Beebiootus

Minu Instagrami jälgijad leidsid, et tahavad esmalt lugeda beebiootuse kohta. Siin see on.

Me teadsime abikaasaga 2022 sügisel, et uuel aastal tahame hakata proovima last saada. Naistearst andis rohelise tule ja luges sõnad peale – kui aasta jooksul ei jää, tulete vastuvõtule ja alles siis saame rääkida viljatusest. Ma oma peas kujutasin end juba ette 2023 sügisel naistearsti juures nutta lahistamas, kuidas ükski beebi minu emakas elada ei soovi. Ma olin kindel, et minimaalselt läheb vähemalt 3-4 kuud. Valetasin isegi sõbrannadele, et hakkame asjaga pihta märtsis-aprillis, kuigi teadsime, et alustame jaanuaris. Tahtsin seeläbi anda meile mingisuguse väikse edumaa. Tuleb välja, seda polnudki vaja.

Jaanuari keskel pärast 230ndat rasedustesti (muidugi need kõige varajasemad testid, sest milline normaalne inimene ootab lihtsalt südamerahus, et menstruatsioon jääb ära ja saab seeläbi teada, et on rase?) sain teada, et ootame beebit. Kuidas seda tunnet kirjeldada? Kujuta ette, et sa oled lõbustuspargis järjekorras, et minna sõita kõige retsimatel ameerikamägedel. Lõpuks on sinu kord, sa istud ja ootad, et sõit pihta hakkaks. Ootusärevus segatud hirmuga. Ja siis hakkab sõit pihta – see kestab kuid ning selle vältel sa: oksendad, nutad, naerad, tunned maailma suurimat rõõmu ja maailma kõige rämedamat hirmu. Vahepeal karjuvad paar inimest, kuidas sa näed täiesti räme välja.

Juba 24h pärast triipude saamist tundsin ma niii seinast seina emotsioone – tohutut rõõmu ja samal ajal “wtf, mida me tegime” tunnet. Ma mäletan, et ma istusin enda kontoris ja vaatasin youtube videoid, mis valideeriksid minu tundeid. Muideks, ma sain juba enne, kui need super hüper varajased testid mulle beebiootust kinnitasid, aru, et olen rase. Ma käisin mäkis ja kananagitsad maitsesid nagu kodutu tagumik. Saate isegi aru, et see ei ole ju võimalik. Kananagitsad on 10/10 snäkk.

Kuidas me teatasime? Esimesena sai teada sõbranna Postimehest, sest ma olin.. šokis? Ma tegelikult oleks eelistanud esmalt abikaasale öelda aga sel päeval, kui ma teada sain, oli Kristjan Tallinnas ja kuhugi messengeri kirjutada “Sa saad isaks” oleks olnud.. lamp. Teadsin, et tahan talle üllatust teha. Läksin järgmisel päeval Sokisahtlisse ja ostsin kolm paari samasuguseid sokke – ühed talle, mulle ja väikesed beebi omad. Ülejärgmisel päeval viisin oma bestika, kes oli just beebiootele jäänud!!, Toome kohvikusse vastlakuklit sööma. Küsisin, et kas ta tunneb seda mõnusat kukli lõhna ja et “tal on kukkel ahjus ja… mul on ka”. Ta naeris alguses, sest ta vist ei saanud aru, mida ma just öelnud olin, seega ma pidin üle kohviku pooleldi röökides (isiklik valik, sest me olime seal ainsad kliendid) ütlema, et ma olen rase. Siis me muidugi kallistasime ja.. nutsime.

Isudest. Esimesed 2-3 kuud suutsin ma süüa vaid kahte hõrgutavat ja super kvaliteetset, toitvat rooga: kalapulki ja pelmeene. Jap, imeline. Ühel õhtul istusin maha ja sõin kartulikrõpse maasikamoosiga. Raseduse keskel tekkis meeletu magusaisu. Ja mitte selline nummi, et oi.. söön kord nädalas ühe snickersi. Ma olin nagu Charlie ja šokolaadivabriku filmis see paks poiss, kes šokolaadijõkke kukkus. Ma arvan, ma unistasingi mingil hetkel, et ma šokolaadijõkke kukuksin. Me räägime 2-3 šokolaadibatoonist päevas. Ma võtsin kaalus juurde. Samal ajal, kui teised naised beebigrupis võtsid juurde 2 kilokest kuus, siis mina võtsin mõnes kuus 4-5kg. Mind saadeti glükoositestile. Rasedusaegset diabeeti siiski polnud. Ma võtsin rasedusega juurde 25kg. Ups.

