Toidusõltuvus ja kaalukaotus pärast sünnitust

Alustuseks tahan etteruttavalt öelda, et sünnitusest taastumise puhul ei ole ühte kindlat ja õiget viisi. Mulle näib (või ma tahaks lihtsalt loota), et aina enam lastakse ka lahti sellest ideest, et naine peaks justkui kohe pärast sünnitust saavutama oma ideaalkaalu. Ma igaks juhuks ütlen ka, et trigger warning, sest all pool on pilte minu kehast enne ja praegu ja ma ei soovi, et kellelgi oleks sellest pärast halb tunne. Ma mõistan, et kaaluteema on oma olemuselt hästi õrn ja üleüldiselt triggerdav, ka minu enda jaoks ja ma väga loodan, et ma oma sõnadega kellelegi haiget ei tee. Ükskõik, mis numbreid sinu kaal täna näitab, sa oled armastusväärne. Ma võin võtta mürki, et kui me kunagi sureme, siis meist mitte kellegi matustel ei peeta kõne, öeldes, et me jääme mäletama tema 50 kilost keha, teravaid õlakonte ja väljajoonistuvaid roideid. Sa oled nii palju rohkemat, kui sinu keha. I wish, et ma oleks sellest varem aru saanud. 

Selleks, et ma saaks rääkida, kuidas või mida ma pärast sünnitust tegin, pean ma eelnevalt natuke tausta avama, rääkima enda toidusõltuvusest. Kui see osa sind ei huvita, keri lihtsalt edasi.

Ma olen enamik oma 20ndatest olnud natuke suurem. Ma ei saaks öelda, et ma olen olnud rämedalt rasvunud aga ma olen olnud veidi ülekaalus. Ma olen 179cm pikk ja enamik aega kaalunud 75 – 85kg. Kui mul olid ilusad figuuriga sobivad riided seljas, siis ma võisin peegelpildiga rahul olla. Küll aga, kui mõnel sünnipäeval või muul üritusel tahtsid sõbrannad minuga pilti teha, siis nendelt  oli näha, et meie kaaluvahe on vähemalt 20kg.

Mind, nagu ka ilmselt paljusid teist, on üles kasvatatud mentaliteediga, et toit võib olla nii preemia kui lohutus. Kui väiksena hambaarsti juures käisin, siis sain alati pärast preemiaks kartulikrõpsud valida poest. Kartulikrõpsud oligi see täiesti ultimate auhind minu jaoks. Aga aju lõi väga ebatervislikud seosed. Ja kui mul vähegi taskuraha hakkas tekkima, siis pole vaja kaks korda arvata, mida ma poest endale ostsin. Samas maaliti krõpsudest kodus hästi negatiivne pilt – et see ongi see üks toit, mida saab süüa hästi erilistel puhkudel ja harva – noh teate küll neid erilisi sündmusi, kus hambas on auk või ma ei tea – jeesus maa peale astub. Eks ma sain kodus ikka pahandada ka, kui niisama krõpsu sõin. Mis tähendas üht – ma hakkasin nende söömist varjama. Käisime naabritüdrukuga üle põllu poes, ostsin piraadikrõpse, sõin tagastiteel põllu peal ära ja läksin rahus koju. Ja selline muster kestis praktiliselt nii kaua kuni ma 19-aastaselt välja kolisin kodust. Ma küll ei saanud enam mingi hetk pahandada aga see varjamise vajadus kinnitas end mu aju hallolluse külge. Ma arvan, et sõltuvus krõpsudest ja üldse toidust tekkiski 14-15 eluaasta kanti. Siiani mäletan mingeid vestluseid, kui kellelegi ütlesin, et mulle maitsevad krõpsud ja inimene hüüatas, et oi mulle ka ja siis rääkis, milline kohutav siga ta on, olles võimeline terve paki korraga ära sööma. Ma naeratasin ja mõtlesin, et täiesti perses, ma võin korraga 2-3 pakki süüa ja nii iga päev. Ma võisin paljusid toite süüa põhimõtteliselt oksendamiseni.

