Miks ma peaaegu kõik oma tatoveeringud eemaldama pean?

Lühidalt oleks vastus sellele küsimusele see, et need on rämedad?

Ma tegin oma esimese tatoveeringu, kui ma olin 15. Salaja muidugi, sest mu ema oleks endale pigem ise politsei või lastekaitse kutsunud, kui et lubanud mul tatoveeringu teha. Teate, ta võib-olla oleks pigem isegi vabatahtlikult otse vanglasse jalutanud, kui et lubanud mul oma keha rikkuda. Mu esimeseks tatoveeringuks olid kolm tähte puusakondil. Selle tegi mulle (nüüdseks tuntud) tatoveerija, oma korteris, voodi peal. Jep, ma tean, kogu see õhustik lausa karjub sulle näkku “PROFESSIONAALNE.” Minule sure as shit karjus ja seetõttu ma nii enesekindlalt ta voodile külitama viskusingi. Käisime koos sõbrannaga tegemas. Kas ma hooldasin seda hiljem? Muidugi mitte. Helosan.. misasi? Ehk muidugi tulid tatoveeringu peale koorikud ja absoluutselt muidugi kindlasti nokkisin ma need koorikud ära. Täna näeb see välja selline. Super ilus kaunis. Ma eemaldan selle, sest ma näen sellega välja nagu ma oleks 75-aastane prostituut. Mitte, et 75-aastasel prostituudil midagi viga oleks aga lihtsalt, mu enda isiklik valik on pigem välja näha 28-aastane. 

Sellest kolmest tähest veel nii palju, et ma suutsin seda varjata oma ema eest KOLM aastat. Jah, me käisime vahepeal koos shoppamas. Jah, me elasime samas majas. Ühe korra viis ta mind mu sõbrannaga Rahingele ujuma ja teatas siis poolel teel, et kavatseb ka 30minti päikest võtta. See paanika, mis mind valdas, oli.. meeletu? Ma jooksin otse autost vette (hea, et riided seljast jõudsin võtta) ja kui ema rannalt hõikas, et ta nüüd koju läheb, siis seisin mina sõna otseses mõttes kaelani vees ja lehvitasin talle nagu väike Karlsson katuselt. 

See, mis tatoveeringu ma järgmisena tegin – selle jaoks mul puuduvad isegi sõnad. Ma olin 18 ja ma tundsin, et kogu mu senise elu võiks ja suisa peaks suruma ühte tatoveeringusse. Ja mis paremini seda kõike peegeldaks, kui faking infinity sümbol, kuhu on põimitud muidugi ka sulg ning sõnad “love” ja “faith”. Avastasin alles täna, et sinna on kirjutatud “faith”, ma arvasin aastaid, et hoopis “hope”. Noh ma HOPE’in siis, et seda tatoveeringut ei jää kuidagi näha, kui ma olen selle eemaldanud. 

Liikudes juba sulgede kursil, siis järgmiseks pidin tegema jalale sule. Ma ei tea, mis krdi ornitoloogia huvi mul tekkis selles vanuses aga võib-olla oleks võinud lihtsalt Tallinna loomaaias või kuradi Toomemäel neid linde vahtimas käia, miks ma pidin end proovima üheks muuta? Ja nüüd tuleb parim osa. See vend, kelle juures ma seda tegemas käisin, küsis, kas ta võib “FREE HANDIGA” (jah, nii ütleski) mulle selle keti ümber jala joonistada? Miks mitte? Onju? Miks ei või suva vend, null joonistamisoskusega, minu kehale jäädavat pilti joonistada? Järgmisena lasen ehk kohalikul joodikul siin Tõrvandi poe taga miskit meisterdada – kui juba, siis juba, eks? See sulg, koos selle täiesti lappes ketiga, on prolly üks vihatuim pilt keha peal. 

Järgmisena, umbes 24-aastaselt, otsustasin, et sulgedest võiks küll edasi liikuda ikka päris lilledeni aga kuna ma keeldusin vist linde täiesti minevikku jätmast, siis ma lasin endale straight out linnu roietele teha. Nüüd, seda tatoveeringut ma otseselt ei vihka aga ma lihtsalt ütlen, et minu algne visioon olid paar põllulille ja sellest sai.. see. Pealkirjas kirjutan, et lasen PEAAEGU kõik tatsid eemaldada. See peaaegu on seal sellepärast, et ma oleks nõus pigem oma silmamunad punaseks tatoveerima ja igavesti välja nägema nagu Twilighti Bella suurim fänn, kui et eemaldaks selle suure tatoveeringu. Ma hetkel eemaldan ühte (kohe jõuame selleni) ja see on nii räme valus, et.. ei. Ma ei soovi, las see pilt jääda. 

Siis 25-eluaasta paiku muutusin ma õite filosoofiliseks. Aitas küll lilledest (korraks) ja lindudest, oli aeg need mõtted, mis kell 4 hommikul magada ei lasknud, otse kehale tatsida. “Be afraid and do it anyway” – okei Gandhi. Vaata mõnikord peaks ikkagi siiski olema afraid ja MITTE mingeid asju tegema – nagu näiteks selliseid tatoveeringuid. Nüüd tean. See tatoveering on aga suht selline semi – ma otseselt ei vihka seda ja see ei ole mu eemaldamise järjekorras esikolmikus, kuid ühel hetkel, ma arvan, tuleb ka tema kord. 

Samal päeval lasin teha väikese südame ka küünarnuki kohale ja see on mu esimene ja ainus tatoveering, mida ma täielikult ei jälesta. Kena. 

26-eluaasta paiku mõtlesin ühel päeval, et järsku ma olen inimene, kellele sobiks ja meeldiks tatoveering, mis asub nähtavas kohas, näiteks mu käe peal. 26-eluaasta paiku avastasin, et kurat ma siiski üldse ei ole selline inimene, kellele sobiks ja meeldiks tatoveering, mis asub nähtavas kohas, näiteks mu käe peal. See tatoveering on hetkel see, mida ma eemaldan. See jõudis mu kehal olla kõige lühikesemat aega ja ma ilmselt ei pea selgitama, KUI väga see mulle ei meeldi. Nagu, mul olid puusakondi peal mingid rõlged räämas pooleldi kulunud tähed ja õla peal mingisugune basic Tumblr girli tats ja ometi, kui ma tatoveeringut eemaldama läksin, siis ma olin, et eip.. enne peab kaduma SEE õudus. Ma lihtsalt ütlen, et sellel pildil endal ei ole mitte midagi viga aga ma tõesti ei ole inimene, kellele selline asi meeldiks. See väike süda on täielik erand. Ma olen hetkel seda eemaldamas käinud kaks või kolm korda ja see oli enne rasedaks jäämist. Üsna pea saan selle protsessiga jätkata. Mitte, et ma seda ootaks. Kui sünnitusega on küll, et see võib valu mõtte minna ühte- või teistpidi, siis tatoveeringu eemaldamisega saab minna ainult ühtepidi. See on retsilt valus. Jah, sul on tunne, et see koht, kust tatoveeringut eemaldatakse, faaaaaking põleb. See koht põleb, sina põled, su aju põleb.

Ja viimaseks otsustasin teha kaks nägu oma kaela peale. Seda hakkan ilmselt järgmisena eemaldama. Mul ei ole selle kohta mitte midagi öelda. Ma eemaldan seda järgmisena (mitte sulge jala või õla peal), sest see on samuti üsna nähtavas kohas. Kui ülejäänusid teisi tatoveeringuid saab riietega katta, siis noh, ma keeldun keset suve salli kandmast.

Kas ma plaanin kunagi veel tatoveeringuid? Olles inimene, kes kaheksast tatoveeringust peab eemaldama kuus (tahaks seitset eemaldada), siis ma peaks ilmselt olema täielik idioot, kui ma veel end oma elus tatoveerida laseksin. Küll aga olen ma natuke mõelnud, et äkki tahaks Franzu sünnikuupäeva? Ma ei tea. Ma vaatan, mis elu toob. Sulgi ja linde ta igastahes rohkem ei too, see on kindel.

Kas ma kahetsen mõnda nendest tatoveeringutest? Ei. Nendel hetkedel mu elus, kui ma need tegin, siis need meeldisid mulle. Need peegeldasidki seda, mis inimene ma tol hetkel olin (jah, võib-olla ma olingi vahepeal lind, kelle asi seegi siis päeva lõpuks on) ja ma ei saaks mitte kuidagi kahetseda seda. Teiseks on kahetsemine ajaraiskamine. Tegu on juba tehtud. Ma küll muretsen, kas eemaldamine midagi aitab või jäävad nad ikkagi kergelt näha. Kui keegi on eemaldanud, siis pliis saatke pilte, kuidas teil jäänud on.