Sünnitus

Ma olen ise alati olnud see inimene, kellele täiega meeldib teiste sünnituslugusid/kogemusi lugeda. Võib-olla erandiks on osad beebigrupi emad, kes saavad teise lapse ja räägivad esmarasedatele, kuidas nad olid 56 tundi valudes, mitte ükski arst neid vaatamas ei käinud sünnituse ajal, mees pidi praktiliselt ise lapse välja tõmbama, nad rebenesid ja said normaalset istuma hakata alles eelmise jaanipäeva paiku. Nad muidugi räägivad neid jutte nii, et keegi pole isegi küsinud. Ühesõnaga, kui lugu on jagatud eesmärgiga teisi hirmutada, siis see ei istu mulle. Muidugi, kui keegi minu sünnituskogemust hirmutavaks peab, siis sinna ma ei saa midagi teha. Minu jaoks see ei olnud otseselt hirmutav ja pigem tahaksin julgustada, et sünnitus ei ole mitte midagi hullu. 

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis ma võtsin meeletult kaalus juurde raseduse ajal. Aga ma ei olnud ainuke, kes usinasti kosus. Umbes 15-16nda rasedusnädala paiku hakkasid arstid ja ämmakad rääkima, et mu rasedus ei vasta 15-16nda nädala omale. See tähendab, et kui ma olin 15 nädalat rase, siis ümbermõõtude põhjal oleksin justkui 17-18nädalat rase olnud. Laps oli suur. Kuulsin väga palju erinevaid arvamusi. Ühed ütlesid, et laps ei ole kaalult suur, ta on lihtsalt pikk, sest me mehega oleme pikad (179cm ja 194cm) ja muretsemiseks ei ole põhjust. Samas nägin ultahelitehnikute murelikke pilke, kui nad last mõõtsid. Ühel hetkel saadeti mind ka glükoositestile, et välistada rasedusaegnediabeet ja seda mul tõepoolest polnud. 

Kuna laps oli suur, siis pandi kirja esilekutsumise aeg. Mu tähtaeg oli 6 oktoober ning esilekutsumine 4ndal. 4nda hommikul vantsisin kõikide kompsudega TÜ kliinikumi. Esmalt saadeti mind alla tagasi, et ultrahelis laps üle mõõta. Ultrahelitehnik sai lapse kaaluks 4,6 kilo. Ta naeratas ja ütles: “Äkki proovime väiksemad numbrid saada?” Minugi poolest, kuigi ega ma ei teadnud, kuidas see enesele valetamine mind aitama peaks. Kui ma ise hommikuti kaalule astun, siis ma mõnikord mõtlen sama – prooviks äkki väiksemad numbrid saada – tavaliselt ei õnnestu. Tal imekombel õnnestus, sest ta teatas teistkordsel mõõtmisel rõõmsalt, et laps on siiski 4,4 kilo. Me naeratasime üksteisele kuivalt, teades mõlemad, et 4,4 kilo on täpselt sama kohutav kui 4,6 kilo aga me tegime head näod pähe ja jätsime hüvasti. Tema, oma töös teades, mida naise jaoks 4,6 kilo tähendab, ilmselt eeldas, et hüvastijätt on igavene. 

Ülesse tagasi minnes kutsus naistearst mind kabinetti ja palus maha istuda. Mulle anti valik, kas tehakse keiser või proovin ise sünnitada. Kui ma ei eksi, siis alates neljast kilost on võimalik keisrit paluda. Kuna mul oli võetud maailma kõige armsam ja toredam eraämmaemand Gertrud, siis ma otsustasin ise proovida. Ilma temata oleksin ma ise ilmselt selle skalpelli haaranud. Naistearst pigistas mu kätt ja ütles, et arutas ka teiste arstidega ja arvab, et see on õige otsus. 

Mulle paigaldati balloon (emakakaelale asetatakse väike toru ja selle otsas olev balloon täidetakse vedelikuga, et avaldada emakakaelale mehhaaniliselt survet. Emakakael peaks siis hakkama pehmenema ja avanema). See balloon kukkus esmalt 4x välja, enne kui ma üldse kabinetist välja jõudsin astuda. Kena algus. Lõpuks täideti see maksimaalse koguse veega. Ballooni paigaldamine minu jaoks eriliselt valus polnud, kui siis hästi korraks oli selline.. 10 punkti skaalal umbes 2. Ballooni paigaldanud naistearst ütles kavalalt, et “näeme siis õhtul”. Spoiler alert! Me ei näinud õhtul. Järgmisel hommikul läksin uuesti kliinikumi, et balloon välja võtta ja vaadata, mis edasi saab.