Olen täiskasvanuna ka teraapias proovinud sõltuvusest lahti saada ja teinud harjutusi, kus ütlen 15-aastasele Kerttule, et tal ei ole vaja krõpsudest/toidust lohtutust otsida ja ta ei vaja neid tegelikult, kuid see kõik on mind aidanud max 2 nädalaks. Olen teinud enda motiveerimiseks pilte enda kehast, ise käsi kokku hõõrunud ja mõelnud, et oi kui lahedad enne ja pärast pildid ma saan. Reaalsuses on mul arvutis seeria minust muutumas aina ümaramaks. 

Ühesõnaga, kuigi mul oli suur plaan enne rasedaks jäämist kaalus alla võtta, siis seda ei juhtunud. Kaalust alla võtmine minu mõistes oleks tähendanud siis seda, et max 3-5 (imekombel võib-olla isegi 6-7) nädalat oleksin ma suutnud jälgida toitumiskava (tavaliselt mu go-to kava oli Erik Orgu oma, sest seal on minu arvates head toidud ja see on toiminud) ja hoidunud krõpsudest. Siis ma oleksin 6-10kg alla võtnud, imetlenud end nädal aega peeglist, olnud rahul ja siis esimese eraelulise ebaõnnestumise peale krõpsupaki haaranud (sest miski ei rõõmusta ega lohuta paremini kui toit).  Ja siis oleks settinud need samad mustrid, kus ma mõtlen, et ah suva – ma ühe korra juba ju sõin krõpsu, ma söön ühe korra veel. Siis kolm päeva hiljem mõelnud, et okei, ma kaks korda sõin, ma ühe korra söön veel ja siis võtan end uuesti käsile. Aga tegelt kunagi ei võta (vähemasti mitte enne veebruarikuud, kus ma iga aasta, nii kaua kui ma mäletan, olen korraks olnud paanikas, et appi, suvi läheneb ja miks ma ei ole tippvormis).

Kui ma rasedaks jäin, siis ma kaalusin 77-78kg. (Ma otsisin praegu teile pilte, et näidata, milline ma olin ja avastasin, et ma tõesti olen olnud maailmameister mulle sobivate riiete leidmisel ja poseerimisel, sest ma never ei ütleks, et ma nendel peaaegu 80kg kaalusin). 

Aga reaalsuses ilma “õigete” riiete ja poseerimiseta nägin välja selline. Ja ma tahan etteruttavalt öelda, et see, et ma iseendale sellisena ei meeldinud oligi tugevalt minu enda probleem.

Minu sõbrannad ja lähedased ei ole kunagi öelnud, et ma oleks halb välja näinud. Kui ma näeksin tänaval samasuguse figuuriga inimest, siis ei pööraks ma sellele tähelepanugi. Reaalselt ei panekski tähele. Ainuke, mida ma tänavapildis tavaliselt märkan, on see, kui kellelgi on väga äge outfit. Ma arvan, et mind ennast häiris selles kehakaalus olles see, et ma ei justkui ei saanud osta riideid, mis mulle meeldisid, vaid ma pidin kandma riideid, mis nägid mu seljas okeid välja. Kes sellise reegli tegi? Mina ise muidugi.  Rasedusega võtsin niisiis 25kg juurde. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis tekkis räme magusaisu ja lisaks krõpsudele kütsin öösel ja päeval šokolaadi sisse. Sünnitama läksin 103-kiloselt.

Kuidas ma sealt siis 68-kiloni sain? Esiteks, sünnitusmajja jäi 10kg. Arvestades, et ainuüksi laps kaalus peaaegu viiekas, siis see ei ole mingi ime. Samal hetkel, kui Franz välja hüppas, kadus mul igasugune magusa isu. Ma ei ole kunagi enne rasedust magusa fänn olnud ja see, et ma loomakombel seda endale näost sisse surusin oli 100% hormoonidest. 

