Kuidas mädamuna söönud inimesed meid vastikusega lennukis vaatasid ehk meie reis Sitsiiliasse

Me käisime just Sitsiilias. Kuidas beebiga reisimine siis läks? Me startisime 11ndal Tartust Riiga. Me olime planeerinud, et laps võiks vähemalt 1,5 tundi magada aga ega kätt ette poleks pannud, kui oleks kauem maganud. Samal ajal kui mina muusikat kuulasin ja silmad kinni ette kujutasin, kuidas minust saab reisiblogija, sest me hakkame sitaks lapsega reisima, otsustas Franz, et 36 minutit on piisav. Täiesti suva see isa tehtud reaalne exceli tabel selle kohta, kuidas VÕIKS päevakava välja näha. Suva, et ta viimased… terve oma elu on alati esimese päevaune vähemalt poolteisttundi maganud. Ta otsustas, et ta ei kavatse sekundikskiiiii rohkem oma silmi sulgeda. Paanika minus skyrocketis kohe ja ma kartsin, et ma saan insuldi enne, kui ma jõuan mõne kuuevarbalise nalja teha. Selgus, et Franzu jaoks oli täiesti okei 3 tundi autos vanaemaga mängida. 

Sidenote: jah, me võtsime reisile kaasa nii minu kui Kristjani ema, sest tegelik Sitsiiliasse sõitmise põhjus oli see, et minu kaks kallist sõpra abiellusid. Nüüd, minu pulmas olid lapsed. Kas ma teeks selle otsuse täna uuesti? Ei. Kindlasti ei teeks. Mul ei ole laste vastu midagi aga ma tean, et tegelikult naudib enamik lapsevanemaid pulma rohkem, kui nad ei pea vahepeal kellegi tatist nina pühkima. Ma pean end võimekaks inimeseks aga mitte nii võimekaks, et suuta oma 7-kuusele selgeks teha, et keset tseremooniat ei ole viisakas harjutada oma uut oskust, milleks on varesehääled. Eriti need varesehääled, mis ulatuvad heliredelil nii kõrgele, et ainult koerad kuulevad neid noote. Seega vanemate (loe: lapsehoidjate) kaasa võtmine oli hädavajalik.

Lennujaamas chillimine oli täiesti lebo. Aga mida lähemale boardimisele me olime, seda rohkem tekkis mul hirm. Ei, mitte sellepärast, et ma oleks kartnud, et me alla kukume. Pigem, sest ma kartsin, et ma SOOVIN, et me alla kukusime. Mis siis, kui laps nutab terve aja lennukis? Sitsiiliasse sõidab 3h40minutit. See on päris pikk aeg, mille vältel kellegi kriiskamist kuulata. Noh, muidugi mulle meenub, kui mesinädalatele Vietnamisse sõitsime ja kolm last kordamööda üle 10 tunni karjusid. Ma tahan, et ma liialdaks, kuid kahjuks mitte. Neil oli reaalselt kokkulepitud, kes mingi vahetuse võtab. Ja ei, mürasummutavaid kõrvaklappe polnud veel leiutatud. Olid vaid need juhtmega nikerdused, mille sa panid kõrva ja sa kuulsid enda, kõrvalistuja ja tolle lemmiklooma mõtteid. Ühesõnaga, ma olin STRESSED out. Aga samas mitte ainult selle pärast, et mis siis kui laps nutab. Ma olin hirmul, paanikas, oksendamas, sest ma kartsin halvakspanevaid pilke. Ja oh BOYYYYYYYYY, kus ma neid sain, kui ma lapsega lennukisse sisenesin. Kujutlegem ette: me läksime peale suht viimaste seas. Ma kõnnin, laps süles mööda lennuki vahekäiku oma koha poole, mis asub eelviimases reas. Inimesed, istudes kõrvuti oma ema või sõbra või abikaasaga, pöörasid  pilgud mu poole ja siis üksteise poole ja nende näod paindusid sellisesse grimassi nagu nad oleks söönud äsja roiskunud liha, püksi teinud ning teada saanud, et nad ei või kunagi elus riideid vahetada. Ja sa kõnnid oma lapsega, sul on tunne, et sa ISE teed kohe suurest hirmust püksi ja sa näed, kuidas sinu suunas ollakse niiiii faaaking hostiilne. Love it. Franz muidugi oli tubli, ei nutnud. Lihtsalt sõi, magas, mängis. Aga ma vannun, et kui ta oleks nutnud, siis ma oleks üles otsinud selle kõige värdjama pilguga inimese ja läinud seisnud oma röökiva lapsega ta kõrvale. Ühtlasi pro tip lastega reisijatele: minu meelest viimane või eelviimane rida lennukis on idekas – kui laps peakski nutma, siis see mõjutab suht vähe inimesi. 

Kohale jõudes rentisime auto ja sõitsime oma villasse, mille olime valinud pulmapaiga lähedale. Meil oli suur lootus saada jääda ööseks peopaika. Me olime Kristjaniga kuid rääkinud, kuidas me ei jõua ära oodata, et magada see üks ainukesem öö nii, et me ei ärka kordagi. Kui sa pole pea 8 kuud maganud mitte ühte korda ka nii, et sa lähed õhtul magama ja ärkad alles hommikul, siis see tundub täiesti utoopiline. Unistuste unistus. Pulmapäeva hommikul otsustasid Franzu hambad, et me võime lahkelt persse minna. Neile aitas seal igeme sees kükitamisest. Ühtlasi otsustas Franzu kehatemperatuur, et 36,7 (või palju iganes see normaalne temp on) on liiga vähe. Prooviks midagi, mis vanemates natuke paanikat tekitab – kuidas 39 kõlaks? Ühesõnaga, laps oli virilam kui Martin Helme, kes tänaval geipaari näeb. Poissi, kes muidu üksinda matil võib mängida, polnud võimalik käest panna. Kuidas sa lähed sellise lapse kõrvalt ära? Ja kuidas sa jätad minemata pulma, mille jaoks sa oled sellise reisi ette võtnud? Kuidas sa tekitad oma vanemates soovi natuke kuskilt pankrannikult alla hüpata? Ühesõnaga, emad siiski utsitasid meid tagant, et me läheks. Ja me läksime. 

