Kuu: juuni 2024

Mitte, et ma ise megalt palju nüüd beebiga reisinud oleks aga on mingid asjad, mis me oleme täheldanud, et on abiks. Proovin need suht kompaktselt kirja panna. 

Mähkmed

Me õppisime läbi “vahva” kogemuse, et mähkmeid võiks kaasa võtta rohkem, kui muidu päevas tavaliselt kulub. Miks? Sest lennuk võib hilineda. Meie 1h50min kestma pidanud lennureis Bergenisse läks nii, et esmalt lend hilines kolm tundi, seejärel lennutati meid Bergeni asemel Taani ning sealt alles Bergenisse. Võiks ju arvata, et pole hullu, järgmisel päeval lähed poodi ja saad uued mähkmed osta. Tüng! Selles osas Norras, kus meie olime, olid absoluutselt kõik poed pühapäeval kinni ja me jõudsime Norra.. laupäeva öösel vastu pühapäeva. Mähkmeid oleme alati kaasa võtnud selle arvestusega, et kohapeal ostame uue paki. Kuna meil on selles osas vedanud(?), et talle sobivad erinevate firmade mähkmed, siis pole olnud oluline kindla brändi mähkmeid kodust kaasa vedada. Seni olen näinud poodides kõiki enamlevinud mähkmebrände – nii pamperseid kui huggiseid. Ühesõnaga, kui lennureis ees, siis pakkige käsipagasisse kaasa rohkem mähkmeid juhuks, kui lend hilineb või järgmisel päeval kõik poed kinni. 

Käru

Mul oli enne esimest lennureisi tuhat küsimust selle kohta, et mida kuradit ma selle käruga siis peale hakkan. Noh, mu esimene soovitus on kergkäru kaasa võtta lennureisile. Meil on kergkäruks mingisugune Peg Perego oma, mis käib ühes tükis kokku. Kui me lennujaama jõuame, siis võtame selle parklas pagasnikust välja, lähme lennujaama, anname suured kotid ära, kärule pannakse silt külge, turvaväravates voldime korra kokku, see läheb ka läbi turvaväravate, paneme uuesti lapse sisse ja kõnnime sellega lennukiukseni, kust meil see siis ära võetakse. Hiljem oleme saanud käru kätte a) pagasilindilt või b) selles kohas, kus tulevad need oversized/erisuuruses kotid. 

Siiski, mõnikord tahetakse käru enne turvaväravaid juba ära võtta. Sel juhul pole ka paanikaks põhjust, sest lennujaamades üldiselt on need ühiskasutatavad kärud, mis TAVALISELT paiknevad kohe pärast turvaväravaid kuskil. Riias nt on alati, Bergenis oli samamoodi. Taanis teoreetiliselt pidi ka olema aga kõik olid sel hetkel kasutuses. Seega ma vb ei jääks lootma sellele – ehk et ma isiklikult ei annaks vabatahtlikult käru kohe ära, vaid läheks sellega ikkagi lennukiukseni. 

Turvahäll

Kui me esimesele reisile läksime, siis ma kuulasin erinevaid reisiteemalisi podcaste ja iga viimane kui üks ütles, et oma turvahälli peaks kaasa võtma. Ma ei saanud aru, miks. Autorendist saab ju kohapeal laenutada? Ütleme nii, et kui sul on plaanis sihtriigis rohkem ringi sõita kui lihtsalt lennujaamast hotelli ja pärast tagasi, siis ma väga soovitaks turvahälli kaasa võtta. See, mis meie Sitsiilias autorendist saime nägi reaalselt selline välja nagu Shrek oleks pommi hüpanud selle peale. See pidigi suht tavaline olema. Samas üks sõbrants käis ja sai põhimõtteliselt tutika turvahälli autorendist. Nüüd Norras käies võtsime igastahes enda oma kaasa, sest me teadsime, et meil tuleb vääääga palju sõitmist ja pool laguneva turvahälliga ma seda teha poleks julgenud. Väike tip ka, et lennujaamas saab suht väikese raha eest lasta ära kiletada turvahälli. Minnes tegime seda, kõik oli okei. Tagasi tulles läks kiirustamiseks ja ei leidnud Bergeni lennujaamast seda kiletamise kohta ja turvahälli riie oligi ühest kohast nats katki tehtud. 

Lutikett

Franz küll lutti ei võta aga esmakordse emana oli mul üks armas lutikett talle siiski enne sündi juba ära ostetud. Kui su beebi on selles vanuses, et talle meeldib nt seda Sophie kaelkirjakut närida või mingit muud närimismänguasja lutsuda, siis pane see mänguasi lutiketi külge ja lutikett omakorda ta riiete või käru rihma külge. Sellises vanuses (meie oma praegu 8 kuud) kipuvad lapsed mänguasju viskama ja nii ei juhtu seda, et mänguasi, mis on mõeldud suhu panemiseks, oleks kuskil räpase põranda peal vahepeal chillinud. 