Olen tänulik nendele inimestele, kes korduvalt ütlesid, KUI SUUR ja ÜMAR ma ikkagi olen. Ma juba korra jõudsin 7ndal raseduskuul unustada, et mu sees kasvab inimene ja ega ma peeglist mööda minnes ise miskit aru ei saanud. Mina lollike mõtlesin, et olen laisaks muutunud, et lasen mehel tossupaelu siduda. Tuleb välja, et ma olin ikkagi rase.. mitte et see vabandaks välja selle, et mul kõht oli. Patune.

Ma arvasin siin, et mul on meeletult suur kõht (raseduse lõpus 103 kilo kaaluv kerttu knows better now)

Poiss või tüdruk? Mul ei olnud mitte mingit vahet, kumb tuleb. Võib-olla 1% minust lootis, et tuleks poiss aga samas ma tean, et ma oleksin täpselt sama õnnelik olnud ka pliksi üle. Ma tegin 11ndal rasedusnädalal niptify testi (mille eesmärk on tegelikult beebi DNA abil kromosomaalsete haiguste/geneetiliste sündroomide esinemise riski hinnata), et teada saada lapse sugu. Olin tohutult rõõmus, kui digiloost lugesin, et meiega liitub poiss.

Hirmud. Tundsin meeletut ärevust terve raseduse vältel. Kui me jaanuaris beebiootusest teada saime, siis igati loomuliku sammuna tundus minu jaoks veeburaris egiptuses käies jeep safarile minna JA lisaks atv-dega sõita. Mul oli konkreetselt tunne, et keegi peksab mu vaest siskonda sassi. Ma läksin tagasi hotelli ja nutsin, sest ma olin kindel, et ma ei ole enam rase. Reisilt tagasi tulles läksin esimese asjana Elite kliinikusse, kus üks armas naistearst teatas, et mul on hematoom ja lisas: “Jääme lootma.” Ma mõtlesin, et ma hüppan esimese rekka alla. See teadmine, et ma olen ise süüdi selles.. nägemist. Nädal hiljem oli hematoom kadunud ja kergendus meeletu. See aga jättis mingisuguse jälje ja terve ülejäänude raseduse kartsin iga kord ultrahelisse minnes, et saan jälle mingisugused halvad uudised.

Emotsionaalne pool. Samal ajal, kui ma lisasin endast säravaid pildikesi sotsiaalmeediasse, kus õrnalt oma kõhukest paitan, olin ma seesmiselt suremas. Vähemalt pooled päevad.

Ma lubasin endale, et ma ei valeta siin blogis kunagi. Ja järgnevast on üsna raske rääkida, kuid kui ma mõtlen, kui väga mina oleksin soovinud kellegi blogist samasuguseid asju rasedana lugeda, siis..

Ma ei olnud beebiks vaimselt valmis. Ma ei olnud valmis, et ma jään kohe rasedaks. Seda on hästi keeruline seletada aga kuigi ma nägin alati oma tulevikule mõeldes lapsi, siis mind hirmutas see mõte beebist ja temaga kodus olemisest. Kes mind vähegi tunneb (või tulevikus läbi blogi tundma õpib), see teab, et ma olen üsna melanhoolne inimene ja seetõttu IDEAALNE kandidaat sünnitusjärgseks depressiooniks. Kui üldse keegi, siis mina. Ja kui ma eelnevalt kirjeldasin ameerika mägesid, siis umbes nii see oligi – ma võisin hommikul üles ärgata ja tunda maailma suurimat rõõmu ja tund hiljem nutta, sest ma kartsin, et mu elu muutub igaveseks ja ma ei ole enam kunagi mina. Ma kartsin, et ma kaotan iseenda. Kartsin, et mitte miski pole kunagi enam samasugune. Ma mäletan septembris neid pimedaid sügisõhtuid, kus ma autos nutta lahistasin ja tundsin, et ma ei soovi SEDA elu. Kes iganes on hetkel rase ja tunneb nii – see on täiesti okei.

Minu hirmud ja igasugused negatiivsed emotsioonid kadusid samal hetkel, kui 6ndal oktoobril kell 05:53 sai. See vend pandi mulle rinnale ja ma teadsin, et ma olen selleks loodud. Mitte miski polnud elus nii õige tundunud. Ma olin kodus. Aga sellest ma kirjutan järgmine kord pikemalt.

Hästi irooniline on see, et kui mu aju ei oleks mulle genereerinud kõige kohutavaid stsenaariume sellest, milline mu elu beebiga saab olema, siis oleks mu rasedus olnud idülliline. Mul ei olnud kõrvetisi, mu jalad ei olnud paistes, mul ei olnud seljavalusid, jalakrampe, retsi iiveldust (iiveldus kestis ca 2? nädalat).

Ma peaks nüüd kuidagi selle postituse lõpetama. Headaega?