Esimene kord katsetan siin seda helifaili asja ka. Ehk et kõik mampsid, kellel laps kodus hullu paneb ja tahaks lugeda aga lihtsalt ei saa – ehk saate hoopis kuulata. Mul iphones töötas nii ka, et sain telo kinni panna ja see käis edasi.
Kui ma rase olin, siis ma otsustasin, et tahan lugeda võimalikult palju raamatuid raseduse ja laste kasvatamise kohta. Ma tahtsin ettevalmistuda. Ühel õhtul lugesin voodis järjekordset raamatut, kui jõudsin paarisuhte peatükini. Raamat kirjeldas, et suhe läheb pärast lapsi halvemaks. Ma vaatasin Kristjanit, kes luges mu kõrval raamatut ja ma mõtlesin hea 10 sekundit, kas ma räägin talle, mida ma just lugesin või vahin kella neljani hommikul paanikas lage ja kujutan ette, mis riietuses ma kahe aasta pärast lahutuspaberitele alla kirjutan. Ma otsustasin siiski rääkida. Jõudsime järeldusele, et meiega saab tegelikult kõik korda ka pärast last. Kas sai?
Aga enne, kui ma jõuan selle osani, siis ma räägin natuke ümber, mida ma sealt raamatust lugesin. Järgnev tekst ei ole minu väljamõeldud, vaid pärineb raamatut “Cribsheet”, mille autoriks on Emily Oster. Ma väga-väga soovitan seda raamatut ja ka tema eelmist “Expecting better”. Tema esimene raamat räägib rasedusest ja sünnitusest ja teine raamat räägib kõigest sellest, mis saab siis, kui lapse koju tood. Tegu on hästi hästi data-driven raamatuga, mis ei ole seejuures kuiv, igav ega raskesti jälgitav. Tihti on rasedusraamatute probleemiks, et nad keskenduvad ühele 1970 aastal tehtud uuringule ja siis kinnitavad, et jah – nii ongi. Oster võtab oma raamatutes kümneid ja kümneid ja kümneid teadusuuringuid ette, räägib sulle lahti, mis tulemused saadi, mis on mõne uuringu vead ja teeb siis sulle kokkuvõtte ehk ta ei ütle sulle, et sa oled idikas, kui sa oma lapsele rinda ei anna aga ta räägib sulle, mida on erinevad teadusuuringud imetamise kohta leidnud, kas neid uuringuid saab usaldada ja sa saad ise teha parima otsuse lähtuvalt oma lapsest ja enda soovidest.
Ühesõnaga, raamatus kirjeldab Oster, kuidas uuringud ütlevad, et KESKMISELT on lasteta paarid suhtes õnnelikumad kui lastega paarid. Seda tunnevad paarid kõige rohkem esimesel aastal pärast lapse saamist. Siis läheb natuke paremaks aga mitte täielikult. Oster rõhutab siinkohal, et need paarid, kes on õnnelikud enne lapse saamist, tulevad paremini toime oma suhtes ka pärast lapse saamist. Ehk kui te kaklete juba praegu igapäevaselt, siis on teil suht perses pärast last. Miks see nii on? Eelkõige tekivad muutused suhtes, sest teil pole aega üksteisele enam keskenduda. Kui lapsi pole, siis on luksus minna uksest välja siis, kui ise tahad. Minna deidile, jalutama, poodi. Kui tuleb laps, siis võid avastada ühel hetkel, et räägite ainult lapsest ja nõnda kaob ka omavaheline ühendus. Teadusuuringute autorid on leidnud, et üks põhjus, miks paaridel natsake peppu läheb, on sellepärast, et naine võtab kanda 90% kodutöödest. Teine põhjus on see, et te hakkate vähem seksima. Seda eelkõige esimesel aastal pärast lapse sündi. Kui mees võtab rohkem kodutöid enda kanda, kas siis seksitakse rohkem? Üllataval kombel leiavad teadustööd – jah.
Mis see lahendus siis on? On leitud, et paarid, kelle laps magab halvemini, on ka vähem õnnelikud. Magamatus on mõneti seotud depressiooni tekkega. Mida teha lapsega, kes magab halvasti? Unenõustajad. Samuti on internetis palju abistavat informatsiooni (meil aitas unenõustaja). Autori sõnul on küll vähe tõestust selles osas, et igakuine “check-upide” (lihtsalt istute maha kord kuus, võimalusel terapeudiga ja räägite, kus te omadega olete) tegemine aitaks, kuid siiski tasuks proovida.
See eelnev tekst on kõik “Cribsheetist”. Nüüd – kas ma kirjutan sellele kahe käega alla ja mis on meie kogemus? Ma saan tõesti öelda, et ma olin õnnelik enne last.. Ja ma saan öelda, et olen praegu samamoodi. Ma ei saa rääkida Kristjani eest, sest see oleks.. veider aga ta enda sõnul on ta õnnelik.
Ma olen näinud TikToke (tahaks öelda, et ma olen lugenud selle kohta, et natuke intelligentsemat muljet jätta endast aga keda ma ikka petan) sellest, kuidas paarid on omavahel kokku leppinud, et kõik, mida üksteisele öösel öeldakse, et see ei loe. Ehk et öösel, kui su laps kolmandat tundi järjest laelampi vahib ega plaanigi oma silmalauge sulgeda (ja usu mind, ta teeb seda alguses, sest ta ei saa kottigi esimesed kuu-kaks aru, millal on öö ja millal päev) ja frustratsioon on selline, et sa tahaks lambipirni vastu enda! (mitte lapse) silmamune puruks lüüa, siis kõik, mida sa sellel ajal ütled teisele vihahoos, see ei lähe arvesse. Ehk, kui sa käratad paarilisele, et ta on täielik tont, siis hommikul, kui kell saab 8, siis me mängime, et seda tegelt ei juhtunud. Minu enda kogemus on, et meil selle varsti kaheksa kuu jooksul on olnud ainult kaks sellist ööd, kus oleme üksteisele nähvanud ja emotsioonid on üle keenud. Kui neid öid oleks rohkem, siis kindlasti ma võtaks sama strateegia kasutusele.
