnas ja käisime paar korda nädalas Tartus kinnisvara vaatamas. Küll käisime Supilinnas neid uusi kortereid tsekkimas, küll käisime erinevates uuselamurajoonides. Lõpuks leidsime Tõrvandisse maja, mis tegelikult oli lubatud kindlatele inimestele juba ja nad olid omadega juba pangas. Maakler ütles, et näitab meile pmts niisama seda, sest 100 meetrit eemale pidid suht sarnased majad tulema, küll aga 50k kallimad. Ma seisin selles tühjas majakarbis ja ma palvetasin. Ei nagu reaalselt ma olingi, et jumal palun, kui sa mind kuuled – ma ei taha 100 meetrit eemale siit. Ma tahan SEDA maja. Ütlesin veel lahkudes üle õla maaklerile, et kui asjad peaks muutuma, siis andku kohe teada, me oleme VÄGA huvitatud. Maakler oli, et noh.. jah aga ei muutu. Me olime jõudnud 5 minutit sõita, kui maakler hellas, et teised inimesed olid just helistanud ja öelnud, et pank ei andnud neile laenu. Ma vahepeal siiamaani mõtlen, et mul on päriselt kahju nendest inimestest, kes sellest majast ilma jäid.. sest ma saan ju täpselt aru, miks see neile meeldis. 

2021 kevad kolisime Tartusse. 2021 suvi kandideerisin Tartu Ülikooli magistrisse. Hallooo.. mina.. Ja TÜ magister? Mina, kellele mataõpetaja ütles 9nda klassi lõpus, et kalla sa ära gümnaasiumisse mine, proovi pigem kutsekasse?!? 

Ühesõnaga, mu enesekindlus oli vahepeal tohutult kasvanud ja ma hakkasin vaikselt aru saama, et holy shit – ma polegi tegelikult loll. Ma olen lihtsalt olnud väga ebasoodsates tingimustes terve põhikooli ja gümnaasiumi aja, mistõttu ei olnud ma suuteline õppima. Ma sain magistrisse sisse. 2023 jaanuar jäin beebiootele. Kevadel kirjutasin iiveldades lõputööd ja juunis lõpetasin. Ja nüüd me oleme siin. 

Ma saan praegu aru, et ma tegelt ei kirjutanud mitte midagi, millest kumaks natukenegi läbi, mis inimene ma olen. Ma kirjutasin lihtsalt oma haridustee. 

Aga ma proovin siis mingite väikeste punktidega teile aimu anda:

• Ärritun kergesti aga rahunen kiiresti maha
• Rets people pleaser
• Võin vankumatult seista oma mingite põhimõtete eest
• Vihkan meeletult ebaõiglust. Pole vahet, kas see ebaõiglus on seotud minu või kellegi teisega
• Võin olla väga socially awkward
• Mäki tellimus: kahekordne juustuburger või big mac (mitte eine), 4 nagitsat, hapukoore kaste
• Lemmik kodune toit: kartulipuder hakklihakastmega, kus on värske till ja sibul peale hakitud
• Lemmik artistid: megalt aga kui peaks välja tooma siis Lauv, London Grammar, Mick Pedaja
• Loen ainult ja reaalselt ainult krimkasid (ja siis luuletusi ka)
• Kardan: et kaotan kunagi eneseusu
• Loodan: et suudan oma elu ajal piisavalt head teha
• Mulle meeldivad: riided ja lõhnaõlid ja holy shit see uus mingi banaanimaitseline kohvi?? 
• Armastan: iseennast, oma last ja meest, sõpru ja pere, seda, kui kevadel lumi ära sulab ja asfalt on puhas, kui külmkapis on sedasama banaanimaitselist kohvi, kui inimesed on üksteise vastu head, kui mallukal on head gossi, kui olen hommikul puhanud, kui ma olen eelmisel päeval pesu pesnud ja ma saan oma lemmik koduriided selga panna, vaarikaid, omg herneid!, kui ma alustan uut raamatut ja ma saan suht alguses juba aru, et see on hea, padja jahedat külge ja seda, et ma olen terve.

Esimene kord katsetan siin seda helifaili asja ka. Ehk et kõik mampsid, kellel laps kodus hullu paneb ja tahaks lugeda aga lihtsalt ei saa – ehk saate hoopis kuulata. Mul iphones töötas nii ka, et sain telo kinni panna ja see käis edasi.

Kui ma rase olin, siis ma otsustasin, et tahan lugeda võimalikult palju raamatuid raseduse ja laste kasvatamise kohta. Ma tahtsin ettevalmistuda. Ühel õhtul lugesin voodis järjekordset raamatut, kui jõudsin paarisuhte peatükini. Raamat kirjeldas, et suhe läheb pärast lapsi halvemaks. Ma vaatasin Kristjanit, kes luges mu kõrval raamatut ja ma mõtlesin hea 10 sekundit, kas ma räägin talle, mida ma just lugesin või vahin kella neljani hommikul paanikas lage ja kujutan ette, mis riietuses ma kahe aasta pärast lahutuspaberitele alla kirjutan. Ma otsustasin siiski rääkida. Jõudsime järeldusele, et meiega saab tegelikult kõik korda ka pärast last. Kas sai?

Aga enne, kui ma jõuan selle osani, siis ma räägin natuke ümber, mida ma sealt raamatust lugesin. Järgnev tekst ei ole minu väljamõeldud, vaid pärineb raamatut “Cribsheet”, mille autoriks on Emily Oster. Ma väga-väga soovitan seda raamatut ja ka tema eelmist “Expecting better”. Tema esimene raamat räägib rasedusest ja sünnitusest ja teine raamat räägib kõigest sellest, mis saab siis, kui lapse koju tood. Tegu on hästi hästi data-driven raamatuga, mis ei ole seejuures kuiv, igav ega raskesti jälgitav. Tihti on rasedusraamatute probleemiks, et nad keskenduvad ühele 1970 aastal tehtud uuringule ja siis kinnitavad, et jah – nii ongi. Oster võtab oma raamatutes kümneid ja kümneid ja kümneid teadusuuringuid ette, räägib sulle lahti, mis tulemused saadi, mis on mõne uuringu vead ja teeb siis sulle kokkuvõtte ehk ta ei ütle sulle, et sa oled idikas, kui sa oma lapsele rinda ei anna aga ta räägib sulle, mida on erinevad teadusuuringud imetamise kohta leidnud, kas neid uuringuid saab usaldada ja sa saad ise teha parima otsuse lähtuvalt oma lapsest ja enda soovidest. 

Ühesõnaga, raamatus kirjeldab Oster, kuidas uuringud ütlevad, et KESKMISELT on lasteta paarid suhtes õnnelikumad kui lastega paarid. Seda tunnevad paarid kõige rohkem esimesel aastal pärast lapse saamist. Siis läheb natuke paremaks aga mitte täielikult. Oster rõhutab siinkohal, et need paarid, kes on õnnelikud enne lapse saamist, tulevad paremini toime oma suhtes ka pärast lapse saamist. Ehk kui te kaklete juba praegu igapäevaselt, siis on teil suht perses pärast last. Miks see nii on? Eelkõige tekivad muutused suhtes, sest teil pole aega üksteisele enam keskenduda. Kui lapsi pole, siis on luksus minna uksest välja siis, kui ise tahad. Minna deidile, jalutama, poodi. Kui tuleb laps, siis võid avastada ühel hetkel, et räägite ainult lapsest ja nõnda kaob ka omavaheline ühendus. Teadusuuringute autorid on leidnud, et üks põhjus, miks paaridel natsake peppu läheb, on sellepärast, et naine võtab kanda 90% kodutöödest. Teine põhjus on see, et te hakkate vähem seksima. Seda eelkõige esimesel aastal pärast lapse sündi. Kui mees võtab rohkem kodutöid enda kanda, kas siis seksitakse rohkem? Üllataval kombel leiavad teadustööd – jah. 

Mis see lahendus siis on? On leitud, et paarid, kelle laps magab halvemini, on ka vähem õnnelikud. Magamatus on mõneti seotud depressiooni tekkega. Mida teha lapsega, kes magab halvasti? Unenõustajad. Samuti on internetis palju abistavat informatsiooni (meil aitas unenõustaja). Autori sõnul on küll vähe tõestust selles osas, et igakuine “check-upide” (lihtsalt istute maha kord kuus, võimalusel terapeudiga ja räägite, kus te omadega olete) tegemine aitaks, kuid siiski tasuks proovida.

See eelnev tekst on kõik “Cribsheetist”. Nüüd – kas ma kirjutan sellele kahe käega alla ja mis on meie kogemus? Ma saan tõesti öelda, et ma olin õnnelik enne last.. Ja ma saan öelda, et olen praegu samamoodi. Ma ei saa rääkida Kristjani eest, sest see oleks.. veider aga ta enda sõnul on ta õnnelik.

Ma olen näinud TikToke (tahaks öelda, et ma olen lugenud selle kohta, et natuke intelligentsemat muljet jätta endast aga keda ma ikka petan) sellest, kuidas paarid on omavahel kokku leppinud, et kõik, mida üksteisele öösel öeldakse, et see ei loe. Ehk et öösel, kui su laps kolmandat tundi järjest laelampi vahib ega plaanigi oma silmalauge sulgeda (ja usu mind, ta teeb seda alguses, sest ta ei saa kottigi esimesed kuu-kaks aru, millal on öö ja millal päev) ja frustratsioon on selline, et sa tahaks lambipirni vastu enda! (mitte lapse) silmamune puruks lüüa, siis kõik, mida sa sellel ajal ütled teisele vihahoos, see ei lähe arvesse. Ehk, kui sa käratad paarilisele, et ta on täielik tont, siis hommikul, kui kell saab 8, siis me mängime, et seda tegelt ei juhtunud. Minu enda kogemus on, et meil selle varsti kaheksa kuu jooksul on olnud ainult kaks sellist ööd, kus oleme üksteisele nähvanud ja emotsioonid on üle keenud. Kui neid öid oleks rohkem, siis kindlasti ma võtaks sama strateegia kasutusele. 

Oster rääkis, kuidas lastevanematel on vähem aega deitidel käia ja see mõjutab suhet – väga tõsi. Meie oleme lapse 3ndast elunädalast üritanud (ja peaaegu ka õnnestunud selles) käia iga nädal ühe korra kahekesi deidil. Kas ma olen mõnel nädalal olnud, et ma pigem hüppaks Türisalu pangalt alla, kui läheks deidile, sest ma lihtsalt ei jaksa juukseid pesta – rohkem, kui meeldiks tunnistada. Aga tuletan meelde, et sa ei pea minema Michelini restosse iga nädal. Nendel kordadel olemegi käinud lihtsalt mäkis. Meile öeldi ühel koolitusel, et leppige kokku kindel päev, millal te väljas käite. Kui te hakkate jooksvalt vaatama iga nädal, siis te ei jõuagi kohtingule. Imo aus. 

Üks kutt Twitteris, kes hiljuti isaks sai, kirjutas: “Skännides vahepeal huugajanna beebigrupi jutte, siis vähemalt ma pole see paps, kes paneb E-R 9-20 ja tööpäeva lõpus tahab õlle panna ja nv-l projektikat ehitada.” Ja kuigi see on vaimukalt kirja pandud ja kõik vahva, siis sellel on oma tõetera sees. Ma olen oma tutvusringkonnaski näinud mehi, kes sisuliselt kaovad ära naise jaoks. Mis õnnest me räägime, kui see naine end nii üksinda tunneb? Või kurat, mis tunneb, ta ju ongi üksi. Me ei saa siinkohal rääkida isegi kodutööde võrdsest jaotusest, sest sellises suhtes kannabki naine 99% kohustusest oma õlul. 

