Kuu: oktoober 2024

Mõtlesin, et lobisen veidi oma elust teiega. Ma ei tea üldse, kui aus ma tegelikult olema peaksin, mis puudutab mu elu viimase aja sündmuseid. Ma olen alati mega üle-jagaja ja tahaks seekordki oma südame siia blogisse puistada. Teisalt.. hmm privaatsus?

Ühelt poolt tundub, et ei toimugi midagi, et ma elan justkui seda sama päeva uuesti ja uuesti. Aga mitte sellises depressiivses “tahaks endale nööri kaela panna” mõttes. Pigem selles mõttes, et ma naudin, et elu on vaikne? Ja vaikne ta tõesti on. Kui ma saaks tuua teile näite, siis ma tõesti elan praegu oma elu nagu see vend filmis “About time”, kus ta naudib ja armastab neid elu väikseid hetki.

Eelmine esmaspäev käisin teraapias. No ma ei oska öelda, kas ma nüüd seda konkreetset elu “väikest hetke” armastasin aga ühesõnaga ma tundsin vajadust minna. Ma ei ole väga pikalt teraapias käinud, sest mul ei ole selleks vajadust olnud aga nüüd juhtus eraeluliselt midagi, mis tegi mulle niivõrd haiget, et ma ei osanud selle olukorraga ise midagi peale hakata. See puudutab ühte sõprussuhet minu elus ja ma arvan ma siinkohal tõmban selle teemaga otsad kokku. Aga ma sain abi ja see on peamine.

Ma kirjutasin midagi. Ma siinkohal ei täpsusta. Mul ei ole aimugi, mis sellega saab aga ma loodan, et te saate seda kunagi lugeda. Ühel või teisel moel.

Novembris sõidame Filipiinidele ja selles osas on mul väga palju erinevaid emotsioone. Ühelt poolt megalt ootan aga teisalt olen kohutavalt hirmul, sest ma põen neid lende lapsega. Esimene lend on 3h türki, siis on 2h45min ümberistumine ja siis selline hea kiire 13 tundi lendu Manilasse. 5 päeva oleme Manilas, siis sõidame lennukiga Boracayle ja siis sõidame tagasi Manilasse ja sealt lennukiga Negrosele. Ma neid Filipiinide siselende ei põe üldse, sest need kestavad nii lühikest aega. Aga see 13 tundi. See stress ja teadmine, et ma ei saa sealt lennuki pealt maha kui on mega perses. Ja siis kõik kannatavad, kui mu laps nutma peaks. Ja teisalt on see, et aga lennuk on ühistranspordivahend ja meil kõigil on õigus seda kasutada. Ja võib-olla oled sa ise räme tont, kui sa eeldasid, et sa saad 13h lõõgastuda ja mürasummutavaid klappe kaasa ei võtnud.

Ma tunnen, et ma olen mingis veidras kohas omadega, kus ma hakkan vaikselt harjuma emarolliga ja sealt kõrvalt proovin leida iseennast. Aga see ei ole selline leidmine, kus ma tunnen, et ma otsin teed koju tagasi. See on mingisugune teekond edasi. Ma ei tea veel, kuhu aga lihtsalt edasi. Tagasi ma ei soovi minna.

Päris palju mõtlen, et mida ma emapuhkuselt tagasi tulles teha tahan. Ma ei karda enam, et ma ei leia tööd. Ma kardan, et ma ei leia tööd, mis mulle meeldiks. Mulle väga meeldiks töötada mõnes kirjastuses või tegeleda hoopis seksuaalvägivalla ja/või lähisuhtevägivalla teemadega ja inimestega, kes on seda kogenud. Samas ei ütleks ära ka mingisugusele kommutööle, mis mulle huvi pakuks. Aaah nii palju on, mida teha tahaks. Kuidas inimesed valivad ühe elukutse ja on laulatatud sellega viimase hingetõmbeni? Kuidas on inimesi, kes ei taha kogeda kõike? Absoluutselt kõike? Oma unistustes töötaksin ma terapeudina ja siis läheksin õpiksin õigusteadust, vaidleksin kohtus, siis läheksin detektiiviks, laoksin plaate, kirjutaksin oma hinge välja, annaks välja luulekogusid, raamatuid, näitleksin, õpetaksin. Ma tahan kogeda kõike. Okei, mitte kõike. Ma ei tahaks olla matemaatikaõpetaja.

Ma olen edukalt vältinud terve aja küsimust, kuidas mul läheb. Ma arvan, et hästi. Üleüldiselt hästi tänulik kõige eest, mis mul siin elus on.

Ükspäev hakkasin oma sõbrannaga rääkima sellest, milline on hea isa. Õigemini, mina väljendasin ühese tõena, et hea isa on see, kes lapsega tegeleb. Ja siis ütlesin väiklaselt, et kõigil, kellel on selline mees, kes lapsega ei tegele, ei ole jopanud. Sõbranna kuulas ja ütles, et ma eksin. Oota, mismõttes? Sõbrants ütles, et hea isa tähendab inimeste jaoks erinevaid asju ja ma võtan seda põhimõtteliselt oma mätta otsast… Ja tegelt ju nii ongi!?

Naljakas on see, et ma ei olnud kunagi sellele varem niimoodi mõelnud. Mina teadsin alati, et ma tahan meest, kes tulevikus lastega tegeleda viitsib – nendega mängida tahab, raamatuid lugeda jms. Teine oluline omadus “hea isa” puhul on minu jaoks see, et ta ei karju/tõsta häält vaid on vanarahu ise. Ja kolmas omadus on see, et ta peab välja näitama armastust – sõnades, kuid ka tegudes – julgeb kallistada, musitada, mürada, olla õrn. Noh, Kristjan täidab kõik punktid ja seetõttu ongi ta minu jaoks väga hea isa. Väga-väga-väga hea isa. Ja seetõttu arvasin ma, et kõik naised, kellel ei ole täpselt sellist meest, on väga väga õnnetud. Aga tuleb välja, et ei ole.

Kui sõbrants mu mõttemaailma avardas, siis mul tekkis uudishimu, et mida siis teiste jaoks hea isa tähendab? Küsisin oma sõbrannade käest ja uurisin Instagramis võõramate käest. Toon siin välja mõned punktid, mida te mulle ütlesite:

• Turvatunne. Hea isa tekitab naises ja lapses turvatune. “Ma tean, et ta teeks ükskõik mida, et meil turvaline oleks.”
• Isa, kes tunnustab
• Võtab aega, et lapsega olla
• On hooliv
• Kallistab
• Kaisutab
• Ütleb, et armastab
• Abivalmis
• Kuulab
• On olemas
• Mehelik kainus
• Lõbus
• Teeb nalja

Põhimõtteliselt need on asjad, mis kordusid uuesti ja uuesti. Minu jaoks mõned eeloetletud asjad on.. ebaolulised? Noh, et turvatunne on küll oluline aga ma kuidagi tunnen, et ma olen nii saikar, et ma loon selle turvatunde ise. Ma tahan näha mõnda perverti isegi MÕTLEMAS mu pojale. Ja kui kellelgi on kunagi plaanis mu poega koolis kiusata, siis mu meelest if kindlustusel on päris head pakkumised elukindlustusele ja muudele õnnetusjuhtumitele (hehe.. nali.. (vb ei ole ikkagi)

Tunnustamine näiteks on ka tegelt päris hea punkt, sest mu meelest on need lapsed (eriti mehed) nii õnnetud, kellel endal on vajaka jäänud oma isa tunnustusest.

“Lõbus” ja “teeb nalja” on ka suhteliselt sellised so-so – pigem ma väärtustan neid mehe juures, kui isa juures? Kas see on loogiline? Ma lihtsalt ise subjektiivselt (väga subjektiivselt) arvan, et ma olen suht naljakas inimene ja ekstra seda punkti isa juures ei hinda. Muidugi äge, kui see olemas on.

Aga ma tegelt lisaksin ühe punkti veel- hoolitseb ema vajaduste eest. Mu meelest on hästi oluline, et paarisuhtes, kus on laps, hoolitsetakse natuke ka teineteise tassi täitmise eest. Jah, eelkõige peaks inimene ise kontrollima, kas tal on tass täis ja vajadusel kommunikeerima, kui ei ole. Aga vahel on tore, kui su tass valatakse ikka normilt täis. Viimati täitis Kristjan mu tassi, kui 10-aasta täitumise puhul äratas mind laupäeva hommikul lapsega üles. Ma naeratasin aga oma peas mõtlesin, et saadan tallegi if-elukindlustuse lingi. Hea tutvuda või nii. Aga siis ta ütles, et ma pakiksin oma asjad, sest me lähme Tallinnasse ja ööbime hotellis ja õhtust sööme Noa restos ja laps on orgunnitud tädile hoida. Tegelikult täidab ta mu tassi tihti, iga päev isegi, aga see oli selline suurem žest, mida on hea praegu näiteks tuua.

Aga kes on minu meelest sitt isa? Ja ma tõesti loodan, et ma kellegi tundeid ei riiva, sest nagu me juba aru oleme saanud, siis see ongi väga subjektiivne ja võib-olla osadel teist on täpselt selline mees ja te olete väga rahul?

Sitt isa on siis loomulikult MINU silmis see:

kes lapsega ei tegele. Ma ei räägi siin sellest, et ta töögraafik füüsiliselt ei lase. Ma räägin sellest, et isegi kui peaks näiteks olema vaba päev, siis tõmbab ta kodust minema ja tuleb alles siis, kui laps ammu ööund magab. Minu jaoks on sitt isa see, kes peale tööpäeva viskab diivanile ja ei liiguta magamaminekuni lillegi.

Isad, kes öösiti ei tõuse ise, kui laps ärkab. Ja jumal hoidku, kui nad pakuvad välja, et magavad teises toas. Kas. Te. Teete. Nalja. “Aga ta käib tööl ja tal on vaja välja puhata.” Kalla, sa käid ka tööl. Mis asi see lapse kasvatamine muidu on? Nii mõneski aspektis on laste kasvatamine stressirohkem, kui mõni teine töö (ma ei räägi siinkohal kirurgidest või ma ei tea, kellest). No näiteks ma ei ole kuulnud, et Kristjani kolleeg hakkaks röökima, sest ta ei saa lusikaga lauda peksta. Või hakkaks röökima, sest ta läheb kööki vett võtma. Teie mehed, ma luban teile naised jumala nimel, ei pea võtma kolleegi vetsu kaasa, et pissile minna. Meie puhul ei ole öösiti tõusmine enam aktuaalne, sest Franz õppis öösiti magamise ära aga alguses esimesed kaheksa kuud -ma võin vast ühe, max kahe käe sõrmedel kokku lugeda need korrad, kus ma ise pidin füüsiliselt püsti tõusma, et laps sööma tuua või tagasi oma voodisse viia, või pidin teda kussutama.

Ma ei saa sinna MITTE MIDAGI teha aga isad, kes ehitavad faking projektikaid. Ja mitte nagu, et oi laupäeva hommikul 3 tundi. Ei, nad veedavad oma romudega aega laupäeva varahommikust pühapäea hilisõhtuni. Ja nii.. iga nädalavahetus. Sorry sorry sorry sorry ma ei saa – see on nii levinud tüüp lihtsalt. See hobi võib ka olla midagi muud – mängigu ta pokkerit või tasodega (lol, keegi mäletab neid?), tehku trenni, käigu stripikas – kui sellele kuluvad mõlemad nädalavahetuse päevad KOGU AEG, siis see pole mu jaoks okei.

Isad, kes näitavad välja 0 armastust. Vabandust, kas teid ei kallistatud väiksena? No teate küll neid mehi, kes lapse saavutuse peale panevad neile rusikaga vastu selga ja ütlevad “höhö päris hea” ja kõnnivad minema. Vb nurga taga pühivad oma niiske silma.

Ma rõhutan- mu eesmärk ei ole kedagi solvata. Need on minu mõtted, mis lähtuvadki MINUST endast. Kui teil on väljakujunenud nii, et mees magab teises toas ja nädalavahetusel tegeleb oma asjaga ja see teile mõlemale sobib – godspeed. Kui sa päriselt tunned, et oledki rahul ja õnnelik just sellise elukorraldusega, siis jumal hoidku, mitte keegi teine ei saa öelda, et see on vale.

Kallis poeg, 

Ma kirjutan sulle kirja, et peegeldada ja tagasi vaadata möödunud aastale. Sul on täna sünnipäev. Pidasime peo meie kodus. Mõned inimesed kaklevad, kui nad Ikea mööblit kokku panevad. Meie sinu isaga (peaaegu) kaklesime õhupallikaart kokku pannes. Ma loodan, et sulle tulevikus väga õhupallid ei meeldi, sest see õhupallikaar jääb küll ilmselt minu viimaseks, mis ma siin elus teen. Ühesõnaga suurt lootust sul neid tulevikus näha pole. 

See on minu jaoks kohutavalt imelik, et aasta juba möödas on. Nii eredalt mäletan, kuidas me sinuga kliinikumis üksteisega ettevaatlikult tõtt vahtisime, mõlemad hirmul ja samas nii kindlates kätes (jah, me mõlemad). Ma ei taha kirjutada siia mingeid juustuseid ridu sellest, kuidas sa andsid mu elule mõtte.. aga sa andsid. Ma mõtlen, et jah, enne sind oli ka semi-okei ja äge ja reisimine oli sitaks palju odavam aga ma oleks nõus milku iga kord rohkem maksma, et seda maailma sinuga koos kogeda. Jah, isegi kui sa Sitsiilias promenaadil kõndides ainult gugu-gaga tegid ja suurte silmadega ringi vahtisid. Või kui sa Norras enamik ägedate vaadetega kohad maha magasid – worth every penny. 

Sa oled mu päevad täitnud rõõmuga. Ja mõnikord, mis seal salata, soolaste pisaratega. Aga see on okei. Ma ei arva, et see teekond peaks olema superkerge. Ega sa mingisugune umbrohi ole, kes peaks kõige kiuste omasoodu kuskilt betoonipraost end välja ajama. Sa vajad armastust, et kasvada ja seda, kallis Franz, on sul palju. 

Me mõlemad õpime. Ma õpin iga päev, kuidas olla ema ja ma arvan, et see on protsess, mis ei lõppe mitte kunagi. Ma vähemasti loodan. Ja etteruttavalt ütlen, et ükskõik, kui palju pisaraid ma ei peaks kuivatama, mitte miski, mida sa siin elus teed, ei paneks mind kunagi arvama, et see kõik pole seda väärt. Ma olen mõelnud, et ma suudaks sind lebolt armastada ka siis, kui sa kellegi maha koksaks. Ma oleks sind valmis isegi aitama. Ma siinkohal su isa eest ei saa rääkida, küllap te töötate oma diilid tulevikus välja. Aga ma kahtlustan, et ega temagi teisiti arva. 

Veidi panen sulle puid ka aga ära võta isiklikult. Sa oled lihtsalt väike, sa ei saa sinna midagi teha. Aga ma pean siiski ütlema, et see on huvitav, kuidas rasketel hetkedel tundub, et päev kestab igavesti. Ja õhtul end väsinuna teki sisse keerates mõtled, et sa ei suuda uskuda, et sa selle päeva üle elasid. Ma ei unusta kunagi, kui raske oli 4-5 korda päevas läbi lumehangete sumbata -25 kraadiga. Või kuidas sul suvel kestis umbes kaks kuud selline periood, kus sa olid hommikuti nõus ühte mänguasja vaatama umbes 15 sekundit. Ma mäletan igavesti, kuidas ma kell 7 hommikul Toomemäel sulle kiigel hoogu lükkasin, sest see oli ainus asi, mis sind rõõmsaks tegi (ja rõõmsana hoidis). 

Aga ma pean ka ütlema, et läbi selle kõige.. Sa oled olnud nii-nii hoitud Franz. Sa ei kujuta ette, kui palju inimesi sulle kaasa elab, sind armastab ja sind hoiab. Ja see, mu kallis väike poeg, on suurim kingitus siin maailmas. Olla armastatud. Ja ma loodan, jumal, ma loodan, et sa tunned ja koged seda iga päev. Olla hoitud on kõige soojem ja mõnusam ja parem tunne. 

Mul on ainult üks soov sulle sel aastal. Ma soovin, et sa oskaksid näha seda armastust, mis sind ümbritseb. Et sa oskaksid seda näha, kui sul peaks olema raske. Me armastame sind nii palju. Vabariigi armastatum laps. 

PS! Väike tip: ma pole raudselt ainuke inimene, kes sind.. igasugustes asjades oleks nõus aitama. Su tädid on ka suht pöörased. Ja minu sõbrad ka (eriti Inger).