Päevakava

Me olime esimesed 7 kuud ikka väga range režiimi peal, mis puudutas Franzu une-ja ärkveloleku aegasid. Jälgisime kullipilgul unenõustaja etteantud päevakava. Tundsin, kuidas juba enne Sitsiilia reisi tekitas see minus mega stressi, sest kuidas ma saan olla kindel, et see päevakava toimib meil ka reisipäevadel, kus me peame sõitma 3,5h Riiga, lennujaamas chillima ja lennukiga sõitma? Noh, Franz tegi meile asja väga kergeks. Kui Riiga sõitsime, magas ta 1,5h asemel mingi 45 minutit ja päevakava jälgimise plaan lendas kohe vastu taevast. Reisil olles oli ka kõik selles mõttes hästi.. orgaaniline, et laps magaski siis, kui oli väsinud ja magas suht nii kaua kui ise tahtis (v.a. viimane päevauni, mida me ei lasknud tal väga kaua magada, muidu oleks ööunne panek väga hilja peale jäänud ja unesurve kadunud). Kui reisilt tulime, siis elasime samas vabas rütmis edasi ja see on olnud parim. Nüüd Norras käies ei olnud mingit päevakava jälgimise stressi ka. Teadsime, et vaatamegi lihtsalt kõike jooksvalt. Sellessuhtes, et mingi aimdus meil ikka on, kui kaua ta jõuab korraga üleval olla ja kaua ta maksimaalselt magab aga me ei aja juuksekarva lõhki enam.

Mõnglid-mõnglid-mõnglid

Ma ei tea, kas kõikidele lastele meeldivad nii väga erinevad mõnglid kui meie Franzule aga need olid ikka elupäästjaks nii lennujaamas, lennukis kui pikkadel autosõitudel. Hakkab jorisema? Mõngel kätte. Kui lennujaamas ja lennukis oli tal veel põnev ja mõnglid ei läinud nii palju kasutusse, siis autosõitudel küll. Norras oli suht tavaline, et sõitsime iga päev 3-4-5h autoga ja seal sai ikka paar korda nutule koha pidurit tõmmatud mõngliga.

Püreed

Püreedega on suht sama keiss, mis mähkmetega. Esiteks soovitan magusat püreed kaasa võtta lennujaama (seda ei võeta käsipagasist ära). Võid muidugi soolast ka võtta, kui laps on nõus külma soolast püreed sööma (meie oma vahepeal on, vahepeal mitte). Meil on igaks juhuks mõlemad olnud kaasas. Pärast seda Bergeni naltsi, kus lend hilines ja me oodatust palju kauem reisisime, võtame alati rohkem püreesid kaasa lennujaama ja lennukisse. Õnneks sel korral müüdi mingisugust beebipüreed Riia lennujaamas aga ei oska öelda, kas mujal lennujaamades ka. Meie oleme reisidel osa püreesid võtnud kaasa selle arvestusega, et ta saaks kohapeal ka neid süüa ja mingeid oleme ostnud siis juba kohapealt. Kui laps pigem uusi maitseid ei fänna kohe, siis on ehk mõistlik piisavalt kodust kaasa võtta. Meie oleme lihtsalt suurde äraantavasse pagasisse grippkottidesse neid pannud. 

Piimasegu

Kuna Franz saab rinnapiima + piimasegu + püreed, siis me oleme lennujaama ja lennukisse võtnud alati termosega sooja vett ja eraldi aptamili karbiga (kuigi ta sööb nuppit aga nupi karp on loll) piimasegu. Termosega vett samuti turvaväravaid läbides ära ei võeta.

Kõrvad lukus..?

Minu suurim hirm esimesel lennukisõidul oli see, et lapsel on äkki õhkutõusmisel ja maandumisel kõrvadel valus ja ta röögib end siniseks. Seega ajastasime piima saamise täpsel õhkutõusu ja maandumise ajaks. Tagasi tulles ajastasime samamoodi tema söömise õhkutõusu ajaks, kuid lennuk läks katki ja me istusime tund aega lihtsalt seisvas lennukis. Nägime, et laps muutub juba virilaks ja olime sunnitud talle piima sisse kütma. Õhkutõusmise ajal hoidsin hinge kinni ja valmistusin, et ta karjub aga.. ta lihtsalt vaatas ringi. Maandumise ajal samuti. Nüüd, kui me Bergenis käisime, siis ma isegi ei vaevunud enam midagi ajastama. Ehk, et nii Riiast Taani, kui Taanist Bergenisse ja Bergenist Riiga ei saanud see vaene laps tilkagi piima ei õhkutõusmise ega maandumise ajal ja kõik korrad ta lihtsalt chillis. Muidugi olen kuulnud, et see valu kõrvades pidigi hakkama seal esimese eluaasta kandis aga eks ole näha. Meie ei ostnud neid kõrvaklappe ka, mida mõned on kasutanud. Olin mega kahevahel enne esimest lennureisi, kas äkki ikka peaks aga siis üks sõbrants oma beebiga käis ja ütles, et talle tundus, et see lennukimüra mõjus beebile kui valgemüra nii et ma ostustasin ka õnne proovida. Tundus tõesti, et lennukimüra ei häirinud teda üldse ega olnud ka vali tema jaoks. 

Pudelisoojendaja

Nagu ma eespool kirjutasin, siis selleks, et laps saaks lennujaamas, lennukis ja autosõitudel sooja piima, on üks variant kaasa võtta termos. Minul on mingi nunnu ted bakeri termos (ostetud rahvaraamatust), mis on reaalselt parim termos, mida ma kunagi kasutanud olen. See on mul olnud 6 aastat, never pole lekkinud ja reaalselt paned kasvõi leige vee hommikul sisse ja õhtul 11 ajal saab laps ikka õigel temperatuuril piima. 