Ma tunnen, et ma hakkan väga laiali valguma ja seetõttu ma üritan otsad kokku võtta – kui te jagelete omavahel rämedamalt, kui see tüüpiline joodikutest paar bussipeatuses, siis võib-olla minge teraapiasse või minge lahku. Ärge saage (kohe) last. Teiseks, suhe ei pruugi minna halvemaks. Ja ma tõesti käsi südamel tunnen nii. Ma ei kirjuta seda postitust siin praegu looteasendis, pisarad neljandat tundi mööda põski alla voolamas. Kas suhe muutub? You bet. See muutub selles osas, et te leiate end rääkimas lapsest väga palju rohkem, kui te ehk ette oleks osanud kujutada. Aga see on asi, mida sa saad muuta, kui sa oled teadlik. Saategi kokku leppida, et näiteks deitidel lapsest ei räägi. Esimesed vahekorrad pärast lapse saamist on rohkem hirmuatavamad kui see, kui sa klassiõdede survel neljandas klassis pimedas vetsus peeglisse vahtisid ja kolm korda “bloody mary” ütlesid. Ma isegi läheks nii kaugele, et ma ütleks, et esimene vahekord on jubedam kui see kuradi nunn sealt conjuringu õudukast ja USKUGE MIND – ta on kõhulahtisust tekitavalt hirmus. Aga see on täiesti okei! Te saate seda mõlemad arvesse võtta ja rahulikult alustada, omas tempos. 

Ma ütleks, et on ka täiesti okei tunda viha oma partneri vastu.. või üldse kõige vastu. Googeldage, mis asi on “post-partum rage”. Ma tundsin seda selline kaks nädalat pärast sünnitust, kus ma lampi tundsin mega viha mingite lambiste asjade osas aga see läks ruttu mööda. Okei, arvestades, et meil eile läks puhur (see, mis lihtsalt sooja õhku toas ringi ajab) katki ja ma sain nii pahaseks, et viskasin selle terrassi uksest välja, siis võiks arvata, et ma siiski kimpus väikeste anger-issuedega aga mis seal ikka – see olen alati mina olnud.

Minu meelest paarisuhtele aitab ainult kaasa, kui olla hästi teadlik sellest, kuidas ja miks teie suhe üldse muutuda võib pärast last. Ja ärge kartke teraapiat – ei enne rasedust, raseduse ajal ega kindlasti mitte pärast. Minu meelest number üks asi ongi kommunikatsioon. Kohe, kui sa oled enda sees saanud aru, et mis SEE on, mis sind häirib, nõutuks või kurvaks teeb, siis sa lähed ja ütled seda partnerile. See ongi reaalselt nii lihtne. Ei pea nähvama. Lähedki ja ütled, et kuule – ma tunnen end nii, põhjusel xyz. 

Ja ma tean, et ma tahtsin juba mitu lõiku üleval pool ära lõpetada seda postitust aga ausalt lõpetuseks ütlen, et minu meelest see kooskasvamine on nii äge. Näha, kuidas sinu partner kasvab sellesse vanema rolli – see on niivõrd ilus. Ja see vanema rolli kasvamine ei ole üleöö toimuv protsess. See juhtub aeglaselt, aegamisi ja kui sa oskad seda märgata, siis see on raudpolt ägedam kui virmalised (mida sa jälle nkn tegelikult üldse ei näinudki, vaid said teada alles hommikul sotsiaalmeediast). 

Kord päevas kattub mu keha külma higiga, kui ma mõtlen sellele, et mida paganat ma emapuhkuselt naastes tegema hakkan. Mulle meeldib ajakirjandus – või noh, mis meeldib – ma lausa armastasin seda. Minu suurim kirg siin elus ongi vist kirjutamine. Ma jään alatiseks meenutama neid hetki, kus ma teadsin, et järgmisel päeval ilmub minu sulest suur lugu. See elevus! Mulle läksid tohutult korda kõikide inimeste lood ja mul oli kogu aeg kuklas see tunne, et ma pean oma lugudega saama kedagi aidata. See on ka põhjus, miks minu põhifookus oli ilmselt lähisuhtevägivalla ja seksuaalvägivalla kajastamisel. Minu allikate lood elavad tänaseni minus edasi. See on suurim au, et inimesed on mulle usaldanud oma valusad ja rasked lood. Ühesõnaga, minu eesmärk ajakirjanikuna ei olnud kirjutada kõmulugusid – ma tahtsin aidata ja tahan seda siiani.. küll aga.

Ma ei ole kunagi avalikult seda välja öelnud (lol, mitte et kedagi see üldse kottima peaks) aga ma sain tegelikult juba ajakirjanikuna tegutsedes aru, et see tööolemus tegelikult ei sobi mulle. See tegi mind nii ärevaks. Ma ei suuda isegi kirjeldada, mis aspekt täpsemalt (võib-olla see, et sul on pidevalt mingi tähtaeg kuklas?), kuid kui ma paar kuud tagasi ühel päeval voodis pikutasin, siis mind tabas arusaamine, et holy shit, ma ei ole KUID seda ärevust tundnud. Ja teine arusaamine oli, et ma ei soovi vist rohkem seda ärevust kogeda ka. 

Mida ma siis teen, kui emapuhkus läbi on? Tõde on see, et ma ei tea. Ma ei tea, kas ma tahan kunagi elus veel ajakirjanikuna töötada. Jah, vabakutselisena kindlasti, kuid kas ma näen end töötamas mõnes suures väljaandes uudistetoimetuses? Ma kardan, et mitte. Kui keegi peaks mulle pakkuma minu oma kolumni ehk et mul oleks võimalus näiteks kord kuus avaldada arvamuslugu, siis see väga meeldiks mulle. No okei, seda on mulle kahest väljaandest ka pakutud aga hetkel tunnen, et lapse kõrvalt oleks see natuke suur amps – kergem on hetkel saata lihtsalt kaastöid. Muidugi never say never aga see on see, kuidas ma praegu end tunnen. 

Mina mõtlemas, mida ma oma eluga peale hakkan.

Oma selle eelkirjeldatud külma higi ja paanikamõtetega jõuan alati järelduseni, et ma võin ju vabalt ka kommunikatsiooni/turundusse minna – mul on ju magistrikraad – ma olen õppinud (BFM-is) ajakirjandust ja (Tartu Ülikoolis) ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Iga kord, kui ma selle tõdemuseni jõuan, siis mu pulss aeglustub. Samuti olen mõelnud, et kuna mulle tõesti inimesi aidata meeldib, siis ehk oleks mul võimalik kuidagi otse ohvritega töötada. Aga siis ma hakkan mõtlema, et kes mind tahab? Mul ei ole kogemust kommunikatsioonis ega turunduses (ega sotsiaaltöötajana). Ja siis hakkab kogu see paanika uuesti minus ketrama. Kes ei tea, siis ma olen tegelt õppinud ka grimeerijaks ja kosmeetikuks aga ma pigem topin endale munakoored küünte alla, kui kummalgi erialal töötaksin. Oli lahe õppida aga nendel aladel töötamine pole minu jaoks.

Ma tunnen, et ma olen väga ebaõiglases olukorras ja teisalt tunnen seetõttu ka häbi. Kohe selgitan. 

On tohutu privileeg saada olla lapsega kodus, eriti veel nii pikka aega. Väga paljudes kohtades maailmas saavad emad ainult mõne kuu beebiga kodus olla ja peavad tööle naasema. Ma peaksin olema väga tänulik selle aja eest enda pojaga. Ja ma olengi, ausalt ka, ärge mind näkku lööge, ma tõesti olen tänulik. AGA! Ma tunnen ärevust, et olen nii pikalt tööturult eemal. Ma tunnen paanikat, et minu cvs saab olema 1,5-2 aastane auk, mis annab tööandjale ju kohe ära, et mul on laps. Palun minge vaadake statistikat, lugege teadustöid – emasid palgatakse tööle väiksema tõenäosusega kui suva Jürtosid kuskilt Raplast. Ja kas te teadsite, et isasid palgatakse suurema tõenäosusega? Ja kas te teadsite, et lastega mehed saavad suurema tõenäosusega veel rohkem palka ka? Mida emad saavad? Oi tegelikult nad saavad palju asju: negatiivseid vastuseid, kui on tööle kandideerinud, nad saavad töötud olla, nad saavad vähem palka jne. Mõnus ju.

Miks? Noh ma eeldan, et üks põhjus on, et laps võib haigeks jääda ja see tähendab, et ema peab samuti töölt eemal olema. Rohkem põhjusi nagu ei suudagi välja mõelda. Ja siis ma tunnengi häbi, et miks ma üldse enda karjääri pärast muret tunnen, kui mul on kodus pisike armas poeg, kes mu tähelepanu vajab. Mis sorti ema ma olen, et ma muretsen sellise asja pärast? See lõputu mom quilt, millele annavad hagu inimesed, kes sulle taovad, kuidas SEe Aeg LäHEb NIi RUttU, NAudI SEdA. Kuidas ma saan nautida, kui mul ei ole õrna aimugi, mida ma aasta pärast terve oma ülejäänud elu tegema hakkan? 

Teate, mis minu jaoks on kõige iroonilisem TERVES maailmas? See, KUI võimekad emad (ja naised üldiselt) on. Kui ma oleksin täna tööandja ja kohale kandideeriks naine, eriti veel ema, kellel on väike laps/lapsed vs suva Jürto, ma võtaks selle ema. Emana sa oled KODEERITUD ja väljatreenitud multitaskima. Emana oled sa rööprähklemise kuninganna. Ma tean, et see ema would get shit done. 

Ma küsisin naistelt, kes on olnud või kes on täna emapuhkusel, kas nad muretsevad/muretsesid oma karjääri pärast. Nii mõnigi vastas, et ei muretse. Kes need naised on, kes ei muretse? Need on naised, kes a) tahavad niikuinii pärast emapuhkust teha karjääripöörde, b) töötavad ametikohal, kus ei ole võimalik niikuinii tõusta/langeda, c) töötavad sektoris, kus on niigi mega rets tööjõu puudus ja siis d) kelle ülemus on selge sõnaliselt öelnud, et nad on megalt megalt tagasi oodatud enda kohale. 

Kusjuures osad naised kirjutasid, et nad polegi üldse laste peale mõtlema hakanud, sest nad muretsevad oma karjääri pärast. Ja siis eesti riik arvab, et asi on rahas. Jah noh sellesmõttes on rahas, et seda oleks äge teenida mõnel ametikohal, kui ma emapuhkuselt tagasi tulen. Tundub üsna vajalik asi siin elus. Aga mida sa peale hakkad, kui sulle ei pakuta ühtegi ametikohta? Ja noh sul on vaja ametikohta, et.. raha saada.

Me käisime just Sitsiilias. Kuidas beebiga reisimine siis läks? Me startisime 11ndal Tartust Riiga. Me olime planeerinud, et laps võiks vähemalt 1,5 tundi magada aga ega kätt ette poleks pannud, kui oleks kauem maganud. Samal ajal kui mina muusikat kuulasin ja silmad kinni ette kujutasin, kuidas minust saab reisiblogija, sest me hakkame sitaks lapsega reisima, otsustas Franz, et 36 minutit on piisav. Täiesti suva see isa tehtud reaalne exceli tabel selle kohta, kuidas VÕIKS päevakava välja näha. Suva, et ta viimased… terve oma elu on alati esimese päevaune vähemalt poolteisttundi maganud. Ta otsustas, et ta ei kavatse sekundikskiiiii rohkem oma silmi sulgeda. Paanika minus skyrocketis kohe ja ma kartsin, et ma saan insuldi enne, kui ma jõuan mõne kuuevarbalise nalja teha. Selgus, et Franzu jaoks oli täiesti okei 3 tundi autos vanaemaga mängida. 

