Mul on hea meel, et (minu jaoks) päris palju inimesi hüppas pea ees mu blogi lugema, kuid tegelikult paljud teist ilmselt ei tea, kes ma üldse olen. Seega, väike cv, väike lühitutvustus.
Tere! Ma olen Kerttu, 29-aastane, elan Tartus. Ma olen Tartus elanud peaaegu terve oma elu, v.a. see aeg, kui ma üks kord ühe suve sitaks kummitavas korteris elasin Tallinnas ja siis see teine kord, kus ma elasin 3-aastat Tallinnas, et ülikoolis käia.. aga ma ruttan sündmustest ette.
Oma titeeal ma ei peatu, kedagi ei koti. Mis puudutab mu teismeiga – uskuge mind, ma tahaks teile öelda, kuidas ma olin viieline õpilane, ei teinud kunagi pahandust ja käitusin alati eakohaselt aga ma valetaks. Eriti seda, mis puudutab viitele õppimist. Ma ei olnud kunagi milleski hea. Või vähemalt nii ma tundsin. Ma olin suht okei eesti keeles ja kirjanduses ja siis kõikides nendes sotsiaalainetes nagu inimeseõpetus, kus sa tegelt midagi õppima ei pidanud. Kui küsida, et KUI halb õpilane ma täpselt olin, siis.. ma sain matemaatikaeksami 9p. Jep!
Kooliajast mäletan seda, et ma tegelikkuses olin hästi melanhoolne ja kurb. Kui ma kooli jõudsin, siis ma naerutasin kõiki ja olin klassikloun aga seesmiselt olin ma sama elus kui korjus maantee peal. Ma lootsin alati, et minu see “tuhkatriinu” hetk tuleb üks päev ja siis ma ratsutan päkseloojangusse.. aga seda ei tulnud ja ei tulnud ja ei tulnud. Oma hinnete poolest võinuks ma töötada mingis veidras teeäärses tanklas – ei mitte mingis olerexis või circle K-s aga nagu mingis reaalselt veidras tanklas, kus müüakse piraadikrõpse ja hind on paki peal kroonides näidatud. Ei, elu ei olnud helde. Tuhkatriinu momendi asemel pani elu mulle väikese uno reverse kaardi ja tappis mu ühe parima sõbra, kui ma olin 18-aastane. Sama hästi oleks ta võinud tappa minu (kuigi tagant järgi ma arvan, et eks ta mingi osa minust tappiski), sest järgmised julgelt 6 aastat olin ma mingis sellises augus, et ma arvasin, et ma ei välju sealt kunagi.
Ma gümna lõpus.
Aga rõõmsamatel teemadel! Kooliajal töötasin näiteks ühe suve fastersis.. oota.. persse.. ma pidin rõõmsamatel teemadel rääkima. Ei, seal oli tegelt ägedaid hetki ka – nagu näiteks kell 2 öösel kellegi okse koristamine niimoodi, et sa pidid vaatama, et keegi sulle peale ei astu. Oled kunagi peale pidu fassust väikse burksi võtnud? Oled sa seal sõpradega järtsus seisnud, natuke edasi-tagasi kõikudes, sest üks gini koks sai liiga palju? Ja siis tuli mingi piff vahepeal ja koristas saali ja sa rääkisid sõpradega, et sa laseks endale pigem kuuli kahe silma vahele, kui et seal töötaks, sest sa nägid, kuidas mingid purjus inimesed teda krabasid? Jaa.. ei see olin mina jah.
Pärast gümnaasiumi vaatasin oma hinnetelehte ja sain aru, et ma ei lähe kooli. Ilmselt mitte kunagi. Okei, ma utreerin praegu ja see olukord ei olnud nii halb aga “otse arstiteaduskonda” olukorda mul ka sealt tunnistuselt vastu ei vaadanud. Minul vaatas tunnistuselt vastu “otse solaariumisse tööle”. Ja nüüd ma võtan väikese lõigukese, et kirjutada, kuidas see oli mu elu kõige rämedam töökogemus.