Küll aga on termose miinus see, et üks hetk saab vesi sealt otsa. Sitsiiliasse minekuks ostsime selle pudelisoojendaja: https://kaup24.ee/et/lapsed-ja-imikud/imikute-kaubad/toitmiseks/lutipudelite-soojendajad-ja-sterilisaatorid/pudelisoojendaja-lionelo-thermup-go-blue-sky?id=19402393

Ma jään vastuse võlgu, kas meie ostsime samuti selle kaup24 või muult lehelt aga juhul, kui te ei plaani just lutsu viskamise maailmameistrivõistlustele minna, siis soovitan soojalt selle ostamata jätta.. sest ainult lutsu ongi mõistlik sellega visata. Vesi soojeneb seal väga.. VÄGA kaua. Olen ka 20+ minutit oodanud. Tuttava soovitusel tellisin Norrasse hoopis selle: https://babyhit.ee/et/lutipudeli-soojendajad/10487-innogio-giowarm-pudelisoojendaja-gio-370.html

Noh, Norras on mul nüüd käidud, kuid seda konkreetset soojendajat ei ole endiselt minuni jõudnud. Olen Babyhitile kaks kirja kirjutanud ja uurinud, kuna see toode minuni võiks jõuda aga nad ei ole vastanud. Homme hellan, eks ole näha :)) Kui me uuele reisile lähme, siis ehk on soojendaja minuni jõudnud ja saan öelda, kas tasub osta. 

Lennusõit ise

Mu meelest parim hack on osta lennukikohad viimasesse või eelviimasesse ritta. Esiteks, kui su laps peakski röökima, siis sa ei näe kõikide inimeste tülpinud nägusid, samal ajal kui sina või su partner last hüpitate. Teiseks, sa saad lapsega chillida tagumise vetsu ees. Meie laps on väga väga uudishimulik ja on kõik lennusõidud suure huviga jälginud, mida need stjuardessid seal taga askeldavad. Meie kogemuse põhjal on töötajad alati ka lapsele nägusid teinud ja teda lõbustanud seal taga, mis on ka väga lahe. Uued mänguasjad – mitmed podcastid soovitasid lennukisse osta paar uut mänguasja, sest siis on lapsel põnev. Sitsiiliasse minnes ma tegin seda, tal oli täiesti savi uutest asjadest, pigem tahtis mängida vanade mängukatega. Norrasse minnes ma ei vaevunud midagi uut ostma. Võib-olla ongi seal taga see loogika, et lennuk on lapsele uus koht ja ta pigem leiab turvatunnet vanadest ja tuttavatest mänguasjadest. Võib-olla uued mänguasjad ja mingid tegelusvihikud jne ongi head suurema lapsega reisides. 

Ainuke uus asi, mis minu lapsele pakub megalt huvi, on need ajakirjad, mis on eesoleva istme sees. Ja pooltühi veepudel. 

Muus osas ma ütleks, et ära karda lapsega ringi liikuda lennukis. Vahepeal panime Franzu Kristjani toolile ise istuma, siis ta sikutas seda turvavtööd tükk aega. Siis panime ta istme najale seisma. Paar korda käib Kristjan temaga mööda vahekäiku niisama edasi-tagasi, laps on siis süles.

Lennukisse soovitan lapsele midagi soojemat ka kaasa pakkida. Nt Riia-Sitsiilia lend oli väga väga jahe lennukis, samas kui Bergen-Riia oli mega palav. Igaks juhuks võtaksin kaasa nt õhukese puuvillase kombe, mida on hea tavariietele peale panna.

Najell

Ma pole kuulnud ühtegi vanemat ütlemas, et ta kahetseb, et ta Najelli kaasa võttis lennukisse. Kui Sitsiiliasse läksime, siis ma võtsin kaasa. Ta oli seal täpselt 1 minut. Minu kogemus on, et kui su laps juba roomab ja tahab ise liikuda, siis see on suht.. mõttetu asi? Võib-olla, kui sa saad lapse magama ja ta seejärel sinna tõsta, siis see on kasulik aga meie oma eelistab magada Kristjani süles. Kui ma läheks reisile beebiga vanuses 0-4 kuud, siis ma raudselt võtaks kaasa. Kui keegi tahab laenata minu oma reisuks, siis andke teada. Võin lahkesti laenata. 

Kui jõuate kohale

Kui laps on harjunud juba oma toas magama, siis hea hack on majutuskohas (kui lisa tuba puudub) teha vannituba tema toaks.

Lisaks soovitan võtta kaasa tema enda voodilina, millega ta on paar ööd juba maganud. Ma ei oska öelda, kas mul on leplik laps, kes jääb magama igas uues kohas ilma suurema vaevata või on aidanud kaasa just see, et tema kaisukas ja lina on tekitanud talle turvatunde.. aga ma soovitaks igaljuhul kaasa võtta. 

Kui te plaanite autoga ringi sõita, siis ma soovitaks ajastada lapseune ajad autosõidule. Toon näite: meil on laps kahe une peal. Esimene uni on ca 3-4h pärast ärkamist ja ta magab siis 1-2h ja teine uni on taaskord siis, kui ta on 3-4h üleval olnud. Seega Norras nägidki meie päevad välja nii, et ärkasime, olime üleval, kui tal tuli esimene uneaeg, siis sõitsime, kuhu iganes me sõita tahtsime, siis saime 3-4h olla kohapeal ja kui hakkas uus uneaeg peale tulema, siis sellel ajal sõitsime tagasi. Enamik korrad magas ta enam-vähem vist terve sõidu aja. Aga oli ka kordi, kus ta magas vähem ja oli autosõidul üleval. Selleks puhuks olid alati mänguasjad ja MÕNGLID!! kaasas.

Üks kõige paremaid hacke muidugi on reisida koos vanavanematega. Minu ema lõbustas Franzu ikka täiega reisil. 

Küsisin Kristjani käest ka, et mis tema arvates on parim nipp ja ta ütles, et käsipagasi peab õigesti pakkima. See tähendab, et eelistada esiteks seljakotti, sest siis on sul käed vabad ja teiseks pakkida seljakott nii, et kõik kriitilised asjad on kohe käepärast võtta (a’la püreed, mõnglid, mähkmed, lemmik mänguasi vms). 

Ma ütleks, et kuigi see on mega levinud, et beebiga minnakse reisile kuhugi kõik hinnas hotelli Türki, Egiptusesse või Tenerifele, siis ma omaltpoolt julgustaks minema sellisele reisile nagu meil Norras oli. Muidugi sa ei pea seda tegema. Aga kui sa oled selline inimene, kellel on keeruline nädal aega ühes kohas chillida ja tahaks avastada veidi, siis sa ei pea seetõttu reisimata jätma. Või ootama, kuni laps on 10. Täiesti võimalik on natuke planeerides reisida ka teisiti. Aga ma arvan ka, et see kõik hinnas hotellipuhkus võib olla väga-väga mõnus. Sa ei pea muretsema, kus ja mida sa sööd, kõik on ette-taha ära tehtud ja sinu ülesanne on lihtsalt vahepeal lapsega chillida ja päikest võtta. Kõlab nagu VÄGA hea plaan. Peaks isegi ära proovima.. Hmm, äkki sügisel?

Üldiselt on see, et kui lapse vajadused on rahuldatud ehk et tal on kõht täis, ta ei ole väsinud, mähe on kuiv ja tal ei valuta kuskilt (alati võid küünlad nt lennukisse ka kaasa võtta, mul vähemasti olid kaasas), siis ongi kõik mega chill. Ja hoia oma ootused madalad. Teil saab ilmselt reisil olema paremaid päevi aga ka keskpäraseid päevi ja see on jumala fine. Saab olema lõuna- ja õhtusööke, kus sa paned lapse käruga resto ukse taha magama või paned ta söögitooli ja annad talle mõngleid ning ta on väga õnnelik. Aga saab ilmselt olema ka neid lõuna-või õhtusööke, kus üks peab lapsega mööda restorani ringi jalutama, samal ajal kui teine ruttu ära sööb. See on ka täiesti fine. Mina olen alati seadnud ootused mega madalale ja eeldanud, et kõik läheb totaalselt perse ja siis on olnud mõnus üllatus, kui tegelikult on hästi tore olnud. Ja ongi tore olnud. Mine booki nüüd see reis ära – oktoobris on Türgis prolly suht mõnus või minge avastage Itaaliat. 

Mul on hea meel, et (minu jaoks) päris palju inimesi hüppas pea ees mu blogi lugema, kuid tegelikult paljud teist ilmselt ei tea, kes ma üldse olen. Seega, väike cv, väike lühitutvustus. 

Tere! Ma olen Kerttu, 29-aastane, elan Tartus. Ma olen Tartus elanud peaaegu terve oma elu, v.a. see aeg, kui ma üks kord ühe suve sitaks kummitavas korteris elasin Tallinnas ja siis see teine kord, kus ma elasin 3-aastat Tallinnas, et ülikoolis käia.. aga ma ruttan sündmustest ette. 

Oma titeeal ma ei peatu, kedagi ei koti. Mis puudutab mu teismeiga – uskuge mind, ma tahaks teile öelda, kuidas ma olin viieline õpilane, ei teinud kunagi pahandust ja käitusin alati eakohaselt aga ma valetaks. Eriti seda, mis puudutab viitele õppimist. Ma ei olnud kunagi milleski hea. Või vähemalt nii ma tundsin. Ma olin suht okei eesti keeles ja kirjanduses ja siis kõikides nendes sotsiaalainetes nagu inimeseõpetus, kus sa tegelt midagi õppima ei pidanud. Kui küsida, et KUI halb õpilane ma täpselt olin, siis.. ma sain matemaatikaeksami 9p. Jep! 

Kooliajast mäletan seda, et ma tegelikkuses olin hästi melanhoolne ja kurb. Kui ma kooli jõudsin, siis ma naerutasin kõiki ja olin klassikloun aga seesmiselt olin ma sama elus kui korjus maantee peal. Ma lootsin alati, et minu see “tuhkatriinu” hetk tuleb üks päev ja siis ma ratsutan päkseloojangusse.. aga seda ei tulnud ja ei tulnud ja ei tulnud. Oma hinnete poolest võinuks ma töötada mingis veidras teeäärses tanklas – ei mitte mingis olerexis või circle K-s aga nagu mingis reaalselt veidras tanklas, kus müüakse piraadikrõpse ja hind on paki peal kroonides näidatud. Ei, elu ei olnud helde. Tuhkatriinu momendi asemel pani elu mulle väikese uno reverse kaardi ja tappis mu ühe parima sõbra, kui ma olin 18-aastane. Sama hästi oleks ta võinud tappa minu (kuigi tagant järgi ma arvan, et eks ta mingi osa minust tappiski), sest järgmised julgelt 6 aastat olin ma mingis sellises augus, et ma arvasin, et ma ei välju sealt kunagi. 

Ma gümna lõpus.

Aga rõõmsamatel teemadel! Kooliajal töötasin näiteks ühe suve fastersis.. oota.. persse.. ma pidin rõõmsamatel teemadel rääkima. Ei, seal oli tegelt ägedaid hetki ka – nagu näiteks kell 2 öösel kellegi okse koristamine niimoodi, et sa pidid vaatama, et keegi sulle peale ei astu. Oled kunagi peale pidu fassust väikse burksi võtnud? Oled sa seal sõpradega järtsus seisnud, natuke edasi-tagasi kõikudes, sest üks gini koks sai liiga palju? Ja siis tuli mingi piff vahepeal ja koristas saali ja sa rääkisid sõpradega, et sa laseks endale pigem kuuli kahe silma vahele, kui et seal töötaks, sest sa nägid, kuidas mingid purjus inimesed teda krabasid? Jaa.. ei see olin mina jah. 

Pärast gümnaasiumi vaatasin oma hinnetelehte ja sain aru, et ma ei lähe kooli. Ilmselt mitte kunagi. Okei, ma utreerin praegu ja see olukord ei olnud nii halb aga “otse arstiteaduskonda” olukorda mul ka sealt tunnistuselt vastu ei vaadanud. Minul vaatas  tunnistuselt vastu “otse solaariumisse tööle”. Ja nüüd ma võtan väikese lõigukese, et kirjutada, kuidas see oli mu elu kõige rämedam töökogemus. 

Vaata, Fasters ei olnud kohutav töökoht nii nagu seda oli solaarium. Ma ei hakka siia nime panema aga kui sa mõtled Tartu solaariumite peale, siis tee 1+1 ja mõtle, millises ma võinuks töötada. Fastersis oli ülemus väga normaalne inimene, kolleegid ka. Solaarium aga.. Seal oli suvel töötades üle 30 kraadi kuuma. Me pidime tööpäeva jooksul särke külma vee all märjaks tegema ja siis need selga panema, et mitte kuumarabandust saada. Ma ei tea, mis põrgu teemaline cosplay omanikule meeldis aga eluisu võttis see kindlasti ära. Mind pandi järjepanu üksinda tööle (salongi, kus pidanuks 2 inimest töötama). Mul tekkis närvipõletik, sest mu keha ei olnud suuteline sellises koormuses kõikide nende inimeste higi küürima. Mul ei jäänud muud üle, kui haigusleht võtta. Ülemus hellas ja küsis, miks ma ometi neid niimoodi “ruineerima” pean. Ja siis ta hakkas mulle pidevalt helistama ning soovis, et ma tema ja ta mehega kohtuma läheksin. Ma ei oska öelda, kas tal oli plaan, et ta mees paneb mulle lõuga või ma ei tea. Aaga see oli räme. Peale seda töökogemust sain aru, et ma pean midagi õppima minema. Vahet pole, mida. 

Ma läksin õppisin Tallinnas grimeerijaks. See tähendas aasta aega kolm korda nädalas 4:45 ärkamist, et Tartust 5:45 bussi peale minna ja Tallinnasse sõita. Aasta. Aega. Ma arvan ma pole seni sellest unevõlast taastunud, mis mul tekkis. Õpe oli äge. Unustasin aga ühe olulise nüansiga arvestada – ma ei mõistnud siis, et grimeerimise/jumestamise huvi tekkis, sest mulle meeldis jumestada isennast.. aga mitte teisi. Ja no tra mida ma peale hakkan selle oskusega, et ma end tõetruult Shrekiks oskan teha? Kui ma kevadel grimmikooli lõpetasin, siis kolisime peikaga suveks tuttavate korterisse Tallinnasse. Mõni ütleks, et veits hilja, et kolida, kool on läbi aga noh, mis sa ikka teed. Elasime Hiltoni hotelli vastas mingis vanas kortermajas, kus ma võin tänaseni vanduda, et oli rohkem kummitusi kui sipelgaid sipelgapesas. Sa tundsid kogu aeg, et keegi on kohal. Ja ei ma ei pea silmas seda 89-aastast naabrit, kes kogu aeg lampi akna peal patrullib. Ma ei suuda seda selgitada aga see tunne oli õõvastav. 

Peale seda suve kolisime tagasi Tartusse ja ma õppisin aasta kosmeetikuks. Taaskord, mulle väga meeldis. Aga ainult loll astub kaks korda sama reha otsa ja ei mõtle läbi, kas talle meeldiks ka teistele inimestele (peale iseenda) seda teenust pakkuda.

Peale seda mul ilmselt kassis ära. Ma olin 22- aastane, mitte kuhugi jõudnud. Kõik minu ümber lõpetasid ülikooli. Peale seda, kui ma kevadel kosmeetikukooli lõpetasin, siis olin ma aasta otsa töötu. Ma ei käinud koolis, ma ei õppinud. Ma sõna otseses mõttes vaatasin terve päev sarju. Iga päev. Mul tekkis nii rets sotsiaalne ärevus, et ma ei suutnud poodi minna. Ma kapseldusin sinna korterisse. Talvel tekkis idee, et prooviks lavakasse. Kuna te pole ühtegi tükki käinud vaatamas, kus ma mängiks, siis võib vist etteruttavalt öelda, et ma ei saanud sisse. Samal kevadel teadsin, et kolime (nüüd juba) abikaasaga (sest me abiellusime vahepeal) Tallinnasse. Mõtlesin, et kui me juba Tallinna Ülikooli kõrvale kolime, siis äkki võiks sinna õppima ka minna. Mõte tundus täiesti naeruväärne, sest halloo – mina ja ülikooli?? Ma olin ju praktiliselt.. loll? Istusin mina siis üks õhtu arvuti taha ja printisin välja lehe, kus olid kirjas kõik erialad ja nende sisseastumistingimused. Tõmbasin maha kõik need, mis vajasid sisseastumiseks kas tunnistust, akadeemilist testi või mõne eksami tulemust. Jätsin alles need, kus oli vaja kirjutada essee ja ilmuda intervjuule. Riigiteadused või ajakirjandus. Käisin kirjutasin essee, mis oli piisavalt hea, et saada intervjuule. Läksin intervjuule ja sain sisse. Mina. Kerttu Kirjanen. Läksin ülikooli. Ajakirjandust õppima. Ma ei suutnud seda uskuda. 