Sidenote: jah, me võtsime reisile kaasa nii minu kui Kristjani ema, sest tegelik Sitsiiliasse sõitmise põhjus oli see, et minu kaks kallist sõpra abiellusid. Nüüd, minu pulmas olid lapsed. Kas ma teeks selle otsuse täna uuesti? Ei. Kindlasti ei teeks. Mul ei ole laste vastu midagi aga ma tean, et tegelikult naudib enamik lapsevanemaid pulma rohkem, kui nad ei pea vahepeal kellegi tatist nina pühkima. Ma pean end võimekaks inimeseks aga mitte nii võimekaks, et suuta oma 7-kuusele selgeks teha, et keset tseremooniat ei ole viisakas harjutada oma uut oskust, milleks on varesehääled. Eriti need varesehääled, mis ulatuvad heliredelil nii kõrgele, et ainult koerad kuulevad neid noote. Seega vanemate (loe: lapsehoidjate) kaasa võtmine oli hädavajalik.

Lennujaamas chillimine oli täiesti lebo. Aga mida lähemale boardimisele me olime, seda rohkem tekkis mul hirm. Ei, mitte sellepärast, et ma oleks kartnud, et me alla kukume. Pigem, sest ma kartsin, et ma SOOVIN, et me alla kukusime. Mis siis, kui laps nutab terve aja lennukis? Sitsiiliasse sõidab 3h40minutit. See on päris pikk aeg, mille vältel kellegi kriiskamist kuulata. Noh, muidugi mulle meenub, kui mesinädalatele Vietnamisse sõitsime ja kolm last kordamööda üle 10 tunni karjusid. Ma tahan, et ma liialdaks, kuid kahjuks mitte. Neil oli reaalselt kokkulepitud, kes mingi vahetuse võtab. Ja ei, mürasummutavaid kõrvaklappe polnud veel leiutatud. Olid vaid need juhtmega nikerdused, mille sa panid kõrva ja sa kuulsid enda, kõrvalistuja ja tolle lemmiklooma mõtteid. Ühesõnaga, ma olin STRESSED out. Aga samas mitte ainult selle pärast, et mis siis kui laps nutab. Ma olin hirmul, paanikas, oksendamas, sest ma kartsin halvakspanevaid pilke. Ja oh BOYYYYYYYYY, kus ma neid sain, kui ma lapsega lennukisse sisenesin. Kujutlegem ette: me läksime peale suht viimaste seas. Ma kõnnin, laps süles mööda lennuki vahekäiku oma koha poole, mis asub eelviimases reas. Inimesed, istudes kõrvuti oma ema või sõbra või abikaasaga, pöörasid  pilgud mu poole ja siis üksteise poole ja nende näod paindusid sellisesse grimassi nagu nad oleks söönud äsja roiskunud liha, püksi teinud ning teada saanud, et nad ei või kunagi elus riideid vahetada. Ja sa kõnnid oma lapsega, sul on tunne, et sa ISE teed kohe suurest hirmust püksi ja sa näed, kuidas sinu suunas ollakse niiiii faaaking hostiilne. Love it. Franz muidugi oli tubli, ei nutnud. Lihtsalt sõi, magas, mängis. Aga ma vannun, et kui ta oleks nutnud, siis ma oleks üles otsinud selle kõige värdjama pilguga inimese ja läinud seisnud oma röökiva lapsega ta kõrvale. Ühtlasi pro tip lastega reisijatele: minu meelest viimane või eelviimane rida lennukis on idekas – kui laps peakski nutma, siis see mõjutab suht vähe inimesi. 

Kohale jõudes rentisime auto ja sõitsime oma villasse, mille olime valinud pulmapaiga lähedale. Meil oli suur lootus saada jääda ööseks peopaika. Me olime Kristjaniga kuid rääkinud, kuidas me ei jõua ära oodata, et magada see üks ainukesem öö nii, et me ei ärka kordagi. Kui sa pole pea 8 kuud maganud mitte ühte korda ka nii, et sa lähed õhtul magama ja ärkad alles hommikul, siis see tundub täiesti utoopiline. Unistuste unistus. Pulmapäeva hommikul otsustasid Franzu hambad, et me võime lahkelt persse minna. Neile aitas seal igeme sees kükitamisest. Ühtlasi otsustas Franzu kehatemperatuur, et 36,7 (või palju iganes see normaalne temp on) on liiga vähe. Prooviks midagi, mis vanemates natuke paanikat tekitab – kuidas 39 kõlaks? Ühesõnaga, laps oli virilam kui Martin Helme, kes tänaval geipaari näeb. Poissi, kes muidu üksinda matil võib mängida, polnud võimalik käest panna. Kuidas sa lähed sellise lapse kõrvalt ära? Ja kuidas sa jätad minemata pulma, mille jaoks sa oled sellise reisi ette võtnud? Kuidas sa tekitad oma vanemates soovi natuke kuskilt pankrannikult alla hüpata? Ühesõnaga, emad siiski utsitasid meid tagant, et me läheks. Ja me läksime. 