Vaata, Fasters ei olnud kohutav töökoht nii nagu seda oli solaarium. Ma ei hakka siia nime panema aga kui sa mõtled Tartu solaariumite peale, siis tee 1+1 ja mõtle, millises ma võinuks töötada. Fastersis oli ülemus väga normaalne inimene, kolleegid ka. Solaarium aga.. Seal oli suvel töötades üle 30 kraadi kuuma. Me pidime tööpäeva jooksul särke külma vee all märjaks tegema ja siis need selga panema, et mitte kuumarabandust saada. Ma ei tea, mis põrgu teemaline cosplay omanikule meeldis aga eluisu võttis see kindlasti ära. Mind pandi järjepanu üksinda tööle (salongi, kus pidanuks 2 inimest töötama). Mul tekkis närvipõletik, sest mu keha ei olnud suuteline sellises koormuses kõikide nende inimeste higi küürima. Mul ei jäänud muud üle, kui haigusleht võtta. Ülemus hellas ja küsis, miks ma ometi neid niimoodi “ruineerima” pean. Ja siis ta hakkas mulle pidevalt helistama ning soovis, et ma tema ja ta mehega kohtuma läheksin. Ma ei oska öelda, kas tal oli plaan, et ta mees paneb mulle lõuga või ma ei tea. Aaga see oli räme. Peale seda töökogemust sain aru, et ma pean midagi õppima minema. Vahet pole, mida.
Ma läksin õppisin Tallinnas grimeerijaks. See tähendas aasta aega kolm korda nädalas 4:45 ärkamist, et Tartust 5:45 bussi peale minna ja Tallinnasse sõita. Aasta. Aega. Ma arvan ma pole seni sellest unevõlast taastunud, mis mul tekkis. Õpe oli äge. Unustasin aga ühe olulise nüansiga arvestada – ma ei mõistnud siis, et grimeerimise/jumestamise huvi tekkis, sest mulle meeldis jumestada isennast.. aga mitte teisi. Ja no tra mida ma peale hakkan selle oskusega, et ma end tõetruult Shrekiks oskan teha? Kui ma kevadel grimmikooli lõpetasin, siis kolisime peikaga suveks tuttavate korterisse Tallinnasse. Mõni ütleks, et veits hilja, et kolida, kool on läbi aga noh, mis sa ikka teed. Elasime Hiltoni hotelli vastas mingis vanas kortermajas, kus ma võin tänaseni vanduda, et oli rohkem kummitusi kui sipelgaid sipelgapesas. Sa tundsid kogu aeg, et keegi on kohal. Ja ei ma ei pea silmas seda 89-aastast naabrit, kes kogu aeg lampi akna peal patrullib. Ma ei suuda seda selgitada aga see tunne oli õõvastav.
Peale seda suve kolisime tagasi Tartusse ja ma õppisin aasta kosmeetikuks. Taaskord, mulle väga meeldis. Aga ainult loll astub kaks korda sama reha otsa ja ei mõtle läbi, kas talle meeldiks ka teistele inimestele (peale iseenda) seda teenust pakkuda.
Peale seda mul ilmselt kassis ära. Ma olin 22- aastane, mitte kuhugi jõudnud. Kõik minu ümber lõpetasid ülikooli. Peale seda, kui ma kevadel kosmeetikukooli lõpetasin, siis olin ma aasta otsa töötu. Ma ei käinud koolis, ma ei õppinud. Ma sõna otseses mõttes vaatasin terve päev sarju. Iga päev. Mul tekkis nii rets sotsiaalne ärevus, et ma ei suutnud poodi minna. Ma kapseldusin sinna korterisse. Talvel tekkis idee, et prooviks lavakasse. Kuna te pole ühtegi tükki käinud vaatamas, kus ma mängiks, siis võib vist etteruttavalt öelda, et ma ei saanud sisse. Samal kevadel teadsin, et kolime (nüüd juba) abikaasaga (sest me abiellusime vahepeal) Tallinnasse. Mõtlesin, et kui me juba Tallinna Ülikooli kõrvale kolime, siis äkki võiks sinna õppima ka minna. Mõte tundus täiesti naeruväärne, sest halloo – mina ja ülikooli?? Ma olin ju praktiliselt.. loll? Istusin mina siis üks õhtu arvuti taha ja printisin välja lehe, kus olid kirjas kõik erialad ja nende sisseastumistingimused. Tõmbasin maha kõik need, mis vajasid sisseastumiseks kas tunnistust, akadeemilist testi või mõne eksami tulemust. Jätsin alles need, kus oli vaja kirjutada essee ja ilmuda intervjuule. Riigiteadused või ajakirjandus. Käisin kirjutasin essee, mis oli piisavalt hea, et saada intervjuule. Läksin intervjuule ja sain sisse. Mina. Kerttu Kirjanen. Läksin ülikooli. Ajakirjandust õppima. Ma ei suutnud seda uskuda.