Ühesõnaga, kolm aastat hiljem lõpetasin ma väga heade tulemusetega BFMI. Peale esimest aastat ülikoolis läksin Postimehesse tööle, minu süda tuksus sõnade taktis. Ma elasin ja hingasin selleks, et kirjutada. Selles osas pole midagi väga muutunud. Covidi ajal sai selgeks, et kodust töötamine on täiesti okei ja kui ma ülikooli lõpetasin, siis sai selgeks, et süda kutsub tegelikult tagasi Tartusse. 

Elasime Tallinnas ja käisime paar korda nädalas Tartus kinnisvara vaatamas. Küll käisime Supilinnas neid uusi kortereid tsekkimas, küll käisime erinevates uuselamurajoonides. Lõpuks leidsime Tõrvandisse maja, mis tegelikult oli lubatud kindlatele inimestele juba ja nad olid omadega juba pangas. Maakler ütles, et näitab meile pmts niisama seda, sest 100 meetrit eemale pidid suht sarnased majad tulema, küll aga 50k kallimad. Ma seisin selles tühjas majakarbis ja ma palvetasin. Ei nagu reaalselt ma olingi, et jumal palun, kui sa mind kuuled – ma ei taha 100 meetrit eemale siit. Ma tahan SEDA maja. Ütlesin veel lahkudes üle õla maaklerile, et kui asjad peaks muutuma, siis andku kohe teada, me oleme VÄGA huvitatud. Maakler oli, et noh.. jah aga ei muutu. Me olime jõudnud 5 minutit sõita, kui maakler hellas, et teised inimesed olid just helistanud ja öelnud, et pank ei andnud neile laenu. Ma vahepeal siiamaani mõtlen, et mul on päriselt kahju nendest inimestest, kes sellest majast ilma jäid.. sest ma saan ju täpselt aru, miks see neile meeldis. 

2021 kevad kolisime Tartusse. 2021 suvi kandideerisin Tartu Ülikooli magistrisse. Hallooo.. mina.. Ja TÜ magister? Mina, kellele mataõpetaja ütles 9nda klassi lõpus, et kalla sa ära gümnaasiumisse mine, proovi pigem kutsekasse?!? 

Ühesõnaga, mu enesekindlus oli vahepeal tohutult kasvanud ja ma hakkasin vaikselt aru saama, et holy shit – ma polegi tegelikult loll. Ma olen lihtsalt olnud väga ebasoodsates tingimustes terve põhikooli ja gümnaasiumi aja, mistõttu ei olnud ma suuteline õppima. Ma sain magistrisse sisse. 2023 jaanuar jäin beebiootele. Kevadel kirjutasin iiveldades lõputööd ja juunis lõpetasin. Ja nüüd me oleme siin. 

Ma saan praegu aru, et ma tegelt ei kirjutanud mitte midagi, millest kumaks natukenegi läbi, mis inimene ma olen. Ma kirjutasin lihtsalt oma haridustee. 

Aga ma proovin siis mingite väikeste punktidega teile aimu anda:

• Ärritun kergesti aga rahunen kiiresti maha
• Rets people pleaser
• Võin vankumatult seista oma mingite põhimõtete eest
• Vihkan meeletult ebaõiglust. Pole vahet, kas see ebaõiglus on seotud minu või kellegi teisega
• Võin olla väga socially awkward
• Mäki tellimus: kahekordne juustuburger või big mac (mitte eine), 4 nagitsat, hapukoore kaste
• Lemmik kodune toit: kartulipuder hakklihakastmega, kus on värske till ja sibul peale hakitud
• Lemmik artistid: megalt aga kui peaks välja tooma siis Lauv, London Grammar, Mick Pedaja
• Loen ainult ja reaalselt ainult krimkasid (ja siis luuletusi ka)
• Kardan: et kaotan kunagi eneseusu
• Loodan: et suudan oma elu ajal piisavalt head teha
• Mulle meeldivad: riided ja lõhnaõlid ja holy shit see uus mingi banaanimaitseline kohvi?? 
• Armastan: iseennast, oma last ja meest, sõpru ja pere, seda, kui kevadel lumi ära sulab ja asfalt on puhas, kui külmkapis on sedasama banaanimaitselist kohvi, kui inimesed on üksteise vastu head, kui mallukal on head gossi, kui olen hommikul puhanud, kui ma olen eelmisel päeval pesu pesnud ja ma saan oma lemmik koduriided selga panna, vaarikaid, omg herneid!, kui ma alustan uut raamatut ja ma saan suht alguses juba aru, et see on hea, padja jahedat külge ja seda, et ma olen terve.

Esimene kord katsetan siin seda helifaili asja ka. Ehk et kõik mampsid, kellel laps kodus hullu paneb ja tahaks lugeda aga lihtsalt ei saa – ehk saate hoopis kuulata. Mul iphones töötas nii ka, et sain telo kinni panna ja see käis edasi.