Pulm oli.. imeline. Ma ei suuda ealeski siia kirja panna, kui kohutavalt ilus see oli. See ei olnud lihtsalt pulm. Ma olen varem ka pulmas käinud, kuid võib-olla olen ma olnud liiga noor, ei ole osanud seda suuremat pilti näha või seda enda jaoks lahti mõtestada. Aga kui Dionne kõndis mööda viljapõllule tehtud rada (jah, tseremoonia toimus keset kuldset viljapõldu) mu kalli kalli sõbra Marko poole, kelle silmis pisarad helkisid, siis ma mõtlesin fakk, mis mu meigist alles jääb, kuid peamiselt, et – jah – see ongi armastus. See ongi see, mida tähendab armastada ja olla armastatud. Ma olen nii nii tänulik, et ma sain osa sellest ja ma olen ikka veel nii.. liigutatd sellest kõigest. 

Btw need ei olnud pirnid ja õunad – need olid… koogid vms. Ei tea, ei proovinud, sest seal oli lisaks suurele põhitordile (mis muideks valmistati meie kõigi ees ja oli omaette show) 25 magustoitu! Nägemiseni.

Ööseks me siiski paraku jääda ei saanud. Järgmiseks hommikuks oli pojal hammas väljas ja virilus käega pühitud. 

Pärast pulma sõitsime esialgsest ööbimiskohast, mis asus Siracusa külje all, lõuna poole Marina di Ragusasse. Peatusime jälle mingis suvalises airbnb villas, täitsa mere ääes. Hästi mõnus väike linnake, idekas koht lastega peredele. 

Üldse on Sitsiilia minu meelest hästi lapsesõbralik koht. Kohalikud jumaldavad lapsi (aga mitte nagu veidras mõttes, vaid siiralt – nunnutavad ja teevad komplimente). Marina di Ragusas olles külastasime lähedalasuvaid linnu ka – Ragusa, Modica ja Noto. Mulle meeldis enim Ragusa. Need kitsad-kitsad tänavad lihtsalt.. 

Tagasi tulles läks lennuk katki (vb mõni paanikas inimene meie last nähes otsustas paar kruvi lennukil lahti keerata või pommiähvarduse tervele Sitsiilia lennujaamale teha) ja me pidime tund aega seisvas lennukis istuma, mis tähendas, et kogu see lennupull kestis tund aega kauem. Üks kõige võib-olla sellisem raskem moment iseenda jaoks oli see mõistmine, et kui varem (enne last) oli mega suva, mis kell sa koju jõudsid, sest sa said järgmisel päeval magada nii kaua, kui ise tahtsid, siis nüüd dikteerib sinu ärkamist laps. Me jõudsime kell neli hommikul Tartusse ja ma olin mega ahastuses, et paari tunni pärast peab juba ärkama aga õnneks otsusts Franz kümneni magada ja kui sa oled pidevas unevõlas siis see kuus tundi järjest magada on suht solid. 

Panen siia ka listi asjadest, mis ma lapsele reisile kaasa pakkisin. Äkki on kellelegi abiks: 

Valgemüra masin

Vanker 

Vankrikile

Sääsevõrk

Piimasegu

Lutipudel

Mähkmed (vaid lennujaama, kohapealt ostsime uued)

Niisked salvakad (vaid lennujaama, kohapealt ostsime uued)

Riided/sokid (+mütsid)

Niisutav kreem

Calgel (mitte, et sellest sittagi kasu oleks olnud)

Kamistad (mitte, et ka sellest sittagi kasu oleks olnud)

Kraadiklaas (et ennast paanikasse ajada)

Ninaaspiraator (et ka reisil teda nutma ajada)

Aurumasin

Zyrteci tilgad

Beebi dokumendid

Ühekordseid aluslinu (et avalikus kohas oleks vähem nasty mähet vahetada)

Mänguasjad

Paratsetamoli küünlad (godsend 10/10 leiutis, aitäh meditsiin)

Nurofen (samuti godsend)

Küünekäärid

Rannapontšo (minge lihtsalt tsekake kui armsaid rannapontšosid Sädeli teeb, fb-st leiate)

Lastesõbralik päiksekreem

Päikseprillid (mitte, et ta neid ees hoiaks või ei üritaks peast kiskuda aga vähemalt sa üritad)

Lastesõbralik putukatõrje

Magus püree lennujaama

Püreed kohapeal söömiseks

Põll

Brittoni monitor

Kaameramonitor

Pudelisoojendajad

Krokodill (tema lemmik kaisukas)

Tema enda voodilina (et ta tunneks tuttavat lõhna)

Pimendav kardin ja teip (jep deadass panime pimendava kardina kohvrisse ja actually kasutasime ka  seda ööbimiskohas)

Ja lõpetuseks lemmik pilt reisist:

Mitu inimest soovis, et kirjutaksin mehe rollist raseduse ajal ja hiljem, kui laps juba käes on. Ma olen nii palju kuulnud mehi rääkimas, kuidas raseduse ajal ja hiljem pärast lapse sündi – esimesed paar kuud – ei saa nemad midagi väga teha. Suurim bullshit üldse. 

Niisiis, mehed – kui teie naine tahab teiega koos aega veeta, veetke temaga koos aega. Kui ta tahab kell 3 öösel mäkki, siis te ei ütle, et ma ei lähe, vaid uurite, kas ta soovib magustoitu ka 20 nagitsa kõrvale. Te seote ta tossupaelu. Ma luban, su naine ei ole lihtsalt laisk. Ta füüsiliselt ei ulatu paelu siduma. Ükskõik, mida te teete, te EI KUTSU oma naist hulluks ega küsi, kas ta on hulluks läinud. Minu poolest muidugi võite seda tegelikult teha, kui te surma ei karda. 

Step 1. Kuna mul oli emotsionaalselt suht keeruline see rasedusekene, siis võin rääkida sellest vaatest, et mida mina ootasin oma partnerilt sellel ajal. Kõige rohkem – üllatus, üllatus – ootasin mõistmist. Ma tean, et meestel on kombeks hakata kohe lahendusi välja pakkuma, kui naine murega nende poole pöördub, kuid see ei ole see hetk. Jah, kui naine räägib, et tal on raske, siis sa võid pakkuda, et paned näiteks ise talle aja raseduskriisinõustaja juurde, et sa oled valmis ise uurima, kes on hea nõustaja ja sellega ise tegelema. Sa ei pea välja pakkuma, et äkki võiks naine jalutada natuke ja läheb tuju paremaks. Minu poolest muidugi võid seda ka teha, jällegi, kui sa surma ei karda. 