Mind kirjutati haiglasse ja hakati misprostooli sisse kütma. See nägi välja nii, et mina istusin pidžaamas oma palatis ja naistearst käis ja võttis iga mõne tunni tagant taskust välja volditud paberi sees oleva valge pulbri, mille ma pidin suhu kallutama. Tunne oli selline, et kui politsei oleks sisse astunud, siis ma oleks pidanud käed üles tõstma ja ütlema, et (nendest) narkootikumidest ei tea ma (küll) midagi.

Vahepeal käis Kristjan mind lõbustamas ja me istusime koridoris. Minu suurim hirm oli, et ma pean sinna ööseks jääma. Mitte koridori, vaid haiglasse. Lõpuks võtsin julguse kokku ja uurisin ühelt ämmakalt, et kui mul sünnitegevus pihta ei hakka, siis äkki saaksin ööseks koju. Ta ütles, et nad ei taha väga lasta, kuid kui ma elan haigla lähedal, siis olgu pealegi. Ta andis viimase ehk kolmanda misoprostooli koguse ja jättis mind uut ktg-d ootama (peale igat misoprostooli tehti paari h jooksul ktg, mis siis näitab emaka tööd ehk kas kokkutõmbeid on). Läksime kõndisime Kristjaniga haiglas ringi. Kell 17:12 tundsin, et tuhud hakkavad peale. Esialgu arvasin, et kujutan seda ette, kuid telefoniga neid jälgima hakates joonistus välja, et need käisid iga 3-4 minuti tagant ja kestsid 30-40 sekundit. Esimesed paar tundi olid need täiesti valutud. Lausa nii valutud, et kui ma ktg-sse läksin, siis ei pidanud ma vajalikuks seda isegi mainida (suuresti lootuses, et saan ikkagi koju). Ktg näitas kokkutõmbeid minimaalselt. Peale ktg-d (ca kella 8-9 vahel õhtul) tahtis valves olev naistearst (kes osutus mu enda naistearstiks) mind näha. Ta ütles, et teab, et ämmakas oli mind koju lubanud, kuid ta ei tahaks seda ikkagi teha. 

Tal oli õigus. Vahetult pärast seda muutusid tuhud valusaks. Ja kui ma ütlen valusaks, siis.. Mäletate, kuidas põhikoolis rahvastepalli mängides klassivennad alati palli sellise agressiivsusega loopisid nagu tahaks, et see pall lendaks läbi sinu ja kui sa sellega pikki vahtimist said, siis tõmbas hinge korra kinni? See meenutas seda. Ma kirjutasin eraämmakale, et vist hakkab pihta. Ta soovitas sooja dušši alla minna. Ma võtsin oma elektrilise küünla, panin kraanikausi äärele, lasin laelambi ära ja olin valmis mõnusaks spaa õhtuks. Reaalsuses nägi see vaatepilt ilmselt välja nagu stseen õudusfilmist. Ma seisin seal hämaras ruumis, otsaesine vastu külma seinaplaati, duššiotsik lõdvas peos, suutmatu seda vett kuhugi suunata ja ümisedes madalal toonil omaette. Mingi hetk sain aru, et see dušš aitab sama palju kui lahtisele haavale peale puhumine. Kuigi alguses tõesti veidi aitas, soovitan siiski proovida.

Dušši alt tulles tulid veed ära – või vähemasti mingi osa nendest. Hellasin palatis olevast telefonist valveämmakale, et selline asi juhtus. Ämmakas tuli palatisse, kutsus mind endaga kaasa. Pidin kõndima üle koridori ktg-sse – mõtlesin, et ei jõuagi sinna omal jalal. Ma ei tea, kuidas need tuhud järsku niii intensiivseks läksid aga natuke tahtsin surra. Ktg-d tehes pidin lamama 45 minutit. Kristjan täitis epiduraali lehte. Kui sa pole rase, siis tea, et selleks, et epidruaali saada, pead sa täitma mingisuguse lehe. Ma rõhutan – MINGISUGUSE – sest seda lehte mina oma ihusilmaga näinud pole. Ma lihtsalt ei suutnud seda ise täita. Sellel ajal, kui Kristjan lehte täitis, lamasin mina kägaras, vahelduva eduga kuhugu oksekotti kettides. Kristjan aina küsis mu käest küsimusi ja ma mingi hetk arvasin, et ta teeb lihtsalt nalja, sest need küsimused EI SAANUD OTSA. Allergiaid? Varasemaid operatsioone? Kroonilisi haigusi? Ema neiupõlvenimi? Lõpuks pidi kuhugi ka allkirja panema. Kristjan meelitas, mis ta meelitas, kuid ma ei olnud suuteline seda ise kirjutama. 

Ktg-st viidi mind ratastooliga (LOL) ülesse korrusele sünnitustuppa. Ma värisesin hullemini, kui siis, kui ma pidin koolis matemaatikatunnis tahvli ette minema. Arvestades, et matemaatika oli mul koolis kaks, siis.. 

Kell oli 22:37 kui sünnitustuppa jõudsime ja ma helistasin Gertrudile, et nüüd läheb asjaks. Esimese asjana sünnitustuppa jõudes ütlesin, et tahan epiduraali. See oli parim otsus üldse. Kes iganes mõtlevad, et tahaks epidruaali aga see tundub hirmutav, siis kaks soovitust: ärge vaadake mitte ühtegi videot sellest, kuidas seda tehakse. Mul rasedana tuli TikTokis mitmeid kordi ette ja ma hakkasin vaatama aga viimasel hetkel scrollisin edasi. Jah, mingi nõel läheb sulle selga – sul pole rohkem vaja teoreetiliselt teada, kuidas see käib. Teadmatus on.. hea. Küll aga soovitaksin ma ikkagi uurida, millised on võimalikud tühistused, kõrvalmõjud – ühesõnaga, sa saad olla informeeritud ka nii, et sa ei ole vaatanud TikTokis, kuidas 400 meetrine nõel kuhugi selga läheb. Kas see on valus? Ei. Ja uskuge mind, see tõesti polnud. Ma ei aja teile praegu sitta nagu mõnikord hambaarstid, kes sulle lapsena ütlevad, et “ei kullake, süst ei ole valus, see on EBAMUGAV” – vabandage, ebamugav on suvel palavas rohida. Sulle tehakse esmalt tuimestav süst alaselga ja kui sa oled juba kogenud tuhusid, siis sa a) oled nõus ja valmis kõigeks, et seda valu mitte kogeda, b) kõik muu valu tundub täiesti köömes selle kõrval. Ma vist isegi ei tundnud seda tuimestavat süsti või oli mul selleks hetkeks nii savi. 

Ja siis hakkas epiduraal toimima. Ja ma olin.. taevas. Ei, mitte nagu surnud aga see tõesti oli parim otsus üldse. Kõik need naised, kes uhkelt teatavad, kuidas neil oli TÄIESTI LOOMULIK sünnitus ja nad ei kasutanud valu vastu midagi – lahe. Näidake ette need diplomid ja medalid, mis te saite sünnitusmaja ukse peal, kui lahkusite. Aaa, ei saanuki midagi? Jah, proves my point. Sa ei ole mingisugune Eesti rahvuskangelane, järgmine Kalevipoeg või pühak, kui sa epiduraali ei kasuta ja nüüd kordame ka kõik koos, et inimesed tagareas ka kuuleksid :”Ma ei ole kellestki parem, kui ma epidruaali ei kasuta.” Tänan. 

Edaspidi tundsin küll tuhusid, kuid see oli öö ja päeva vahe võrreldes sellega, mis tundega ma sünnitustuppa tulin. Kuni kella kolmeni öösel ma seisin püsti või lamasklesin pooledi seistes järi peal või põlvitasin tooli peal, ülakeha voodi peal (väga hea asend, reaalselt soovitan proovida). Gertrud soovitas proovida ka naerugaasi, kuid ma ütlesin kohe, et seda ma ei soovi, sest ma olen kuulnud, et see ajab iiveldama. Ta utsitas mind ikka proovima ja jällegi – parim otsus. Samuti ütles ta Kristjanile, et tule proovi ka, sest ma tean, et sa tahad proovida ja teed seda niikuinii kohe kui ma palatist lahkun. Tal oli õigus, Kristjan tõesti oleks niikuinii proovinud. Mingi hetk tundsin, et pressid tulevad vaikselt peale. See on nii naljakas tunne. Su keha reaalselt pressibki sinu eest ja sa ei saa sinna mitte midagi teha. Vahepeal pandi mulle oksütotsiin tilkuma. Tundsin, et kõik läheb kogu aeg aina intensiivsemaks. Proovisin kõikide tuhude ajal hästi sügavalt hingata. Käisin raseduse ajal ka beebipuutis rasedatejoogas, kus sellist sügavamat hingamist harjutatakse ja ma arvan, et ka see oli abiks. 

Kell kolm öösel katsuti avatust ja see oli 10cm. Sünnitustuppa jõudes oli äkki 4cm, kui ma õigesti mäletan. Oli aeg kaasa hakata pressima. Ma ei hakka valetama, see oli minu jaoks kõige rämedam osa sünnitusest. Kuna mu sõbranna oli natuke aega tagasi just sünnitanud ja umbes 4-5 pressiga ühele poole saanud, siis loomulikult ma arvasin, et mul läheb samamoodi. Kui ma olin 2,5 tundi ära pessinud, siis sai selgeks, et minul ja mu sõbrannal pole midagi ühist, mis puudutab sünnitust. Üks huvitav asjaoluke veel – kui ma olin rase, siis käisime beebipuutis loengus, kus öeldi, et tavaliselt on sünnitustoas ämmaemand ja hooldaja (või kaks) ja kui ruumis on juba rohkem meditsiinipersonali, siis on ilmselt seis natsuke hapu. Mul oli kaks ämmaemandat, naistearst, lastearst ja hooldajad (ei oska öelda, mitu tükki). Kristjan on hiljem öelnud, et sel hetkel, kui neid inimesi aina sisse vooris, hakkas tal süda natuke saapasäärde vajuma. Laps oli kinni. Ma aina pressisin ja see tegelane ei liikunud edasi. Mingi hetk tõsteti mind kuhugi järi peale, kus ma siis seljaga vastu voodit toetasin ja ütlesin Gertrudile, et ma ei jõua enam. Ma ei tea, mida ma lootsin, et ta vastab?  Et ta patsutab mind õlale ja ütleb, et arusaadav, head koduteed sõbrake? 

Mingi hetk tundsin, et all pool läks kõik hästi soojaks. Ma eeldan, et see oli hetk, mil ma rebenesin aga kindel ei saa olla. Jällegi asi, mida ma ise väga oleksin enne sünnitust tahtnud teada – sa ei tunne rebenemist. Mina vähemasti ei tundnud ja ma sain kolmanda astme rebendid (IIIB). Ja veel üks asi, mida ma oleksin tahtnud teada enne sünnitust – sünnitus ei ole niivõrd valus, kui ta on intensiivne. Selline tunne nagu sa jookseks ilma mingisuguse ettevalmistuseta Bostoni maratoni. Pärast 3 tundi presse otsustas lõpuks Franz, et aitab kah seal kükitamisest ja hüppas välja. Kirja läks 9 tundi sünnitust. Ta sündis 6. oktoobril kell 05:53 hommikul. Ma kuidagi alati teadsin, et ma sünnitan öösel.

Tagasi sünnituse juurde. See kergendustunne, mida sa füüsiliselt koged, kui laps väljub.. Ma tahaks tuua siin mingisuguse analoogi aga see ei ole võimalik. Sa pead ise seda kogema, et mõista. Seejärel kaaluti laps ära. Ta kaalus 4,8 kilo. NELI KOMA KAHEKSA KILO. Okei proua “proovime väiksemad numbrid saada” – äkki prooviks järgmine kord suuremad saada? Aga tegelikkuses ma saan aru, et ultraheliga lapse mõõtmine ei olegi kahjuks täpisteadus, kuigi võiks olla. 

Franz pandi mulle rinnale ja ta oli nii soe ja väike (noh, kuivõrd väike ta siiski oli, arvestades, et meil osad beebid on alles kahe kuuselt 4,8 kilo aga see selleks). Ma sain teda veidi aega hoida, samal ajal, kui arstid mureliku näoga mu saba alust vaatasid. Naistearst teatas, et mind tuleb narkoosis kinni lappida, sest rebendid on liiga ulatuslikud. Taaskord – meeletu kergendus. Ma ei oleks tahtnud olla ärkvel sellel ajal. Mind sõidutati palatist opituppa, kus ma siis paar tundi.. puhata sain? Samal ajal istus Kristjan Franzuga sünnitustoas, särk seljast ja Franz vastu tema rinda. Hiljem saime peretuppa. Ma arvan, et mu top1 hirm sünnitusega seonduvalt oli see, et me ei saa peretuba. Ma ei oska isegi öelda, miks ma seda nii väga kartsin. Teise lapsega niivõrd seda ei kardaks enam.