Ühesõnaga, kolm aastat hiljem lõpetasin ma väga heade tulemusetega BFMI. Peale esimest aastat ülikoolis läksin Postimehesse tööle, minu süda tuksus sõnade taktis. Ma elasin ja hingasin selleks, et kirjutada. Selles osas pole midagi väga muutunud. Covidi ajal sai selgeks, et kodust töötamine on täiesti okei ja kui ma ülikooli lõpetasin, siis sai selgeks, et süda kutsub tegelikult tagasi Tartusse.
Elasime Tallinnas ja käisime paar korda nädalas Tartus kinnisvara vaatamas. Küll käisime Supilinnas neid uusi kortereid tsekkimas, küll käisime erinevates uuselamurajoonides. Lõpuks leidsime Tõrvandisse maja, mis tegelikult oli lubatud kindlatele inimestele juba ja nad olid omadega juba pangas. Maakler ütles, et näitab meile pmts niisama seda, sest 100 meetrit eemale pidid suht sarnased majad tulema, küll aga 50k kallimad. Ma seisin selles tühjas majakarbis ja ma palvetasin. Ei nagu reaalselt ma olingi, et jumal palun, kui sa mind kuuled – ma ei taha 100 meetrit eemale siit. Ma tahan SEDA maja. Ütlesin veel lahkudes üle õla maaklerile, et kui asjad peaks muutuma, siis andku kohe teada, me oleme VÄGA huvitatud. Maakler oli, et noh.. jah aga ei muutu. Me olime jõudnud 5 minutit sõita, kui maakler hellas, et teised inimesed olid just helistanud ja öelnud, et pank ei andnud neile laenu. Ma vahepeal siiamaani mõtlen, et mul on päriselt kahju nendest inimestest, kes sellest majast ilma jäid.. sest ma saan ju täpselt aru, miks see neile meeldis.
2021 kevad kolisime Tartusse. 2021 suvi kandideerisin Tartu Ülikooli magistrisse. Hallooo.. mina.. Ja TÜ magister? Mina, kellele mataõpetaja ütles 9nda klassi lõpus, et kalla sa ära gümnaasiumisse mine, proovi pigem kutsekasse?!?
Ühesõnaga, mu enesekindlus oli vahepeal tohutult kasvanud ja ma hakkasin vaikselt aru saama, et holy shit – ma polegi tegelikult loll. Ma olen lihtsalt olnud väga ebasoodsates tingimustes terve põhikooli ja gümnaasiumi aja, mistõttu ei olnud ma suuteline õppima. Ma sain magistrisse sisse. 2023 jaanuar jäin beebiootele. Kevadel kirjutasin iiveldades lõputööd ja juunis lõpetasin. Ja nüüd me oleme siin.
Ma saan praegu aru, et ma tegelt ei kirjutanud mitte midagi, millest kumaks natukenegi läbi, mis inimene ma olen. Ma kirjutasin lihtsalt oma haridustee.
Aga ma proovin siis mingite väikeste punktidega teile aimu anda:
- Ärritun kergesti aga rahunen kiiresti maha
- Rets people pleaser
- Võin vankumatult seista oma mingite põhimõtete eest
- Vihkan meeletult ebaõiglust. Pole vahet, kas see ebaõiglus on seotud minu või kellegi teisega
- Võin olla väga socially awkward
- Mäki tellimus: kahekordne juustuburger või big mac (mitte eine), 4 nagitsat, hapukoore kaste
- Lemmik kodune toit: kartulipuder hakklihakastmega, kus on värske till ja sibul peale hakitud
- Lemmik artistid: megalt aga kui peaks välja tooma siis Lauv, London Grammar, Mick Pedaja
- Loen ainult ja reaalselt ainult krimkasid (ja siis luuletusi ka)
- Kardan: et kaotan kunagi eneseusu
- Loodan: et suudan oma elu ajal piisavalt head teha
- Mulle meeldivad: riided ja lõhnaõlid ja holy shit see uus mingi banaanimaitseline kohvi??
- Armastan: iseennast, oma last ja meest, sõpru ja pere, seda, kui kevadel lumi ära sulab ja asfalt on puhas, kui külmkapis on sedasama banaanimaitselist kohvi, kui inimesed on üksteise vastu head, kui mallukal on head gossi, kui olen hommikul puhanud, kui ma olen eelmisel päeval pesu pesnud ja ma saan oma lemmik koduriided selga panna, vaarikaid, omg herneid!, kui ma alustan uut raamatut ja ma saan suht alguses juba aru, et see on hea, padja jahedat külge ja seda, et ma olen terve.