Step 2. Hype the shit out of her. Kui sa oled vaimuvaesem kui Rainer Vakra oma lõputööd kirjutades, siis siin on sulle mõned laused, mida talle öelda:

“Oi kallis, sa särad.”

“Rasedus sobib sulle nii hästi.”

“Ma ei jõua ära oodata, et näha, kui suurepärane ema sa olema saad.”

“Sinust saab parim ema.”

“Ma ei jõua ära oodata, et x sünnib.” (Palun ärge pange lapsele nimeks X, see oli lihtsalt näide)

“Eiiiiii (jah täpselt nii draamatiliselt, kõvasti pead raputades ja talle silma sisse vaadates), sa ei ole ÜLDSE suur.”

“Eiiiiii, neid venitusarme pole ÜLDSE näha. Millest sa üldse räägid? Näita. Näita, kus need on? Ei, ma ei näe midagi.” (Ja kui naine tahab osta 100 eurost kreemi, sest tema delusion ütleb talle, et need kreemid aitavad venitusarmide vastu, siis sa ei ütle, et ei osta, vaid uurid, äkki ta tahab kahte – aga seda teha delikaatselt, mitte andes mõista nagu tal oleks VAJA kahte – või üldse mingit – kreemi). 

Step 3. Loo side selle kõhus oleva beebiga. Isegi, kui sa tunned selle beebi vastu sama palju kui laua peal lebava kaalika vastu, siis siin kehtib küll “fake it til you make it.” Kui naine kutsub sind 300ndat korda viimase 2 minuti jooksul vaatama, kuidas beebi kõhus liigutab, siis sa karjatad “hurraa” ja jooksed seda tegema. Iga. Jumala. Kord. Sa paitad seda kõhtu, sa silitad seda kõhtu, sa vaatad seda kõhtu, sa paned oma kõrva vastu seda kõhtu ja kuulatad, äkki sa kuuled beebit. Sa ei kuule sittagi aga sa valetad – “oi, ta ütles, et ta armastab oma emmet” või “ta ütles, et ta ei jõua sinuga kohtumist ära oodata”. Aga ära siinkohal üle ka pane, on oht lõpetada kuskil vaimsete häirete osakonnas. 

Step 4. Sa ei sea kahtluse alla, kas naise mure on reaalne. Kui naine on mures, et beebi ei ole 5 minutit liigutanud, siis sa ei hakka suruma, kuidas sina arvad, et kõik on okei. Jah, sa oled vaatanud 3 hooaega “Grey Anatoomiat”, kuid see ei tee sind arstiks. Siinkohal meenub, kuidas Kristjan oli ühe aasta arstiteaduskonnas käinud ja veendunult kinnitas mulle, et oskab mulle ise gripivaktsiini teha, sest nad on süsti tegemist harjutanud. Mul oli viis aastat hiljem ka mingi muna üleval selle koha peal. Hiljem sain teada, et nad olid harjutanud küll.. lihtsalt apelsinide peal. Ühesõnaga, kui naisel on mure, siis sa pakud lahkelt välja, et võid teda naiste nõuandlasse sõidutada, et naine saaks südamerahu, et beebiga on kõik korras. 

Step 5. Pane teda erilisena tundma (seda võiks muidugi kogu aeg teha). Too lilli, kingi ehteid, too tassikooke, šokolaadi, mida iganes. Need on asjad, mis mulle meeldivad aga ma eeldan, et sa tead oma naist. Kui talle meeldib keset suve kuuseehteid saada, siis jumala eest, kingi kasvõi neid. Ühtlasi, masseeri ta jalgu. Ta kasvatab enda sees REAALSELT INIMEST, see on vähim, mida sa teha saad. Kui sa üldse midagi nendest punktidest teed, siis võib-olla seda. Isegi üks mu sõber, kes varbaid JÄLESTAB, suutis oma naise jalgu masseerida. Sina suudad ka. Su naine on ainult üks kuni paar korda elus rase (kui ta just ei ole Varro Vooglaiu naine). Ta ei taha sellele ajale tagasi vaadata ja mõelda, kuidas see oli üks kurb ja hall aeg. 

Step 6. Sa loed neid samu rasedusega seonduvaid raamatuid, mida su naine raamatukogust ilmselt lademetes hakkab koju tassima. Sa loed neid kõiki. Jah, ka seda veidrat 90ndate lõpus naistearstide poolt kirjutatud raamatut, kus öeldakse, et haiglasse tuleb kaasa võtta telefonikaart. Sa harid ennast kõigega, mis on beebindusega seotud. Kui naine räägib keisrilõikest sulle midagi, siis sa ei seisa seal kõrval ja ei arva, et ta räägib sellest muinasjutust, kus keiser palja peega mööda ilma ringi tatsas. Ma ei hakka sellest eraldi punkti tegema aga sa lähed rõõmuga kaasa KÕIKIDESSE loengutesse, kuhu on võimalik minna. Vahet pole, kas need on need perekooliloengud või midagi muud, aga sa lähed kaasa. Ekstrapunktid muidugi selle eest, kui sa ise välja uurid, millistele loengutele minna võiks. Loengutes ei lösuta suvaliselt tooli peal ja ei haiguta kõva häälega ja ei teeskle, et sa oled nii räme kõva vend ja tead juba niikuinii kõike ja sa tahaks hoopis kuttidega saunas õlli juua. Sa ei tea mitte midagi. 