Oster rääkis, kuidas lastevanematel on vähem aega deitidel käia ja see mõjutab suhet – väga tõsi. Meie oleme lapse 3ndast elunädalast üritanud (ja peaaegu ka õnnestunud selles) käia iga nädal ühe korra kahekesi deidil. Kas ma olen mõnel nädalal olnud, et ma pigem hüppaks Türisalu pangalt alla, kui läheks deidile, sest ma lihtsalt ei jaksa juukseid pesta – rohkem, kui meeldiks tunnistada. Aga tuletan meelde, et sa ei pea minema Michelini restosse iga nädal. Nendel kordadel olemegi käinud lihtsalt mäkis. Meile öeldi ühel koolitusel, et leppige kokku kindel päev, millal te väljas käite. Kui te hakkate jooksvalt vaatama iga nädal, siis te ei jõuagi kohtingule. Imo aus.
Üks kutt Twitteris, kes hiljuti isaks sai, kirjutas: “Skännides vahepeal huugajanna beebigrupi jutte, siis vähemalt ma pole see paps, kes paneb E-R 9-20 ja tööpäeva lõpus tahab õlle panna ja nv-l projektikat ehitada.” Ja kuigi see on vaimukalt kirja pandud ja kõik vahva, siis sellel on oma tõetera sees. Ma olen oma tutvusringkonnaski näinud mehi, kes sisuliselt kaovad ära naise jaoks. Mis õnnest me räägime, kui see naine end nii üksinda tunneb? Või kurat, mis tunneb, ta ju ongi üksi. Me ei saa siinkohal rääkida isegi kodutööde võrdsest jaotusest, sest sellises suhtes kannabki naine 99% kohustusest oma õlul.
Ma tunnen, et ma hakkan väga laiali valguma ja seetõttu ma üritan otsad kokku võtta – kui te jagelete omavahel rämedamalt, kui see tüüpiline joodikutest paar bussipeatuses, siis võib-olla minge teraapiasse või minge lahku. Ärge saage (kohe) last. Teiseks, suhe ei pruugi minna halvemaks. Ja ma tõesti käsi südamel tunnen nii. Ma ei kirjuta seda postitust siin praegu looteasendis, pisarad neljandat tundi mööda põski alla voolamas. Kas suhe muutub? You bet. See muutub selles osas, et te leiate end rääkimas lapsest väga palju rohkem, kui te ehk ette oleks osanud kujutada. Aga see on asi, mida sa saad muuta, kui sa oled teadlik. Saategi kokku leppida, et näiteks deitidel lapsest ei räägi. Esimesed vahekorrad pärast lapse saamist on rohkem hirmuatavamad kui see, kui sa klassiõdede survel neljandas klassis pimedas vetsus peeglisse vahtisid ja kolm korda “bloody mary” ütlesid. Ma isegi läheks nii kaugele, et ma ütleks, et esimene vahekord on jubedam kui see kuradi nunn sealt conjuringu õudukast ja USKUGE MIND – ta on kõhulahtisust tekitavalt hirmus. Aga see on täiesti okei! Te saate seda mõlemad arvesse võtta ja rahulikult alustada, omas tempos.
Ma ütleks, et on ka täiesti okei tunda viha oma partneri vastu.. või üldse kõige vastu. Googeldage, mis asi on “post-partum rage”. Ma tundsin seda selline kaks nädalat pärast sünnitust, kus ma lampi tundsin mega viha mingite lambiste asjade osas aga see läks ruttu mööda. Okei, arvestades, et meil eile läks puhur (see, mis lihtsalt sooja õhku toas ringi ajab) katki ja ma sain nii pahaseks, et viskasin selle terrassi uksest välja, siis võiks arvata, et ma siiski kimpus väikeste anger-issuedega aga mis seal ikka – see olen alati mina olnud.
Minu meelest paarisuhtele aitab ainult kaasa, kui olla hästi teadlik sellest, kuidas ja miks teie suhe üldse muutuda võib pärast last. Ja ärge kartke teraapiat – ei enne rasedust, raseduse ajal ega kindlasti mitte pärast. Minu meelest number üks asi ongi kommunikatsioon. Kohe, kui sa oled enda sees saanud aru, et mis SEE on, mis sind häirib, nõutuks või kurvaks teeb, siis sa lähed ja ütled seda partnerile. See ongi reaalselt nii lihtne. Ei pea nähvama. Lähedki ja ütled, et kuule – ma tunnen end nii, põhjusel xyz.
Ja ma tean, et ma tahtsin juba mitu lõiku üleval pool ära lõpetada seda postitust aga ausalt lõpetuseks ütlen, et minu meelest see kooskasvamine on nii äge. Näha, kuidas sinu partner kasvab sellesse vanema rolli – see on niivõrd ilus. Ja see vanema rolli kasvamine ei ole üleöö toimuv protsess. See juhtub aeglaselt, aegamisi ja kui sa oskad seda märgata, siis see on raudpolt ägedam kui virmalised (mida sa jälle nkn tegelikult üldse ei näinudki, vaid said teada alles hommikul sotsiaalmeediast).