Ajakirjanen

Mitte, et ma ise megalt palju nüüd beebiga reisinud oleks aga on mingid asjad, mis me oleme täheldanud, et on abiks. Proovin need suht kompaktselt kirja panna. 

Mähkmed

Me õppisime läbi “vahva” kogemuse, et mähkmeid võiks kaasa võtta rohkem, kui muidu päevas tavaliselt kulub. Miks? Sest lennuk võib hilineda. Meie 1h50min kestma pidanud lennureis Bergenisse läks nii, et esmalt lend hilines kolm tundi, seejärel lennutati meid Bergeni asemel Taani ning sealt alles Bergenisse. Võiks ju arvata, et pole hullu, järgmisel päeval lähed poodi ja saad uued mähkmed osta. Tüng! Selles osas Norras, kus meie olime, olid absoluutselt kõik poed pühapäeval kinni ja me jõudsime Norra.. laupäeva öösel vastu pühapäeva. Mähkmeid oleme alati kaasa võtnud selle arvestusega, et kohapeal ostame uue paki. Kuna meil on selles osas vedanud(?), et talle sobivad erinevate firmade mähkmed, siis pole olnud oluline kindla brändi mähkmeid kodust kaasa vedada. Seni olen näinud poodides kõiki enamlevinud mähkmebrände – nii pamperseid kui huggiseid. Ühesõnaga, kui lennureis ees, siis pakkige käsipagasisse kaasa rohkem mähkmeid juhuks, kui lend hilineb või järgmisel päeval kõik poed kinni. 

Käru

Mul oli enne esimest lennureisi tuhat küsimust selle kohta, et mida kuradit ma selle käruga siis peale hakkan. Noh, mu esimene soovitus on kergkäru kaasa võtta lennureisile. Meil on kergkäruks mingisugune Peg Perego oma, mis käib ühes tükis kokku. Kui me lennujaama jõuame, siis võtame selle parklas pagasnikust välja, lähme lennujaama, anname suured kotid ära, kärule pannakse silt külge, turvaväravates voldime korra kokku, see läheb ka läbi turvaväravate, paneme uuesti lapse sisse ja kõnnime sellega lennukiukseni, kust meil see siis ära võetakse. Hiljem oleme saanud käru kätte a) pagasilindilt või b) selles kohas, kus tulevad need oversized/erisuuruses kotid. 

Siiski, mõnikord tahetakse käru enne turvaväravaid juba ära võtta. Sel juhul pole ka paanikaks põhjust, sest lennujaamades üldiselt on need ühiskasutatavad kärud, mis TAVALISELT paiknevad kohe pärast turvaväravaid kuskil. Riias nt on alati, Bergenis oli samamoodi. Taanis teoreetiliselt pidi ka olema aga kõik olid sel hetkel kasutuses. Seega ma vb ei jääks lootma sellele – ehk et ma isiklikult ei annaks vabatahtlikult käru kohe ära, vaid läheks sellega ikkagi lennukiukseni. 

Turvahäll

Kui me esimesele reisile läksime, siis ma kuulasin erinevaid reisiteemalisi podcaste ja iga viimane kui üks ütles, et oma turvahälli peaks kaasa võtma. Ma ei saanud aru, miks. Autorendist saab ju kohapeal laenutada? Ütleme nii, et kui sul on plaanis sihtriigis rohkem ringi sõita kui lihtsalt lennujaamast hotelli ja pärast tagasi, siis ma väga soovitaks turvahälli kaasa võtta. See, mis meie Sitsiilias autorendist saime nägi reaalselt selline välja nagu Shrek oleks pommi hüpanud selle peale. See pidigi suht tavaline olema. Samas üks sõbrants käis ja sai põhimõtteliselt tutika turvahälli autorendist. Nüüd Norras käies võtsime igastahes enda oma kaasa, sest me teadsime, et meil tuleb vääääga palju sõitmist ja pool laguneva turvahälliga ma seda teha poleks julgenud. Väike tip ka, et lennujaamas saab suht väikese raha eest lasta ära kiletada turvahälli. Minnes tegime seda, kõik oli okei. Tagasi tulles läks kiirustamiseks ja ei leidnud Bergeni lennujaamast seda kiletamise kohta ja turvahälli riie oligi ühest kohast nats katki tehtud. 

Lutikett

Franz küll lutti ei võta aga esmakordse emana oli mul üks armas lutikett talle siiski enne sündi juba ära ostetud. Kui su beebi on selles vanuses, et talle meeldib nt seda Sophie kaelkirjakut närida või mingit muud närimismänguasja lutsuda, siis pane see mänguasi lutiketi külge ja lutikett omakorda ta riiete või käru rihma külge. Sellises vanuses (meie oma praegu 8 kuud) kipuvad lapsed mänguasju viskama ja nii ei juhtu seda, et mänguasi, mis on mõeldud suhu panemiseks, oleks kuskil räpase põranda peal vahepeal chillinud. 

Päevakava

Me olime esimesed 7 kuud ikka väga range režiimi peal, mis puudutas Franzu une-ja ärkveloleku aegasid. Jälgisime kullipilgul unenõustaja etteantud päevakava. Tundsin, kuidas juba enne Sitsiilia reisi tekitas see minus mega stressi, sest kuidas ma saan olla kindel, et see päevakava toimib meil ka reisipäevadel, kus me peame sõitma 3,5h Riiga, lennujaamas chillima ja lennukiga sõitma? Noh, Franz tegi meile asja väga kergeks. Kui Riiga sõitsime, magas ta 1,5h asemel mingi 45 minutit ja päevakava jälgimise plaan lendas kohe vastu taevast. Reisil olles oli ka kõik selles mõttes hästi.. orgaaniline, et laps magaski siis, kui oli väsinud ja magas suht nii kaua kui ise tahtis (v.a. viimane päevauni, mida me ei lasknud tal väga kaua magada, muidu oleks ööunne panek väga hilja peale jäänud ja unesurve kadunud). Kui reisilt tulime, siis elasime samas vabas rütmis edasi ja see on olnud parim. Nüüd Norras käies ei olnud mingit päevakava jälgimise stressi ka. Teadsime, et vaatamegi lihtsalt kõike jooksvalt. Sellessuhtes, et mingi aimdus meil ikka on, kui kaua ta jõuab korraga üleval olla ja kaua ta maksimaalselt magab aga me ei aja juuksekarva lõhki enam.

Mõnglid-mõnglid-mõnglid

Ma ei tea, kas kõikidele lastele meeldivad nii väga erinevad mõnglid kui meie Franzule aga need olid ikka elupäästjaks nii lennujaamas, lennukis kui pikkadel autosõitudel. Hakkab jorisema? Mõngel kätte. Kui lennujaamas ja lennukis oli tal veel põnev ja mõnglid ei läinud nii palju kasutusse, siis autosõitudel küll. Norras oli suht tavaline, et sõitsime iga päev 3-4-5h autoga ja seal sai ikka paar korda nutule koha pidurit tõmmatud mõngliga.