Kui ma rase olin, siis ma otsustasin, et tahan lugeda võimalikult palju raamatuid raseduse ja laste kasvatamise kohta. Ma tahtsin ettevalmistuda. Ühel õhtul lugesin voodis järjekordset raamatut, kui jõudsin paarisuhte peatükini. Raamat kirjeldas, et suhe läheb pärast lapsi halvemaks. Ma vaatasin Kristjanit, kes luges mu kõrval raamatut ja ma mõtlesin hea 10 sekundit, kas ma räägin talle, mida ma just lugesin või vahin kella neljani hommikul paanikas lage ja kujutan ette, mis riietuses ma kahe aasta pärast lahutuspaberitele alla kirjutan. Ma otsustasin siiski rääkida. Jõudsime järeldusele, et meiega saab tegelikult kõik korda ka pärast last. Kas sai?

Aga enne, kui ma jõuan selle osani, siis ma räägin natuke ümber, mida ma sealt raamatust lugesin. Järgnev tekst ei ole minu väljamõeldud, vaid pärineb raamatut “Cribsheet”, mille autoriks on Emily Oster. Ma väga-väga soovitan seda raamatut ja ka tema eelmist “Expecting better”. Tema esimene raamat räägib rasedusest ja sünnitusest ja teine raamat räägib kõigest sellest, mis saab siis, kui lapse koju tood. Tegu on hästi hästi data-driven raamatuga, mis ei ole seejuures kuiv, igav ega raskesti jälgitav. Tihti on rasedusraamatute probleemiks, et nad keskenduvad ühele 1970 aastal tehtud uuringule ja siis kinnitavad, et jah – nii ongi. Oster võtab oma raamatutes kümneid ja kümneid ja kümneid teadusuuringuid ette, räägib sulle lahti, mis tulemused saadi, mis on mõne uuringu vead ja teeb siis sulle kokkuvõtte ehk ta ei ütle sulle, et sa oled idikas, kui sa oma lapsele rinda ei anna aga ta räägib sulle, mida on erinevad teadusuuringud imetamise kohta leidnud, kas neid uuringuid saab usaldada ja sa saad ise teha parima otsuse lähtuvalt oma lapsest ja enda soovidest. 

Ühesõnaga, raamatus kirjeldab Oster, kuidas uuringud ütlevad, et KESKMISELT on lasteta paarid suhtes õnnelikumad kui lastega paarid. Seda tunnevad paarid kõige rohkem esimesel aastal pärast lapse saamist. Siis läheb natuke paremaks aga mitte täielikult. Oster rõhutab siinkohal, et need paarid, kes on õnnelikud enne lapse saamist, tulevad paremini toime oma suhtes ka pärast lapse saamist. Ehk kui te kaklete juba praegu igapäevaselt, siis on teil suht perses pärast last. Miks see nii on? Eelkõige tekivad muutused suhtes, sest teil pole aega üksteisele enam keskenduda. Kui lapsi pole, siis on luksus minna uksest välja siis, kui ise tahad. Minna deidile, jalutama, poodi. Kui tuleb laps, siis võid avastada ühel hetkel, et räägite ainult lapsest ja nõnda kaob ka omavaheline ühendus. Teadusuuringute autorid on leidnud, et üks põhjus, miks paaridel natsake peppu läheb, on sellepärast, et naine võtab kanda 90% kodutöödest. Teine põhjus on see, et te hakkate vähem seksima. Seda eelkõige esimesel aastal pärast lapse sündi. Kui mees võtab rohkem kodutöid enda kanda, kas siis seksitakse rohkem? Üllataval kombel leiavad teadustööd – jah. 

Mis see lahendus siis on? On leitud, et paarid, kelle laps magab halvemini, on ka vähem õnnelikud. Magamatus on mõneti seotud depressiooni tekkega. Mida teha lapsega, kes magab halvasti? Unenõustajad. Samuti on internetis palju abistavat informatsiooni (meil aitas unenõustaja). Autori sõnul on küll vähe tõestust selles osas, et igakuine “check-upide” (lihtsalt istute maha kord kuus, võimalusel terapeudiga ja räägite, kus te omadega olete) tegemine aitaks, kuid siiski tasuks proovida.

See eelnev tekst on kõik “Cribsheetist”. Nüüd – kas ma kirjutan sellele kahe käega alla ja mis on meie kogemus? Ma saan tõesti öelda, et ma olin õnnelik enne last.. Ja ma saan öelda, et olen praegu samamoodi. Ma ei saa rääkida Kristjani eest, sest see oleks.. veider aga ta enda sõnul on ta õnnelik.

Ma olen näinud TikToke (tahaks öelda, et ma olen lugenud selle kohta, et natuke intelligentsemat muljet jätta endast aga keda ma ikka petan) sellest, kuidas paarid on omavahel kokku leppinud, et kõik, mida üksteisele öösel öeldakse, et see ei loe. Ehk et öösel, kui su laps kolmandat tundi järjest laelampi vahib ega plaanigi oma silmalauge sulgeda (ja usu mind, ta teeb seda alguses, sest ta ei saa kottigi esimesed kuu-kaks aru, millal on öö ja millal päev) ja frustratsioon on selline, et sa tahaks lambipirni vastu enda! (mitte lapse) silmamune puruks lüüa, siis kõik, mida sa sellel ajal ütled teisele vihahoos, see ei lähe arvesse. Ehk, kui sa käratad paarilisele, et ta on täielik tont, siis hommikul, kui kell saab 8, siis me mängime, et seda tegelt ei juhtunud. Minu enda kogemus on, et meil selle varsti kaheksa kuu jooksul on olnud ainult kaks sellist ööd, kus oleme üksteisele nähvanud ja emotsioonid on üle keenud. Kui neid öid oleks rohkem, siis kindlasti ma võtaks sama strateegia kasutusele. 

Oster rääkis, kuidas lastevanematel on vähem aega deitidel käia ja see mõjutab suhet – väga tõsi. Meie oleme lapse 3ndast elunädalast üritanud (ja peaaegu ka õnnestunud selles) käia iga nädal ühe korra kahekesi deidil. Kas ma olen mõnel nädalal olnud, et ma pigem hüppaks Türisalu pangalt alla, kui läheks deidile, sest ma lihtsalt ei jaksa juukseid pesta – rohkem, kui meeldiks tunnistada. Aga tuletan meelde, et sa ei pea minema Michelini restosse iga nädal. Nendel kordadel olemegi käinud lihtsalt mäkis. Meile öeldi ühel koolitusel, et leppige kokku kindel päev, millal te väljas käite. Kui te hakkate jooksvalt vaatama iga nädal, siis te ei jõuagi kohtingule. Imo aus. 

Üks kutt Twitteris, kes hiljuti isaks sai, kirjutas: “Skännides vahepeal huugajanna beebigrupi jutte, siis vähemalt ma pole see paps, kes paneb E-R 9-20 ja tööpäeva lõpus tahab õlle panna ja nv-l projektikat ehitada.” Ja kuigi see on vaimukalt kirja pandud ja kõik vahva, siis sellel on oma tõetera sees. Ma olen oma tutvusringkonnaski näinud mehi, kes sisuliselt kaovad ära naise jaoks. Mis õnnest me räägime, kui see naine end nii üksinda tunneb? Või kurat, mis tunneb, ta ju ongi üksi. Me ei saa siinkohal rääkida isegi kodutööde võrdsest jaotusest, sest sellises suhtes kannabki naine 99% kohustusest oma õlul. 

Ma tunnen, et ma hakkan väga laiali valguma ja seetõttu ma üritan otsad kokku võtta – kui te jagelete omavahel rämedamalt, kui see tüüpiline joodikutest paar bussipeatuses, siis võib-olla minge teraapiasse või minge lahku. Ärge saage (kohe) last. Teiseks, suhe ei pruugi minna halvemaks. Ja ma tõesti käsi südamel tunnen nii. Ma ei kirjuta seda postitust siin praegu looteasendis, pisarad neljandat tundi mööda põski alla voolamas. Kas suhe muutub? You bet. See muutub selles osas, et te leiate end rääkimas lapsest väga palju rohkem, kui te ehk ette oleks osanud kujutada. Aga see on asi, mida sa saad muuta, kui sa oled teadlik. Saategi kokku leppida, et näiteks deitidel lapsest ei räägi. Esimesed vahekorrad pärast lapse saamist on rohkem hirmuatavamad kui see, kui sa klassiõdede survel neljandas klassis pimedas vetsus peeglisse vahtisid ja kolm korda “bloody mary” ütlesid. Ma isegi läheks nii kaugele, et ma ütleks, et esimene vahekord on jubedam kui see kuradi nunn sealt conjuringu õudukast ja USKUGE MIND – ta on kõhulahtisust tekitavalt hirmus. Aga see on täiesti okei! Te saate seda mõlemad arvesse võtta ja rahulikult alustada, omas tempos. 

Ma ütleks, et on ka täiesti okei tunda viha oma partneri vastu.. või üldse kõige vastu. Googeldage, mis asi on “post-partum rage”. Ma tundsin seda selline kaks nädalat pärast sünnitust, kus ma lampi tundsin mega viha mingite lambiste asjade osas aga see läks ruttu mööda. Okei, arvestades, et meil eile läks puhur (see, mis lihtsalt sooja õhku toas ringi ajab) katki ja ma sain nii pahaseks, et viskasin selle terrassi uksest välja, siis võiks arvata, et ma siiski kimpus väikeste anger-issuedega aga mis seal ikka – see olen alati mina olnud.

Minu meelest paarisuhtele aitab ainult kaasa, kui olla hästi teadlik sellest, kuidas ja miks teie suhe üldse muutuda võib pärast last. Ja ärge kartke teraapiat – ei enne rasedust, raseduse ajal ega kindlasti mitte pärast. Minu meelest number üks asi ongi kommunikatsioon. Kohe, kui sa oled enda sees saanud aru, et mis SEE on, mis sind häirib, nõutuks või kurvaks teeb, siis sa lähed ja ütled seda partnerile. See ongi reaalselt nii lihtne. Ei pea nähvama. Lähedki ja ütled, et kuule – ma tunnen end nii, põhjusel xyz. 

Ja ma tean, et ma tahtsin juba mitu lõiku üleval pool ära lõpetada seda postitust aga ausalt lõpetuseks ütlen, et minu meelest see kooskasvamine on nii äge. Näha, kuidas sinu partner kasvab sellesse vanema rolli – see on niivõrd ilus. Ja see vanema rolli kasvamine ei ole üleöö toimuv protsess. See juhtub aeglaselt, aegamisi ja kui sa oskad seda märgata, siis see on raudpolt ägedam kui virmalised (mida sa jälle nkn tegelikult üldse ei näinudki, vaid said teada alles hommikul sotsiaalmeediast).