Pulm oli.. imeline. Ma ei suuda ealeski siia kirja panna, kui kohutavalt ilus see oli. See ei olnud lihtsalt pulm. Ma olen varem ka pulmas käinud, kuid võib-olla olen ma olnud liiga noor, ei ole osanud seda suuremat pilti näha või seda enda jaoks lahti mõtestada. Aga kui Dionne kõndis mööda viljapõllule tehtud rada (jah, tseremoonia toimus keset kuldset viljapõldu) mu kalli kalli sõbra Marko poole, kelle silmis pisarad helkisid, siis ma mõtlesin fakk, mis mu meigist alles jääb, kuid peamiselt, et – jah – see ongi armastus. See ongi see, mida tähendab armastada ja olla armastatud. Ma olen nii nii tänulik, et ma sain osa sellest ja ma olen ikka veel nii.. liigutatd sellest kõigest. 

Btw need ei olnud pirnid ja õunad – need olid… koogid vms. Ei tea, ei proovinud, sest seal oli lisaks suurele põhitordile (mis muideks valmistati meie kõigi ees ja oli omaette show) 25 magustoitu! Nägemiseni.

Ööseks me siiski paraku jääda ei saanud. Järgmiseks hommikuks oli pojal hammas väljas ja virilus käega pühitud. 

Pärast pulma sõitsime esialgsest ööbimiskohast, mis asus Siracusa külje all, lõuna poole Marina di Ragusasse. Peatusime jälle mingis suvalises airbnb villas, täitsa mere ääes. Hästi mõnus väike linnake, idekas koht lastega peredele. 

Üldse on Sitsiilia minu meelest hästi lapsesõbralik koht. Kohalikud jumaldavad lapsi (aga mitte nagu veidras mõttes, vaid siiralt – nunnutavad ja teevad komplimente). Marina di Ragusas olles külastasime lähedalasuvaid linnu ka – Ragusa, Modica ja Noto. Mulle meeldis enim Ragusa. Need kitsad-kitsad tänavad lihtsalt.. 

Tagasi tulles läks lennuk katki (vb mõni paanikas inimene meie last nähes otsustas paar kruvi lennukil lahti keerata või pommiähvarduse tervele Sitsiilia lennujaamale teha) ja me pidime tund aega seisvas lennukis istuma, mis tähendas, et kogu see lennupull kestis tund aega kauem. Üks kõige võib-olla sellisem raskem moment iseenda jaoks oli see mõistmine, et kui varem (enne last) oli mega suva, mis kell sa koju jõudsid, sest sa said järgmisel päeval magada nii kaua, kui ise tahtsid, siis nüüd dikteerib sinu ärkamist laps. Me jõudsime kell neli hommikul Tartusse ja ma olin mega ahastuses, et paari tunni pärast peab juba ärkama aga õnneks otsusts Franz kümneni magada ja kui sa oled pidevas unevõlas siis see kuus tundi järjest magada on suht solid. 

Panen siia ka listi asjadest, mis ma lapsele reisile kaasa pakkisin. Äkki on kellelegi abiks: 

Valgemüra masin

Vanker 

Vankrikile

Sääsevõrk

Piimasegu

Lutipudel

Mähkmed (vaid lennujaama, kohapealt ostsime uued)

Niisked salvakad (vaid lennujaama, kohapealt ostsime uued)

Riided/sokid (+mütsid)

Niisutav kreem

Calgel (mitte, et sellest sittagi kasu oleks olnud)

Kamistad (mitte, et ka sellest sittagi kasu oleks olnud)

Kraadiklaas (et ennast paanikasse ajada)

Ninaaspiraator (et ka reisil teda nutma ajada)

Aurumasin

Zyrteci tilgad

Beebi dokumendid

Ühekordseid aluslinu (et avalikus kohas oleks vähem nasty mähet vahetada)

Mänguasjad

Paratsetamoli küünlad (godsend 10/10 leiutis, aitäh meditsiin)

Nurofen (samuti godsend)

Küünekäärid

Rannapontšo (minge lihtsalt tsekake kui armsaid rannapontšosid Sädeli teeb, fb-st leiate)

Lastesõbralik päiksekreem

Päikseprillid (mitte, et ta neid ees hoiaks või ei üritaks peast kiskuda aga vähemalt sa üritad)

Lastesõbralik putukatõrje

Magus püree lennujaama

Püreed kohapeal söömiseks

Põll

Brittoni monitor

Kaameramonitor

Pudelisoojendajad

Krokodill (tema lemmik kaisukas)

Tema enda voodilina (et ta tunneks tuttavat lõhna)

Pimendav kardin ja teip (jep deadass panime pimendava kardina kohvrisse ja actually kasutasime ka  seda ööbimiskohas)

Ja lõpetuseks lemmik pilt reisist:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga