Kallis poeg,
Ma kirjutan sulle kirja, et peegeldada ja tagasi vaadata möödunud aastale. Sul on täna sünnipäev. Pidasime peo meie kodus. Mõned inimesed kaklevad, kui nad Ikea mööblit kokku panevad. Meie sinu isaga (peaaegu) kaklesime õhupallikaart kokku pannes. Ma loodan, et sulle tulevikus väga õhupallid ei meeldi, sest see õhupallikaar jääb küll ilmselt minu viimaseks, mis ma siin elus teen. Ühesõnaga suurt lootust sul neid tulevikus näha pole.
See on minu jaoks kohutavalt imelik, et aasta juba möödas on. Nii eredalt mäletan, kuidas me sinuga kliinikumis üksteisega ettevaatlikult tõtt vahtisime, mõlemad hirmul ja samas nii kindlates kätes (jah, me mõlemad). Ma ei taha kirjutada siia mingeid juustuseid ridu sellest, kuidas sa andsid mu elule mõtte.. aga sa andsid. Ma mõtlen, et jah, enne sind oli ka semi-okei ja äge ja reisimine oli sitaks palju odavam aga ma oleks nõus milku iga kord rohkem maksma, et seda maailma sinuga koos kogeda. Jah, isegi kui sa Sitsiilias promenaadil kõndides ainult gugu-gaga tegid ja suurte silmadega ringi vahtisid. Või kui sa Norras enamik ägedate vaadetega kohad maha magasid – worth every penny.
Sa oled mu päevad täitnud rõõmuga. Ja mõnikord, mis seal salata, soolaste pisaratega. Aga see on okei. Ma ei arva, et see teekond peaks olema superkerge. Ega sa mingisugune umbrohi ole, kes peaks kõige kiuste omasoodu kuskilt betoonipraost end välja ajama. Sa vajad armastust, et kasvada ja seda, kallis Franz, on sul palju.
Me mõlemad õpime. Ma õpin iga päev, kuidas olla ema ja ma arvan, et see on protsess, mis ei lõppe mitte kunagi. Ma vähemasti loodan. Ja etteruttavalt ütlen, et ükskõik, kui palju pisaraid ma ei peaks kuivatama, mitte miski, mida sa siin elus teed, ei paneks mind kunagi arvama, et see kõik pole seda väärt. Ma olen mõelnud, et ma suudaks sind lebolt armastada ka siis, kui sa kellegi maha koksaks. Ma oleks sind valmis isegi aitama. Ma siinkohal su isa eest ei saa rääkida, küllap te töötate oma diilid tulevikus välja. Aga ma kahtlustan, et ega temagi teisiti arva.
Veidi panen sulle puid ka aga ära võta isiklikult. Sa oled lihtsalt väike, sa ei saa sinna midagi teha. Aga ma pean siiski ütlema, et see on huvitav, kuidas rasketel hetkedel tundub, et päev kestab igavesti. Ja õhtul end väsinuna teki sisse keerates mõtled, et sa ei suuda uskuda, et sa selle päeva üle elasid. Ma ei unusta kunagi, kui raske oli 4-5 korda päevas läbi lumehangete sumbata -25 kraadiga. Või kuidas sul suvel kestis umbes kaks kuud selline periood, kus sa olid hommikuti nõus ühte mänguasja vaatama umbes 15 sekundit. Ma mäletan igavesti, kuidas ma kell 7 hommikul Toomemäel sulle kiigel hoogu lükkasin, sest see oli ainus asi, mis sind rõõmsaks tegi (ja rõõmsana hoidis).
Aga ma pean ka ütlema, et läbi selle kõige.. Sa oled olnud nii-nii hoitud Franz. Sa ei kujuta ette, kui palju inimesi sulle kaasa elab, sind armastab ja sind hoiab. Ja see, mu kallis väike poeg, on suurim kingitus siin maailmas. Olla armastatud. Ja ma loodan, jumal, ma loodan, et sa tunned ja koged seda iga päev. Olla hoitud on kõige soojem ja mõnusam ja parem tunne.
Mul on ainult üks soov sulle sel aastal. Ma soovin, et sa oskaksid näha seda armastust, mis sind ümbritseb. Et sa oskaksid seda näha, kui sul peaks olema raske. Me armastame sind nii palju. Vabariigi armastatum laps.
PS! Väike tip: ma pole raudselt ainuke inimene, kes sind.. igasugustes asjades oleks nõus aitama. Su tädid on ka suht pöörased. Ja minu sõbrad ka (eriti Inger).