Püreed

Püreedega on suht sama keiss, mis mähkmetega. Esiteks soovitan magusat püreed kaasa võtta lennujaama (seda ei võeta käsipagasist ära). Võid muidugi soolast ka võtta, kui laps on nõus külma soolast püreed sööma (meie oma vahepeal on, vahepeal mitte). Meil on igaks juhuks mõlemad olnud kaasas. Pärast seda Bergeni naltsi, kus lend hilines ja me oodatust palju kauem reisisime, võtame alati rohkem püreesid kaasa lennujaama ja lennukisse. Õnneks sel korral müüdi mingisugust beebipüreed Riia lennujaamas aga ei oska öelda, kas mujal lennujaamades ka. Meie oleme reisidel osa püreesid võtnud kaasa selle arvestusega, et ta saaks kohapeal ka neid süüa ja mingeid oleme ostnud siis juba kohapealt. Kui laps pigem uusi maitseid ei fänna kohe, siis on ehk mõistlik piisavalt kodust kaasa võtta. Meie oleme lihtsalt suurde äraantavasse pagasisse grippkottidesse neid pannud. 

Piimasegu

Kuna Franz saab rinnapiima + piimasegu + püreed, siis me oleme lennujaama ja lennukisse võtnud alati termosega sooja vett ja eraldi aptamili karbiga (kuigi ta sööb nuppit aga nupi karp on loll) piimasegu. Termosega vett samuti turvaväravaid läbides ära ei võeta.

Kõrvad lukus..?

Minu suurim hirm esimesel lennukisõidul oli see, et lapsel on äkki õhkutõusmisel ja maandumisel kõrvadel valus ja ta röögib end siniseks. Seega ajastasime piima saamise täpsel õhkutõusu ja maandumise ajaks. Tagasi tulles ajastasime samamoodi tema söömise õhkutõusu ajaks, kuid lennuk läks katki ja me istusime tund aega lihtsalt seisvas lennukis. Nägime, et laps muutub juba virilaks ja olime sunnitud talle piima sisse kütma. Õhkutõusmise ajal hoidsin hinge kinni ja valmistusin, et ta karjub aga.. ta lihtsalt vaatas ringi. Maandumise ajal samuti. Nüüd, kui me Bergenis käisime, siis ma isegi ei vaevunud enam midagi ajastama. Ehk, et nii Riiast Taani, kui Taanist Bergenisse ja Bergenist Riiga ei saanud see vaene laps tilkagi piima ei õhkutõusmise ega maandumise ajal ja kõik korrad ta lihtsalt chillis. Muidugi olen kuulnud, et see valu kõrvades pidigi hakkama seal esimese eluaasta kandis aga eks ole näha. Meie ei ostnud neid kõrvaklappe ka, mida mõned on kasutanud. Olin mega kahevahel enne esimest lennureisi, kas äkki ikka peaks aga siis üks sõbrants oma beebiga käis ja ütles, et talle tundus, et see lennukimüra mõjus beebile kui valgemüra nii et ma ostustasin ka õnne proovida. Tundus tõesti, et lennukimüra ei häirinud teda üldse ega olnud ka vali tema jaoks. 

Pudelisoojendaja

Nagu ma eespool kirjutasin, siis selleks, et laps saaks lennujaamas, lennukis ja autosõitudel sooja piima, on üks variant kaasa võtta termos. Minul on mingi nunnu ted bakeri termos (ostetud rahvaraamatust), mis on reaalselt parim termos, mida ma kunagi kasutanud olen. See on mul olnud 6 aastat, never pole lekkinud ja reaalselt paned kasvõi leige vee hommikul sisse ja õhtul 11 ajal saab laps ikka õigel temperatuuril piima. 

Küll aga on termose miinus see, et üks hetk saab vesi sealt otsa. Sitsiiliasse minekuks ostsime selle pudelisoojendaja: https://kaup24.ee/et/lapsed-ja-imikud/imikute-kaubad/toitmiseks/lutipudelite-soojendajad-ja-sterilisaatorid/pudelisoojendaja-lionelo-thermup-go-blue-sky?id=19402393

Ma jään vastuse võlgu, kas meie ostsime samuti selle kaup24 või muult lehelt aga juhul, kui te ei plaani just lutsu viskamise maailmameistrivõistlustele minna, siis soovitan soojalt selle ostamata jätta.. sest ainult lutsu ongi mõistlik sellega visata. Vesi soojeneb seal väga.. VÄGA kaua. Olen ka 20+ minutit oodanud. Tuttava soovitusel tellisin Norrasse hoopis selle: https://babyhit.ee/et/lutipudeli-soojendajad/10487-innogio-giowarm-pudelisoojendaja-gio-370.html

Noh, Norras on mul nüüd käidud, kuid seda konkreetset soojendajat ei ole endiselt minuni jõudnud. Olen Babyhitile kaks kirja kirjutanud ja uurinud, kuna see toode minuni võiks jõuda aga nad ei ole vastanud. Homme hellan, eks ole näha :)) Kui me uuele reisile lähme, siis ehk on soojendaja minuni jõudnud ja saan öelda, kas tasub osta. 

Lennusõit ise

Mu meelest parim hack on osta lennukikohad viimasesse või eelviimasesse ritta. Esiteks, kui su laps peakski röökima, siis sa ei näe kõikide inimeste tülpinud nägusid, samal ajal kui sina või su partner last hüpitate. Teiseks, sa saad lapsega chillida tagumise vetsu ees. Meie laps on väga väga uudishimulik ja on kõik lennusõidud suure huviga jälginud, mida need stjuardessid seal taga askeldavad. Meie kogemuse põhjal on töötajad alati ka lapsele nägusid teinud ja teda lõbustanud seal taga, mis on ka väga lahe. Uued mänguasjad – mitmed podcastid soovitasid lennukisse osta paar uut mänguasja, sest siis on lapsel põnev. Sitsiiliasse minnes ma tegin seda, tal oli täiesti savi uutest asjadest, pigem tahtis mängida vanade mängukatega. Norrasse minnes ma ei vaevunud midagi uut ostma. Võib-olla ongi seal taga see loogika, et lennuk on lapsele uus koht ja ta pigem leiab turvatunnet vanadest ja tuttavatest mänguasjadest. Võib-olla uued mänguasjad ja mingid tegelusvihikud jne ongi head suurema lapsega reisides. 

Ainuke uus asi, mis minu lapsele pakub megalt huvi, on need ajakirjad, mis on eesoleva istme sees. Ja pooltühi veepudel. 

Muus osas ma ütleks, et ära karda lapsega ringi liikuda lennukis. Vahepeal panime Franzu Kristjani toolile ise istuma, siis ta sikutas seda turvavtööd tükk aega. Siis panime ta istme najale seisma. Paar korda käib Kristjan temaga mööda vahekäiku niisama edasi-tagasi, laps on siis süles.