Ühesõnaga, kõik esmarasedad või naised, kes plaanivad kunagi tulevikus lapsi saada: v.a. see tunnike enne epiduraali saamist – sünnitus ei olnud meeletult valus ja seda ütleb inimene, kes pressis 4,8 kilose hiiglase välja. Jah, on naisi, kelle jaoks on see väljakannatamatult valus aga ma tahan lihtsalt öelda, et võib ka minna teisiti. Kogu aeg tambitake igal pool, kuidas sünnitus on võrdne sellega, et sa oled leekides ja samal ajal murtakse su sees 50 luud korraga ära. Ei pruugi nii minna. Rebenditest ja sünnitusest taastumine – ei olnud valus, küll aga sai vaagnapõhi  kannatada ja käin siiani taastusravis. Ma käisin kaks päeva enne esilekutsumist Vooremäel tõuse jooksmas (jah 9 kuud rasedana, peaaegu 5 kilone beebi kõhus), et sünnitust esile kutsuda (KUIGI MA JU TEADSIN, ET SEE EI KUTSU) ja ma tõmbasin selja ära. Ja mitte nagu, et oih natuke valutas pärast, vaid ma pidin sellega KA taastusravisse minema pärast sünnitust. Ja kui ma ütlen, et see seljavalu oli 500x rämedam, kui ükskõik, milline etapp sünnitusest, siis ma ei valeta. Ma 200 protsenti oleksin nõus enne 89 korda uuesti sedasama sünnitust läbi tegema, kui et kunagi kogeks uuesti seda seljavalu. 

Rääkides sünnituse esilekutsmisest – ei, vaarikalehetee ei kutsu sünnitust esile. Nii nagu ei kutsu seks, saun ega šhampus. Kes iganes teile väidab, et temal küll kutsus, siis kahjuks pean teile kurbusega teatama, et tegu oli kokkusattumusega. Nii palju on seda uuritud. Selleks, et laps hakkaks sündima, peab temal endal vabanema kehas teatud hormoon, mille ta siis pissib sinu lootevette. SEE kutsub sünnituse esile. Sa ei saa midagi teha selleks, et see hormoon lapsel vallanduks. Laps sõna otseses mõttes tulebki siis, kui ta ise valmis on. Tema pärast võid sa 400 tassi päevas vaarikalehe teed juua. Nüüd, mis pidi aitama – datlid. Datlid ei aita sünnitust esile kutsuda, kuid nad pehmendavad emakakaela. Ja arvestades seda, et ma küll rebenesin, kuid emakakael jäi täiesti terveks, siis tundub, et aitas. Ma hakkasin umbes 34ndal nädalal sööma 6 kuivatatud datlit päevas. Ma jälestan datleid. 

Mis puudutab eraämmakat – väga soovitan, kel vähegi rahaliselt võimalik on. Eelkõige soovitan ärevatele inimestele nagu mina ise. Ma ajakirjanikuna kajastasin erinevaid sünnitusvägivallaga seotud lugusid ja sealt joonistus välja, et üks n-ö sünnitusvägivalla vorm on ka see, kui sind jäetakse lihtsalt üksinda ja teadmatusse sünnituse ajal. Eraämmakas peab ka siiski vahepeal ära käima aga see teadmine, et sul on sünnitama minnes see oma kindel inimene – see oli minu jaoks nii oluline. Ma olen suht hellik ja ei talu väga karmimat ütlemist ja seetõttu oli see samuti üks minu hirmudest, et saan sellise karmima ämmaka. Ma arvan, et otsus võtta eraämmakas aitas kaasa ka sellele, et mul tegelikult jäi positiivne mälestus sünnitusest. 

Sünnitusplaan – parim plaan on plaani puudumine. Ma ei mäleta, kas ma lugesin seda kuskilt või rääkis seda mulle mu eraämmakas aga kui naine teeb sünnitusplaani ja sünnitus ei lähe nii nagu ta on lootnud, siis tekib pettumus. Lisaks paneb igasugune plaan pinge peale ja tavaliselt ei olda valmis sellest plaanist lahti laskma. See tähendab ka seda, et ollakse hästi jäigad, kui arstid pakuvad välja muid lahendusi. Kõige parem plaan on minna sünnitama täiesti ilma igasuguse plaanita, minna lihtsalt vooluga kaasa ja usaldada arste. Nad teavad, mis sulle on parim.

Ma ei tea, kas te tahaks, et ma kirjutaks ka lühidalt sellest, mida ma haiglasse kaasa pakkisin. Ma ise rasedana täiega googeldasin ja lugesin, mida kaasa võtta, sest ma ei tahtnud, et ma peaks millestki puudust tundma. Paljud teist korda sünnitama läinud naised beebigrupis ütlesid, et nad oleks tahtnud, et neil oleks esimesel korral üks või teine asi kaasas olnud. Mina näiteks ei tundnud millestki puudust ja samuti ei pakkinud ma midagi üleliigset kaasa.