Teiseks, ma tegin saatusliku vea ja õpetasin oma lapse vaid liikuvas kärus magama. Kes ei tea, siis vastsündinul on alguses esimesed kuud mingi 5 päevaund? Okei paar esimest nädalat magas ta oma voodis päevaunesid, kuid mingi hetk me keerasime pekki ja nõnda käisin ma absoluutselt iga ilmaga jalutamas. Mäletate neid -25 kraadiseid ilmasid talvel, kus te kakaoga diivanile kerra tõmbasite ja oma lemmikraamatut lugesite? Jep, ma sumpasin põlvini lumes 4x päevas ja niimoodi kuude viisi. Ta on alles viimastel kuudel (ca märtsist) õppinud seisvas vankris magama :)). Kindlasti on oma roll ka imetamisel, mis kaloreid põletab. Suurt trenni ma tänasel päeval ei tee. Ma ei käi jõusaalis, ma ei käi igapäevaselt lapsega jalutamas. Küll aga saan ma lähinädalatel endale maanteeratta ja hakkan sellega ringi vurama.

Kolmandaks, mu toitumine muutus kardinaalselt. Ma tean, et mõni teist lootsis, et Voldemort hiilis keset ööd meie magamistuppa ja tegi avada kedavra mu rasvale, kuid nii õnnelik ma siiski ei olnud.  Mul saab 6. mail sünnitusest 7 kuud ja ma ei ole söönud ühtegi šokolaadibatooni – mitte ühtegi snickersit, tuplat, twixi. Paar korda olen suhu pannud mõne üksiku Kalevi kommi. Ma ei ole söönud ühtegi kartulikrõpsu ja selle üle on mul kõige parem meel. Mul lihtsalt läks isu üle. See ei ole minu jaoks olnud võitlus iseendaga. Ma ei ole pidanud pisarsilmi krõpsuletist poes mööduma. Ma ei ole joonud ühtegi lonksu cocat (coca-cola oli samuti üks väga ebatervislik sõltuvus minu elus. Ma jõin umbkaudu 2-4L cocat nädalas ja niimoodi aastaid).

Aga kui te arvate, et ma ööd ja päevad kuiva riisigaletti närin, siis see ka päris tõde pole. Ma söön täiesti tavalisi koduseid toite – šnitslit, kotlette, suppe, pastasid, erinevaid riisiroogasid, kartulit jne.  Kui ma käin väljas söömas, siis ma ei küsi väriseval häälel teenindajalt, et kas selles toidus on nüüd 700 või 900kcl. Ma käin endiselt vahepeal mäkis ja ostan Lidlist nutellatäidisega saiakesi. Tähistan iga kuu poja minisünnipäeva ja teen selle puhul toorjuustukooki ja söön seda terve ülejäänud nädala. Ma ei jälgi ühtegi toidukava ega kavatse seda ka tulevikus ilmselt teha. Ma olen lihtsalt aru saanud, et minu jaoks need kavad ei toimi, sest ma olen inimene (siia võiks punkti panna), kes hästi kergelt äärmustesse laskub. Ehk kui ma hakkan kava tegema, siis ma keeran peast lolliks ja arvan, et ma ei või enam kunagi mäkis käia ja siis ma hakkan oma peas seda ketrama ja ma ei tea, kuidas teiega, aga mida rohkem ma midagi enda jaoks keelan, seda rohkem ma seda tahan. Ma ei saaks öelda, et ma praegu näiteks enda jaoks krõpsu ja kommi keelaks – mul lihtsalt ei olegi enam nende järele isu. Küll aga olen enda jaoks mõelnud, et kui krõpsuisu miskipärast kunagi peaks tekkima, siis noh.. sucks to be me. See on asi, mida ma tõesti kunagi elus enam süüa ei või. Väga suure tõenäosusega langeksin ma lihtsalt samadesse mustritesse. Nii nagu pikalt kaine olnud alkohoolik ei või isegi lonksu õlle võtta, nii ei või mina krõpsu süüa.

 Jah, ma olen enda jaoks mõtestanud, et ma olengi sõltlane. See kõlab hästi dramaatiliselt ja.. ehk liialdatult, kuid toidusõltuvus ei erine nii retsilt muudest sõltuvushäiretest. Ma olen leppinud, et selles mõttes ma ei saagi kunagi “terveks”. See teekond kestabki hetkeni, mil ma oma viimase hingetõmbe võtan ja if I’m lucky, siis see juhtub umbes 70 aasta pärast. Ma olen leppinud, et mul jääbki elulõpuni ebaterve suhe toiduga. Olen leppinud, et kui mul on vähegi sitem päev, siis vähemalt korra mõtlen, et mida ma nüüd lohutuseks endale ostan selle eest. Kuigi ma pean tõdema, et see on läinud ajas paremaks. Mul on olnud nüüdseks ka selliseid halbu päevi, kus ma ei mõtle, et ma lohutan end hiljem toiduga. 

Ma ei saa kedagi süüdistada, et minu suhe toiduga on selline. Minu vanemad ei teadnud paremini. Ma saan vaid proovida Franzule juurutada tervislikku suhtumist toidu osas. Saan anda edasi sõnumi, et toit ei peaks olema lohutus ega preemia. See ei tähenda, et toitu ei peaks või ei võiks nautima, kuid oma emotsioonid tuleb läbi töötada. Kui ta läheb sõbraga tülli või kogeb mingisugust pettumust, siis ma loodan, et ta suudab enda sisse vaadata ja tegeleda nende tunnetega, mitte ei haara snickersi järele (tho see on okei, kui ta oskab enda sees toimuvat analüüsida ja siis hiljem tunneb, et tahaks shokolaadi, möllaku minna). 

Ma mõtlesin alati, et oh, kui ma kaaluksin nii või nii palju, siis oleksin kindlasti õnnelik. Justkui peituks õnn riidepoes selle maagilise XS või S suuruse taga. Pean teid kurvastama, suure tõenäosusega on see õnn suhteliselt üürike. Tunnistan, kui ma alguses alla võtsin, siis mu aju sai küll mingi dopamiinilaksu, kui kaalule astusin. See ei kestnud pikalt. Mu juuksur ütles hästi, et ta saab väga hästi aru, mis kohas ta endaga on, kui ta kodus peeglisse vaatab. Kui ta vaatab peeglisse ja vaatab, et krt, paar kilo peaks alla võtma ja issand, miks mu silmaalused nii sinised on (ei, ta mees ei peksa teda, lihtsalt.. me elame eestis), siis ta on endaga halvas kohas. Aga kui ta vaatab peeglisee ja vaatab, et oh – mis äge piff ma olen – siis ta on heas kohas. Ta võib kaaluda täpselt sama palju. Lihtsalt meie sisemaailm peegeldub väga hästi väljapoole ka. Kui sa ikka seesmiselt tunned, et sa pole piisav ja sul on paha ja valus ja nõme, siis pole vahet, kas sa kaalud 50kg või 98kg. 

Üks peamine asi, mis mind täna motiveerib pisut tervislikemaid valikuid tegema, on muutus minu mõttemaailmas. Mingil hetkel sain aru, et ma ei taha kaalu kaotada, et “parem” välja näha. Ma mõistsin, et tahan olla paremas vormis, et ma jõuaks oma lapsega ringi joosta. Ma tahan olla paremas vormis, et ma elaksin kaua ja näeksin Franzu suureks kasvamas. Et ma saaksin tema elus olla võimalikult kaua. 

Ma tahan ka lõpetuseks öelda, et see, et inimene 25 kilo juurde võtab rasedusega ei ole midagi ennekuulmatut, kuid see ei ole ka mingisugune reegel. Ma tean väga väga palju naisi (kasvõi oma enda beebigrupist või sõbrannaderingist), kes võtsidki max 8kg juurde ja see jäi neil kõik sünnitusmajja. Kes iganes on rase või tahab tulevikus lapsi, ära karda seda kaalutõusu. Võib olla, et sa ei võtagi suurt midagi juurde ja samas, isegi kui võtad, siis see ei ole maailma lõpp. Ma luban.