Lennukisse soovitan lapsele midagi soojemat ka kaasa pakkida. Nt Riia-Sitsiilia lend oli väga väga jahe lennukis, samas kui Bergen-Riia oli mega palav. Igaks juhuks võtaksin kaasa nt õhukese puuvillase kombe, mida on hea tavariietele peale panna.

Najell

Ma pole kuulnud ühtegi vanemat ütlemas, et ta kahetseb, et ta Najelli kaasa võttis lennukisse. Kui Sitsiiliasse läksime, siis ma võtsin kaasa. Ta oli seal täpselt 1 minut. Minu kogemus on, et kui su laps juba roomab ja tahab ise liikuda, siis see on suht.. mõttetu asi? Võib-olla, kui sa saad lapse magama ja ta seejärel sinna tõsta, siis see on kasulik aga meie oma eelistab magada Kristjani süles. Kui ma läheks reisile beebiga vanuses 0-4 kuud, siis ma raudselt võtaks kaasa. Kui keegi tahab laenata minu oma reisuks, siis andke teada. Võin lahkesti laenata. 

Kui jõuate kohale

Kui laps on harjunud juba oma toas magama, siis hea hack on majutuskohas (kui lisa tuba puudub) teha vannituba tema toaks.

Lisaks soovitan võtta kaasa tema enda voodilina, millega ta on paar ööd juba maganud. Ma ei oska öelda, kas mul on leplik laps, kes jääb magama igas uues kohas ilma suurema vaevata või on aidanud kaasa just see, et tema kaisukas ja lina on tekitanud talle turvatunde.. aga ma soovitaks igaljuhul kaasa võtta. 

Kui te plaanite autoga ringi sõita, siis ma soovitaks ajastada lapseune ajad autosõidule. Toon näite: meil on laps kahe une peal. Esimene uni on ca 3-4h pärast ärkamist ja ta magab siis 1-2h ja teine uni on taaskord siis, kui ta on 3-4h üleval olnud. Seega Norras nägidki meie päevad välja nii, et ärkasime, olime üleval, kui tal tuli esimene uneaeg, siis sõitsime, kuhu iganes me sõita tahtsime, siis saime 3-4h olla kohapeal ja kui hakkas uus uneaeg peale tulema, siis sellel ajal sõitsime tagasi. Enamik korrad magas ta enam-vähem vist terve sõidu aja. Aga oli ka kordi, kus ta magas vähem ja oli autosõidul üleval. Selleks puhuks olid alati mänguasjad ja MÕNGLID!! kaasas.

Üks kõige paremaid hacke muidugi on reisida koos vanavanematega. Minu ema lõbustas Franzu ikka täiega reisil. 

Küsisin Kristjani käest ka, et mis tema arvates on parim nipp ja ta ütles, et käsipagasi peab õigesti pakkima. See tähendab, et eelistada esiteks seljakotti, sest siis on sul käed vabad ja teiseks pakkida seljakott nii, et kõik kriitilised asjad on kohe käepärast võtta (a’la püreed, mõnglid, mähkmed, lemmik mänguasi vms). 

Ma ütleks, et kuigi see on mega levinud, et beebiga minnakse reisile kuhugi kõik hinnas hotelli Türki, Egiptusesse või Tenerifele, siis ma omaltpoolt julgustaks minema sellisele reisile nagu meil Norras oli. Muidugi sa ei pea seda tegema. Aga kui sa oled selline inimene, kellel on keeruline nädal aega ühes kohas chillida ja tahaks avastada veidi, siis sa ei pea seetõttu reisimata jätma. Või ootama, kuni laps on 10. Täiesti võimalik on natuke planeerides reisida ka teisiti. Aga ma arvan ka, et see kõik hinnas hotellipuhkus võib olla väga-väga mõnus. Sa ei pea muretsema, kus ja mida sa sööd, kõik on ette-taha ära tehtud ja sinu ülesanne on lihtsalt vahepeal lapsega chillida ja päikest võtta. Kõlab nagu VÄGA hea plaan. Peaks isegi ära proovima.. Hmm, äkki sügisel?

Üldiselt on see, et kui lapse vajadused on rahuldatud ehk et tal on kõht täis, ta ei ole väsinud, mähe on kuiv ja tal ei valuta kuskilt (alati võid küünlad nt lennukisse ka kaasa võtta, mul vähemasti olid kaasas), siis ongi kõik mega chill. Ja hoia oma ootused madalad. Teil saab ilmselt reisil olema paremaid päevi aga ka keskpäraseid päevi ja see on jumala fine. Saab olema lõuna- ja õhtusööke, kus sa paned lapse käruga resto ukse taha magama või paned ta söögitooli ja annad talle mõngleid ning ta on väga õnnelik. Aga saab ilmselt olema ka neid lõuna-või õhtusööke, kus üks peab lapsega mööda restorani ringi jalutama, samal ajal kui teine ruttu ära sööb. See on ka täiesti fine. Mina olen alati seadnud ootused mega madalale ja eeldanud, et kõik läheb totaalselt perse ja siis on olnud mõnus üllatus, kui tegelikult on hästi tore olnud. Ja ongi tore olnud. Mine booki nüüd see reis ära – oktoobris on Türgis prolly suht mõnus või minge avastage Itaaliat. 

Mul on hea meel, et (minu jaoks) päris palju inimesi hüppas pea ees mu blogi lugema, kuid tegelikult paljud teist ilmselt ei tea, kes ma üldse olen. Seega, väike cv, väike lühitutvustus. 

Tere! Ma olen Kerttu, 29-aastane, elan Tartus. Ma olen Tartus elanud peaaegu terve oma elu, v.a. see aeg, kui ma üks kord ühe suve sitaks kummitavas korteris elasin Tallinnas ja siis see teine kord, kus ma elasin 3-aastat Tallinnas, et ülikoolis käia.. aga ma ruttan sündmustest ette. 

Oma titeeal ma ei peatu, kedagi ei koti. Mis puudutab mu teismeiga – uskuge mind, ma tahaks teile öelda, kuidas ma olin viieline õpilane, ei teinud kunagi pahandust ja käitusin alati eakohaselt aga ma valetaks. Eriti seda, mis puudutab viitele õppimist. Ma ei olnud kunagi milleski hea. Või vähemalt nii ma tundsin. Ma olin suht okei eesti keeles ja kirjanduses ja siis kõikides nendes sotsiaalainetes nagu inimeseõpetus, kus sa tegelt midagi õppima ei pidanud. Kui küsida, et KUI halb õpilane ma täpselt olin, siis.. ma sain matemaatikaeksami 9p. Jep! 

Kooliajast mäletan seda, et ma tegelikkuses olin hästi melanhoolne ja kurb. Kui ma kooli jõudsin, siis ma naerutasin kõiki ja olin klassikloun aga seesmiselt olin ma sama elus kui korjus maantee peal. Ma lootsin alati, et minu see “tuhkatriinu” hetk tuleb üks päev ja siis ma ratsutan päkseloojangusse.. aga seda ei tulnud ja ei tulnud ja ei tulnud. Oma hinnete poolest võinuks ma töötada mingis veidras teeäärses tanklas – ei mitte mingis olerexis või circle K-s aga nagu mingis reaalselt veidras tanklas, kus müüakse piraadikrõpse ja hind on paki peal kroonides näidatud. Ei, elu ei olnud helde. Tuhkatriinu momendi asemel pani elu mulle väikese uno reverse kaardi ja tappis mu ühe parima sõbra, kui ma olin 18-aastane. Sama hästi oleks ta võinud tappa minu (kuigi tagant järgi ma arvan, et eks ta mingi osa minust tappiski), sest järgmised julgelt 6 aastat olin ma mingis sellises augus, et ma arvasin, et ma ei välju sealt kunagi. 

Ma gümna lõpus.

Aga rõõmsamatel teemadel! Kooliajal töötasin näiteks ühe suve fastersis.. oota.. persse.. ma pidin rõõmsamatel teemadel rääkima. Ei, seal oli tegelt ägedaid hetki ka – nagu näiteks kell 2 öösel kellegi okse koristamine niimoodi, et sa pidid vaatama, et keegi sulle peale ei astu. Oled kunagi peale pidu fassust väikse burksi võtnud? Oled sa seal sõpradega järtsus seisnud, natuke edasi-tagasi kõikudes, sest üks gini koks sai liiga palju? Ja siis tuli mingi piff vahepeal ja koristas saali ja sa rääkisid sõpradega, et sa laseks endale pigem kuuli kahe silma vahele, kui et seal töötaks, sest sa nägid, kuidas mingid purjus inimesed teda krabasid? Jaa.. ei see olin mina jah. 

Pärast gümnaasiumi vaatasin oma hinnetelehte ja sain aru, et ma ei lähe kooli. Ilmselt mitte kunagi. Okei, ma utreerin praegu ja see olukord ei olnud nii halb aga “otse arstiteaduskonda” olukorda mul ka sealt tunnistuselt vastu ei vaadanud. Minul vaatas  tunnistuselt vastu “otse solaariumisse tööle”. Ja nüüd ma võtan väikese lõigukese, et kirjutada, kuidas see oli mu elu kõige rämedam töökogemus. 

Vaata, Fasters ei olnud kohutav töökoht nii nagu seda oli solaarium. Ma ei hakka siia nime panema aga kui sa mõtled Tartu solaariumite peale, siis tee 1+1 ja mõtle, millises ma võinuks töötada. Fastersis oli ülemus väga normaalne inimene, kolleegid ka. Solaarium aga.. Seal oli suvel töötades üle 30 kraadi kuuma. Me pidime tööpäeva jooksul särke külma vee all märjaks tegema ja siis need selga panema, et mitte kuumarabandust saada. Ma ei tea, mis põrgu teemaline cosplay omanikule meeldis aga eluisu võttis see kindlasti ära. Mind pandi järjepanu üksinda tööle (salongi, kus pidanuks 2 inimest töötama). Mul tekkis närvipõletik, sest mu keha ei olnud suuteline sellises koormuses kõikide nende inimeste higi küürima. Mul ei jäänud muud üle, kui haigusleht võtta. Ülemus hellas ja küsis, miks ma ometi neid niimoodi “ruineerima” pean. Ja siis ta hakkas mulle pidevalt helistama ning soovis, et ma tema ja ta mehega kohtuma läheksin. Ma ei oska öelda, kas tal oli plaan, et ta mees paneb mulle lõuga või ma ei tea. Aaga see oli räme. Peale seda töökogemust sain aru, et ma pean midagi õppima minema. Vahet pole, mida. 

Ma läksin õppisin Tallinnas grimeerijaks. See tähendas aasta aega kolm korda nädalas 4:45 ärkamist, et Tartust 5:45 bussi peale minna ja Tallinnasse sõita. Aasta. Aega. Ma arvan ma pole seni sellest unevõlast taastunud, mis mul tekkis. Õpe oli äge. Unustasin aga ühe olulise nüansiga arvestada – ma ei mõistnud siis, et grimeerimise/jumestamise huvi tekkis, sest mulle meeldis jumestada isennast.. aga mitte teisi. Ja no tra mida ma peale hakkan selle oskusega, et ma end tõetruult Shrekiks oskan teha? Kui ma kevadel grimmikooli lõpetasin, siis kolisime peikaga suveks tuttavate korterisse Tallinnasse. Mõni ütleks, et veits hilja, et kolida, kool on läbi aga noh, mis sa ikka teed. Elasime Hiltoni hotelli vastas mingis vanas kortermajas, kus ma võin tänaseni vanduda, et oli rohkem kummitusi kui sipelgaid sipelgapesas. Sa tundsid kogu aeg, et keegi on kohal. Ja ei ma ei pea silmas seda 89-aastast naabrit, kes kogu aeg lampi akna peal patrullib. Ma ei suuda seda selgitada aga see tunne oli õõvastav. 

Peale seda suve kolisime tagasi Tartusse ja ma õppisin aasta kosmeetikuks. Taaskord, mulle väga meeldis. Aga ainult loll astub kaks korda sama reha otsa ja ei mõtle läbi, kas talle meeldiks ka teistele inimestele (peale iseenda) seda teenust pakkuda.

Peale seda mul ilmselt kassis ära. Ma olin 22- aastane, mitte kuhugi jõudnud. Kõik minu ümber lõpetasid ülikooli. Peale seda, kui ma kevadel kosmeetikukooli lõpetasin, siis olin ma aasta otsa töötu. Ma ei käinud koolis, ma ei õppinud. Ma sõna otseses mõttes vaatasin terve päev sarju. Iga päev. Mul tekkis nii rets sotsiaalne ärevus, et ma ei suutnud poodi minna. Ma kapseldusin sinna korterisse. Talvel tekkis idee, et prooviks lavakasse. Kuna te pole ühtegi tükki käinud vaatamas, kus ma mängiks, siis võib vist etteruttavalt öelda, et ma ei saanud sisse. Samal kevadel teadsin, et kolime (nüüd juba) abikaasaga (sest me abiellusime vahepeal) Tallinnasse. Mõtlesin, et kui me juba Tallinna Ülikooli kõrvale kolime, siis äkki võiks sinna õppima ka minna. Mõte tundus täiesti naeruväärne, sest halloo – mina ja ülikooli?? Ma olin ju praktiliselt.. loll? Istusin mina siis üks õhtu arvuti taha ja printisin välja lehe, kus olid kirjas kõik erialad ja nende sisseastumistingimused. Tõmbasin maha kõik need, mis vajasid sisseastumiseks kas tunnistust, akadeemilist testi või mõne eksami tulemust. Jätsin alles need, kus oli vaja kirjutada essee ja ilmuda intervjuule. Riigiteadused või ajakirjandus. Käisin kirjutasin essee, mis oli piisavalt hea, et saada intervjuule. Läksin intervjuule ja sain sisse. Mina. Kerttu Kirjanen. Läksin ülikooli. Ajakirjandust õppima. Ma ei suutnud seda uskuda. 

Ühesõnaga, kolm aastat hiljem lõpetasin ma väga heade tulemusetega BFMI. Peale esimest aastat ülikoolis läksin Postimehesse tööle, minu süda tuksus sõnade taktis. Ma elasin ja hingasin selleks, et kirjutada. Selles osas pole midagi väga muutunud. Covidi ajal sai selgeks, et kodust töötamine on täiesti okei ja kui ma ülikooli lõpetasin, siis sai selgeks, et süda kutsub tegelikult tagasi Tartusse. 

Elasime Tallinnas ja käisime paar korda nädalas Tartus kinnisvara vaatamas. Küll käisime Supilinnas neid uusi kortereid tsekkimas, küll käisime erinevates uuselamurajoonides. Lõpuks leidsime Tõrvandisse maja, mis tegelikult oli lubatud kindlatele inimestele juba ja nad olid omadega juba pangas. Maakler ütles, et näitab meile pmts niisama seda, sest 100 meetrit eemale pidid suht sarnased majad tulema, küll aga 50k kallimad. Ma seisin selles tühjas majakarbis ja ma palvetasin. Ei nagu reaalselt ma olingi, et jumal palun, kui sa mind kuuled – ma ei taha 100 meetrit eemale siit. Ma tahan SEDA maja. Ütlesin veel lahkudes üle õla maaklerile, et kui asjad peaks muutuma, siis andku kohe teada, me oleme VÄGA huvitatud. Maakler oli, et noh.. jah aga ei muutu. Me olime jõudnud 5 minutit sõita, kui maakler hellas, et teised inimesed olid just helistanud ja öelnud, et pank ei andnud neile laenu. Ma vahepeal siiamaani mõtlen, et mul on päriselt kahju nendest inimestest, kes sellest majast ilma jäid.. sest ma saan ju täpselt aru, miks see neile meeldis. 

2021 kevad kolisime Tartusse. 2021 suvi kandideerisin Tartu Ülikooli magistrisse. Hallooo.. mina.. Ja TÜ magister? Mina, kellele mataõpetaja ütles 9nda klassi lõpus, et kalla sa ära gümnaasiumisse mine, proovi pigem kutsekasse?!? 

Ühesõnaga, mu enesekindlus oli vahepeal tohutult kasvanud ja ma hakkasin vaikselt aru saama, et holy shit – ma polegi tegelikult loll. Ma olen lihtsalt olnud väga ebasoodsates tingimustes terve põhikooli ja gümnaasiumi aja, mistõttu ei olnud ma suuteline õppima. Ma sain magistrisse sisse. 2023 jaanuar jäin beebiootele. Kevadel kirjutasin iiveldades lõputööd ja juunis lõpetasin. Ja nüüd me oleme siin. 

Ma saan praegu aru, et ma tegelt ei kirjutanud mitte midagi, millest kumaks natukenegi läbi, mis inimene ma olen. Ma kirjutasin lihtsalt oma haridustee. 

Aga ma proovin siis mingite väikeste punktidega teile aimu anda:

• Ärritun kergesti aga rahunen kiiresti maha
• Rets people pleaser
• Võin vankumatult seista oma mingite põhimõtete eest
• Vihkan meeletult ebaõiglust. Pole vahet, kas see ebaõiglus on seotud minu või kellegi teisega
• Võin olla väga socially awkward
• Mäki tellimus: kahekordne juustuburger või big mac (mitte eine), 4 nagitsat, hapukoore kaste
• Lemmik kodune toit: kartulipuder hakklihakastmega, kus on värske till ja sibul peale hakitud
• Lemmik artistid: megalt aga kui peaks välja tooma siis Lauv, London Grammar, Mick Pedaja
• Loen ainult ja reaalselt ainult krimkasid (ja siis luuletusi ka)
• Kardan: et kaotan kunagi eneseusu
• Loodan: et suudan oma elu ajal piisavalt head teha
• Mulle meeldivad: riided ja lõhnaõlid ja holy shit see uus mingi banaanimaitseline kohvi?? 
• Armastan: iseennast, oma last ja meest, sõpru ja pere, seda, kui kevadel lumi ära sulab ja asfalt on puhas, kui külmkapis on sedasama banaanimaitselist kohvi, kui inimesed on üksteise vastu head, kui mallukal on head gossi, kui olen hommikul puhanud, kui ma olen eelmisel päeval pesu pesnud ja ma saan oma lemmik koduriided selga panna, vaarikaid, omg herneid!, kui ma alustan uut raamatut ja ma saan suht alguses juba aru, et see on hea, padja jahedat külge ja seda, et ma olen terve.

Esimene kord katsetan siin seda helifaili asja ka. Ehk et kõik mampsid, kellel laps kodus hullu paneb ja tahaks lugeda aga lihtsalt ei saa – ehk saate hoopis kuulata. Mul iphones töötas nii ka, et sain telo kinni panna ja see käis edasi.

Kui ma rase olin, siis ma otsustasin, et tahan lugeda võimalikult palju raamatuid raseduse ja laste kasvatamise kohta. Ma tahtsin ettevalmistuda. Ühel õhtul lugesin voodis järjekordset raamatut, kui jõudsin paarisuhte peatükini. Raamat kirjeldas, et suhe läheb pärast lapsi halvemaks. Ma vaatasin Kristjanit, kes luges mu kõrval raamatut ja ma mõtlesin hea 10 sekundit, kas ma räägin talle, mida ma just lugesin või vahin kella neljani hommikul paanikas lage ja kujutan ette, mis riietuses ma kahe aasta pärast lahutuspaberitele alla kirjutan. Ma otsustasin siiski rääkida. Jõudsime järeldusele, et meiega saab tegelikult kõik korda ka pärast last. Kas sai?

Aga enne, kui ma jõuan selle osani, siis ma räägin natuke ümber, mida ma sealt raamatust lugesin. Järgnev tekst ei ole minu väljamõeldud, vaid pärineb raamatut “Cribsheet”, mille autoriks on Emily Oster. Ma väga-väga soovitan seda raamatut ja ka tema eelmist “Expecting better”. Tema esimene raamat räägib rasedusest ja sünnitusest ja teine raamat räägib kõigest sellest, mis saab siis, kui lapse koju tood. Tegu on hästi hästi data-driven raamatuga, mis ei ole seejuures kuiv, igav ega raskesti jälgitav. Tihti on rasedusraamatute probleemiks, et nad keskenduvad ühele 1970 aastal tehtud uuringule ja siis kinnitavad, et jah – nii ongi. Oster võtab oma raamatutes kümneid ja kümneid ja kümneid teadusuuringuid ette, räägib sulle lahti, mis tulemused saadi, mis on mõne uuringu vead ja teeb siis sulle kokkuvõtte ehk ta ei ütle sulle, et sa oled idikas, kui sa oma lapsele rinda ei anna aga ta räägib sulle, mida on erinevad teadusuuringud imetamise kohta leidnud, kas neid uuringuid saab usaldada ja sa saad ise teha parima otsuse lähtuvalt oma lapsest ja enda soovidest. 

Ühesõnaga, raamatus kirjeldab Oster, kuidas uuringud ütlevad, et KESKMISELT on lasteta paarid suhtes õnnelikumad kui lastega paarid. Seda tunnevad paarid kõige rohkem esimesel aastal pärast lapse saamist. Siis läheb natuke paremaks aga mitte täielikult. Oster rõhutab siinkohal, et need paarid, kes on õnnelikud enne lapse saamist, tulevad paremini toime oma suhtes ka pärast lapse saamist. Ehk kui te kaklete juba praegu igapäevaselt, siis on teil suht perses pärast last. Miks see nii on? Eelkõige tekivad muutused suhtes, sest teil pole aega üksteisele enam keskenduda. Kui lapsi pole, siis on luksus minna uksest välja siis, kui ise tahad. Minna deidile, jalutama, poodi. Kui tuleb laps, siis võid avastada ühel hetkel, et räägite ainult lapsest ja nõnda kaob ka omavaheline ühendus. Teadusuuringute autorid on leidnud, et üks põhjus, miks paaridel natsake peppu läheb, on sellepärast, et naine võtab kanda 90% kodutöödest. Teine põhjus on see, et te hakkate vähem seksima. Seda eelkõige esimesel aastal pärast lapse sündi. Kui mees võtab rohkem kodutöid enda kanda, kas siis seksitakse rohkem? Üllataval kombel leiavad teadustööd – jah. 

Mis see lahendus siis on? On leitud, et paarid, kelle laps magab halvemini, on ka vähem õnnelikud. Magamatus on mõneti seotud depressiooni tekkega. Mida teha lapsega, kes magab halvasti? Unenõustajad. Samuti on internetis palju abistavat informatsiooni (meil aitas unenõustaja). Autori sõnul on küll vähe tõestust selles osas, et igakuine “check-upide” (lihtsalt istute maha kord kuus, võimalusel terapeudiga ja räägite, kus te omadega olete) tegemine aitaks, kuid siiski tasuks proovida.

See eelnev tekst on kõik “Cribsheetist”. Nüüd – kas ma kirjutan sellele kahe käega alla ja mis on meie kogemus? Ma saan tõesti öelda, et ma olin õnnelik enne last.. Ja ma saan öelda, et olen praegu samamoodi. Ma ei saa rääkida Kristjani eest, sest see oleks.. veider aga ta enda sõnul on ta õnnelik.

Ma olen näinud TikToke (tahaks öelda, et ma olen lugenud selle kohta, et natuke intelligentsemat muljet jätta endast aga keda ma ikka petan) sellest, kuidas paarid on omavahel kokku leppinud, et kõik, mida üksteisele öösel öeldakse, et see ei loe. Ehk et öösel, kui su laps kolmandat tundi järjest laelampi vahib ega plaanigi oma silmalauge sulgeda (ja usu mind, ta teeb seda alguses, sest ta ei saa kottigi esimesed kuu-kaks aru, millal on öö ja millal päev) ja frustratsioon on selline, et sa tahaks lambipirni vastu enda! (mitte lapse) silmamune puruks lüüa, siis kõik, mida sa sellel ajal ütled teisele vihahoos, see ei lähe arvesse. Ehk, kui sa käratad paarilisele, et ta on täielik tont, siis hommikul, kui kell saab 8, siis me mängime, et seda tegelt ei juhtunud. Minu enda kogemus on, et meil selle varsti kaheksa kuu jooksul on olnud ainult kaks sellist ööd, kus oleme üksteisele nähvanud ja emotsioonid on üle keenud. Kui neid öid oleks rohkem, siis kindlasti ma võtaks sama strateegia kasutusele. 

Oster rääkis, kuidas lastevanematel on vähem aega deitidel käia ja see mõjutab suhet – väga tõsi. Meie oleme lapse 3ndast elunädalast üritanud (ja peaaegu ka õnnestunud selles) käia iga nädal ühe korra kahekesi deidil. Kas ma olen mõnel nädalal olnud, et ma pigem hüppaks Türisalu pangalt alla, kui läheks deidile, sest ma lihtsalt ei jaksa juukseid pesta – rohkem, kui meeldiks tunnistada. Aga tuletan meelde, et sa ei pea minema Michelini restosse iga nädal. Nendel kordadel olemegi käinud lihtsalt mäkis. Meile öeldi ühel koolitusel, et leppige kokku kindel päev, millal te väljas käite. Kui te hakkate jooksvalt vaatama iga nädal, siis te ei jõuagi kohtingule. Imo aus. 

Üks kutt Twitteris, kes hiljuti isaks sai, kirjutas: “Skännides vahepeal huugajanna beebigrupi jutte, siis vähemalt ma pole see paps, kes paneb E-R 9-20 ja tööpäeva lõpus tahab õlle panna ja nv-l projektikat ehitada.” Ja kuigi see on vaimukalt kirja pandud ja kõik vahva, siis sellel on oma tõetera sees. Ma olen oma tutvusringkonnaski näinud mehi, kes sisuliselt kaovad ära naise jaoks. Mis õnnest me räägime, kui see naine end nii üksinda tunneb? Või kurat, mis tunneb, ta ju ongi üksi. Me ei saa siinkohal rääkida isegi kodutööde võrdsest jaotusest, sest sellises suhtes kannabki naine 99% kohustusest oma õlul. 

Ma tunnen, et ma hakkan väga laiali valguma ja seetõttu ma üritan otsad kokku võtta – kui te jagelete omavahel rämedamalt, kui see tüüpiline joodikutest paar bussipeatuses, siis võib-olla minge teraapiasse või minge lahku. Ärge saage (kohe) last. Teiseks, suhe ei pruugi minna halvemaks. Ja ma tõesti käsi südamel tunnen nii. Ma ei kirjuta seda postitust siin praegu looteasendis, pisarad neljandat tundi mööda põski alla voolamas. Kas suhe muutub? You bet. See muutub selles osas, et te leiate end rääkimas lapsest väga palju rohkem, kui te ehk ette oleks osanud kujutada. Aga see on asi, mida sa saad muuta, kui sa oled teadlik. Saategi kokku leppida, et näiteks deitidel lapsest ei räägi. Esimesed vahekorrad pärast lapse saamist on rohkem hirmuatavamad kui see, kui sa klassiõdede survel neljandas klassis pimedas vetsus peeglisse vahtisid ja kolm korda “bloody mary” ütlesid. Ma isegi läheks nii kaugele, et ma ütleks, et esimene vahekord on jubedam kui see kuradi nunn sealt conjuringu õudukast ja USKUGE MIND – ta on kõhulahtisust tekitavalt hirmus. Aga see on täiesti okei! Te saate seda mõlemad arvesse võtta ja rahulikult alustada, omas tempos. 

Ma ütleks, et on ka täiesti okei tunda viha oma partneri vastu.. või üldse kõige vastu. Googeldage, mis asi on “post-partum rage”. Ma tundsin seda selline kaks nädalat pärast sünnitust, kus ma lampi tundsin mega viha mingite lambiste asjade osas aga see läks ruttu mööda. Okei, arvestades, et meil eile läks puhur (see, mis lihtsalt sooja õhku toas ringi ajab) katki ja ma sain nii pahaseks, et viskasin selle terrassi uksest välja, siis võiks arvata, et ma siiski kimpus väikeste anger-issuedega aga mis seal ikka – see olen alati mina olnud.

Minu meelest paarisuhtele aitab ainult kaasa, kui olla hästi teadlik sellest, kuidas ja miks teie suhe üldse muutuda võib pärast last. Ja ärge kartke teraapiat – ei enne rasedust, raseduse ajal ega kindlasti mitte pärast. Minu meelest number üks asi ongi kommunikatsioon. Kohe, kui sa oled enda sees saanud aru, et mis SEE on, mis sind häirib, nõutuks või kurvaks teeb, siis sa lähed ja ütled seda partnerile. See ongi reaalselt nii lihtne. Ei pea nähvama. Lähedki ja ütled, et kuule – ma tunnen end nii, põhjusel xyz. 

Ja ma tean, et ma tahtsin juba mitu lõiku üleval pool ära lõpetada seda postitust aga ausalt lõpetuseks ütlen, et minu meelest see kooskasvamine on nii äge. Näha, kuidas sinu partner kasvab sellesse vanema rolli – see on niivõrd ilus. Ja see vanema rolli kasvamine ei ole üleöö toimuv protsess. See juhtub aeglaselt, aegamisi ja kui sa oskad seda märgata, siis see on raudpolt ägedam kui virmalised (mida sa jälle nkn tegelikult üldse ei näinudki, vaid said teada alles hommikul sotsiaalmeediast). 

Kord päevas kattub mu keha külma higiga, kui ma mõtlen sellele, et mida paganat ma emapuhkuselt naastes tegema hakkan. Mulle meeldib ajakirjandus – või noh, mis meeldib – ma lausa armastasin seda. Minu suurim kirg siin elus ongi vist kirjutamine. Ma jään alatiseks meenutama neid hetki, kus ma teadsin, et järgmisel päeval ilmub minu sulest suur lugu. See elevus! Mulle läksid tohutult korda kõikide inimeste lood ja mul oli kogu aeg kuklas see tunne, et ma pean oma lugudega saama kedagi aidata. See on ka põhjus, miks minu põhifookus oli ilmselt lähisuhtevägivalla ja seksuaalvägivalla kajastamisel. Minu allikate lood elavad tänaseni minus edasi. See on suurim au, et inimesed on mulle usaldanud oma valusad ja rasked lood. Ühesõnaga, minu eesmärk ajakirjanikuna ei olnud kirjutada kõmulugusid – ma tahtsin aidata ja tahan seda siiani.. küll aga.

Ma ei ole kunagi avalikult seda välja öelnud (lol, mitte et kedagi see üldse kottima peaks) aga ma sain tegelikult juba ajakirjanikuna tegutsedes aru, et see tööolemus tegelikult ei sobi mulle. See tegi mind nii ärevaks. Ma ei suuda isegi kirjeldada, mis aspekt täpsemalt (võib-olla see, et sul on pidevalt mingi tähtaeg kuklas?), kuid kui ma paar kuud tagasi ühel päeval voodis pikutasin, siis mind tabas arusaamine, et holy shit, ma ei ole KUID seda ärevust tundnud. Ja teine arusaamine oli, et ma ei soovi vist rohkem seda ärevust kogeda ka. 

Mida ma siis teen, kui emapuhkus läbi on? Tõde on see, et ma ei tea. Ma ei tea, kas ma tahan kunagi elus veel ajakirjanikuna töötada. Jah, vabakutselisena kindlasti, kuid kas ma näen end töötamas mõnes suures väljaandes uudistetoimetuses? Ma kardan, et mitte. Kui keegi peaks mulle pakkuma minu oma kolumni ehk et mul oleks võimalus näiteks kord kuus avaldada arvamuslugu, siis see väga meeldiks mulle. No okei, seda on mulle kahest väljaandest ka pakutud aga hetkel tunnen, et lapse kõrvalt oleks see natuke suur amps – kergem on hetkel saata lihtsalt kaastöid. Muidugi never say never aga see on see, kuidas ma praegu end tunnen. 

Mina mõtlemas, mida ma oma eluga peale hakkan.

Oma selle eelkirjeldatud külma higi ja paanikamõtetega jõuan alati järelduseni, et ma võin ju vabalt ka kommunikatsiooni/turundusse minna – mul on ju magistrikraad – ma olen õppinud (BFM-is) ajakirjandust ja (Tartu Ülikoolis) ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Iga kord, kui ma selle tõdemuseni jõuan, siis mu pulss aeglustub. Samuti olen mõelnud, et kuna mulle tõesti inimesi aidata meeldib, siis ehk oleks mul võimalik kuidagi otse ohvritega töötada. Aga siis ma hakkan mõtlema, et kes mind tahab? Mul ei ole kogemust kommunikatsioonis ega turunduses (ega sotsiaaltöötajana). Ja siis hakkab kogu see paanika uuesti minus ketrama. Kes ei tea, siis ma olen tegelt õppinud ka grimeerijaks ja kosmeetikuks aga ma pigem topin endale munakoored küünte alla, kui kummalgi erialal töötaksin. Oli lahe õppida aga nendel aladel töötamine pole minu jaoks.

Ma tunnen, et ma olen väga ebaõiglases olukorras ja teisalt tunnen seetõttu ka häbi. Kohe selgitan. 

On tohutu privileeg saada olla lapsega kodus, eriti veel nii pikka aega. Väga paljudes kohtades maailmas saavad emad ainult mõne kuu beebiga kodus olla ja peavad tööle naasema. Ma peaksin olema väga tänulik selle aja eest enda pojaga. Ja ma olengi, ausalt ka, ärge mind näkku lööge, ma tõesti olen tänulik. AGA! Ma tunnen ärevust, et olen nii pikalt tööturult eemal. Ma tunnen paanikat, et minu cvs saab olema 1,5-2 aastane auk, mis annab tööandjale ju kohe ära, et mul on laps. Palun minge vaadake statistikat, lugege teadustöid – emasid palgatakse tööle väiksema tõenäosusega kui suva Jürtosid kuskilt Raplast. Ja kas te teadsite, et isasid palgatakse suurema tõenäosusega? Ja kas te teadsite, et lastega mehed saavad suurema tõenäosusega veel rohkem palka ka? Mida emad saavad? Oi tegelikult nad saavad palju asju: negatiivseid vastuseid, kui on tööle kandideerinud, nad saavad töötud olla, nad saavad vähem palka jne. Mõnus ju.