Step 7. Sa uurid. Ei ole nii, et naine peab ise üksinda välja uurima, milline on parim vanker, voodi, helimasin, kaamera, monitor, mähkimislaud. Sa päriselt saad teda selles aidata. 

Step 8. Enamikel naistel tuleb (tavaliselt raseduse lõpu poole) aeg, mil nad hakkavad hambaharjaga vuugivahesid küürima ja üleüldiselt tahavad, et lapsel oleks sünnitusmajast tulles oma kohake teie majas. Vahet ei ole, kas tal on päris oma tuba või väike nurk teie magamistoas. Ta tahab, et see oleks ideaalne. Ehk kui ta palub 34ndal nädalal (või varem), et paneks lapsevoodi kokku, siis sa ei ohka. Sa haarad haamri või mis iganes krdi tööriistu on vaja, et voodi kokku panna ja sa teed seda rõõmsa(l)t viisjuppi vilistades. 

Step 9. Hoolitse enda vaimse tervise eest. Vaata ja proovi märgata, mida sina tunned. Kui sul on samuti raske uue olukorraga kohaneda, siis otsi abi. Raseduskriisinõustajad võtavad ka mehi vastu – nad on sinna väga oodatud. Nii raseduse ajal kui pärast sünnitust. See on okei, kui ka sinul on keeruline see periood. Aga ära kogu seda kõike enda sisse. 

Küsisin Kristjani käest, et mida mees peaks teadlikult raseduse ajal tegema: “Olla tema jaoks olemas, prioritiseerida naise emotsioone. Kui on mure, siis kuulad rahulikult, toetad, silitad ta selga ja ütled, et kõik saab korda. Valideerid ta tundeid ja emotsioone, ütled, et need on täiesti normaalsed. Ei vaidle. Ei ütle, et miks sa nii tunned, et need on raseda tunded. Sa pead naisele indikeerima, et ta pole üksi selles, seda enam, et füüsiliselt on ta justkui väga üksi selles – beebi ju kasvab tema kõhus.”  Võin kinnitada – kõiki neid asju ta tõesti tegi. 

Pärast sünnitust:

Ma ei saanud istuda kuu aega pärast sünnitust. See tähendab, et absoluutselt kõik mähkmed vahetas Kristjan. Üleüldse, esimene kuu tegeles tema 90% ajast beebiga. Kui ta pärast ühte kuud tagasi tööle naasis (loe: kõrvaltoas kodukontori tegemist jätkas), siis ta pidi mind õpetama, kuidas mähkmevahetus käib. 

Kui sa oled vähegi normaalne mees, siis sa teed sama. Ja kui sa oled väga normaalne mees, siis sa vahetad ka edaspidi. Näiteks, kõikide kakaste mähktemega tegeleb meie peres siiani mees. Muidugi, kui sa töötad mujal, kui kodus, siis keegi ei eelda, et sa sotiga koju sõidaks, et kakast mähet vahetada. 

Sa tõused öösiti üles täpselt sama palju ja samamoodi kui naine. Mind ilmselt löödakse risti aga mina isiklikult ei poolda, et mees ja naine kolivad eraldi tubadesse, kui laps on sündinud, sest “mehel on vaja tööl käia.” Me käisime isegi mingisugusel koolitusel, kus öeldi, et vältige seda. Mina olen öösel füüsiliselt selle 7 kuu jooksul voodist püsti tõusnud… Noh, väga vähe. Mida see tähendab? Laps hakkab nutma, mees läheb võtab lapse, toob ta rinnale, laps sööb ära, võtab uuesti rinnalt, krooksutab ära, paneb tagasi magama. 

Leidke aega kohtinguteks. Kui teil on vähegi mingisugune tugigrupp, kes reaalselt ise pakub abi ka, siis kasutage seda. Sellel samal koolitusel, mida eespool mainisin, öeldi, et leppige kokku, et käite kindlal päeval nädalas väljas kahekesi (isegi kui see on 20min, mäki draivis). Miks kindlal päeval? Sest kui te hakkate “jooksvalt vaatama”, siis on väga suur tõenäosus, et te ei jõuagi sinna kohtingule. Me oleme käinud vist peaaegu iga nädal selle seitsme kuu jooksul (mõni üksik nädal on vahele jäänud). Kui teil ei ole tugigruppi ja iga kuu ei jää üle ka seda raha, et hoidja palgata, siis see on väga mõistetav, kui seda aega kahekesi napib. Siis tehke oma datenightid ajal, mil laps õhtul magab. Mängige lauamänge, vaadake filmi, rääkige juttu. 

Mis saab pärast mehe tööpäeva? Noh, ideaalses maailmas ta ei lähe oma mingit projektikat ehitama. Meil on nii, et tööpäev lõppeb ja ma ulatan Kristjanile lapse. Mõned korrad nädalas (enamasti nädalavahetusel), käib ta orienteerumas, rullsuuska sõitmas, jooksmas. Okei, jooksmas käib ta ca 4x nädalas ja teeb seda koos lapsega. Jep, on oluline ka mehele anda seda oma aega. Kuid sa ei pea naisena olema ainus, kes selle lapsega tegeleb. Ta kuulub muidu teile mõlemale.

Sa saad mehena väga palju ära teha. Sa saad teha kindlaks, et naine on päeva jooksul söönud. Sa ei pea selleks töötama kodukontoris. Meil on 21. sajand ja äpid, telli talle koju midagi süüa. Lase tal hommikuti kauem magada. Ma magan peaaegu (viisakuse pärast kirjutan peaaegu, tegelt vist reaalselt alati) iga hommik 30min-1h kauem, kui Kristjan.  

Kui sa oled mees, kes arvab, et lapsega kodus olemine on puhkus, siis let me tell you, see ei ole. Ja kui sa ei usu mind, siis ma loodan, et sa kukud silmadega kuhugi orkide otsa. Okei–okei, võib-olla mitte päris orkide otsa aga..