Miks? Noh ma eeldan, et üks põhjus on, et laps võib haigeks jääda ja see tähendab, et ema peab samuti töölt eemal olema. Rohkem põhjusi nagu ei suudagi välja mõelda. Ja siis ma tunnengi häbi, et miks ma üldse enda karjääri pärast muret tunnen, kui mul on kodus pisike armas poeg, kes mu tähelepanu vajab. Mis sorti ema ma olen, et ma muretsen sellise asja pärast? See lõputu mom quilt, millele annavad hagu inimesed, kes sulle taovad, kuidas SEe Aeg LäHEb NIi RUttU, NAudI SEdA. Kuidas ma saan nautida, kui mul ei ole õrna aimugi, mida ma aasta pärast terve oma ülejäänud elu tegema hakkan? 

Teate, mis minu jaoks on kõige iroonilisem TERVES maailmas? See, KUI võimekad emad (ja naised üldiselt) on. Kui ma oleksin täna tööandja ja kohale kandideeriks naine, eriti veel ema, kellel on väike laps/lapsed vs suva Jürto, ma võtaks selle ema. Emana sa oled KODEERITUD ja väljatreenitud multitaskima. Emana oled sa rööprähklemise kuninganna. Ma tean, et see ema would get shit done. 

Ma küsisin naistelt, kes on olnud või kes on täna emapuhkusel, kas nad muretsevad/muretsesid oma karjääri pärast. Nii mõnigi vastas, et ei muretse. Kes need naised on, kes ei muretse? Need on naised, kes a) tahavad niikuinii pärast emapuhkust teha karjääripöörde, b) töötavad ametikohal, kus ei ole võimalik niikuinii tõusta/langeda, c) töötavad sektoris, kus on niigi mega rets tööjõu puudus ja siis d) kelle ülemus on selge sõnaliselt öelnud, et nad on megalt megalt tagasi oodatud enda kohale. 

Kusjuures osad naised kirjutasid, et nad polegi üldse laste peale mõtlema hakanud, sest nad muretsevad oma karjääri pärast. Ja siis eesti riik arvab, et asi on rahas. Jah noh sellesmõttes on rahas, et seda oleks äge teenida mõnel ametikohal, kui ma emapuhkuselt tagasi tulen. Tundub üsna vajalik asi siin elus. Aga mida sa peale hakkad, kui sulle ei pakuta ühtegi ametikohta? Ja noh sul on vaja ametikohta, et.. raha saada.

Me käisime just Sitsiilias. Kuidas beebiga reisimine siis läks? Me startisime 11ndal Tartust Riiga. Me olime planeerinud, et laps võiks vähemalt 1,5 tundi magada aga ega kätt ette poleks pannud, kui oleks kauem maganud. Samal ajal kui mina muusikat kuulasin ja silmad kinni ette kujutasin, kuidas minust saab reisiblogija, sest me hakkame sitaks lapsega reisima, otsustas Franz, et 36 minutit on piisav. Täiesti suva see isa tehtud reaalne exceli tabel selle kohta, kuidas VÕIKS päevakava välja näha. Suva, et ta viimased… terve oma elu on alati esimese päevaune vähemalt poolteisttundi maganud. Ta otsustas, et ta ei kavatse sekundikskiiiii rohkem oma silmi sulgeda. Paanika minus skyrocketis kohe ja ma kartsin, et ma saan insuldi enne, kui ma jõuan mõne kuuevarbalise nalja teha. Selgus, et Franzu jaoks oli täiesti okei 3 tundi autos vanaemaga mängida. 

Sidenote: jah, me võtsime reisile kaasa nii minu kui Kristjani ema, sest tegelik Sitsiiliasse sõitmise põhjus oli see, et minu kaks kallist sõpra abiellusid. Nüüd, minu pulmas olid lapsed. Kas ma teeks selle otsuse täna uuesti? Ei. Kindlasti ei teeks. Mul ei ole laste vastu midagi aga ma tean, et tegelikult naudib enamik lapsevanemaid pulma rohkem, kui nad ei pea vahepeal kellegi tatist nina pühkima. Ma pean end võimekaks inimeseks aga mitte nii võimekaks, et suuta oma 7-kuusele selgeks teha, et keset tseremooniat ei ole viisakas harjutada oma uut oskust, milleks on varesehääled. Eriti need varesehääled, mis ulatuvad heliredelil nii kõrgele, et ainult koerad kuulevad neid noote. Seega vanemate (loe: lapsehoidjate) kaasa võtmine oli hädavajalik.

Lennujaamas chillimine oli täiesti lebo. Aga mida lähemale boardimisele me olime, seda rohkem tekkis mul hirm. Ei, mitte sellepärast, et ma oleks kartnud, et me alla kukume. Pigem, sest ma kartsin, et ma SOOVIN, et me alla kukusime. Mis siis, kui laps nutab terve aja lennukis? Sitsiiliasse sõidab 3h40minutit. See on päris pikk aeg, mille vältel kellegi kriiskamist kuulata. Noh, muidugi mulle meenub, kui mesinädalatele Vietnamisse sõitsime ja kolm last kordamööda üle 10 tunni karjusid. Ma tahan, et ma liialdaks, kuid kahjuks mitte. Neil oli reaalselt kokkulepitud, kes mingi vahetuse võtab. Ja ei, mürasummutavaid kõrvaklappe polnud veel leiutatud. Olid vaid need juhtmega nikerdused, mille sa panid kõrva ja sa kuulsid enda, kõrvalistuja ja tolle lemmiklooma mõtteid. Ühesõnaga, ma olin STRESSED out. Aga samas mitte ainult selle pärast, et mis siis kui laps nutab. Ma olin hirmul, paanikas, oksendamas, sest ma kartsin halvakspanevaid pilke. Ja oh BOYYYYYYYYY, kus ma neid sain, kui ma lapsega lennukisse sisenesin. Kujutlegem ette: me läksime peale suht viimaste seas. Ma kõnnin, laps süles mööda lennuki vahekäiku oma koha poole, mis asub eelviimases reas. Inimesed, istudes kõrvuti oma ema või sõbra või abikaasaga, pöörasid  pilgud mu poole ja siis üksteise poole ja nende näod paindusid sellisesse grimassi nagu nad oleks söönud äsja roiskunud liha, püksi teinud ning teada saanud, et nad ei või kunagi elus riideid vahetada. Ja sa kõnnid oma lapsega, sul on tunne, et sa ISE teed kohe suurest hirmust püksi ja sa näed, kuidas sinu suunas ollakse niiiii faaaking hostiilne. Love it. Franz muidugi oli tubli, ei nutnud. Lihtsalt sõi, magas, mängis. Aga ma vannun, et kui ta oleks nutnud, siis ma oleks üles otsinud selle kõige värdjama pilguga inimese ja läinud seisnud oma röökiva lapsega ta kõrvale. Ühtlasi pro tip lastega reisijatele: minu meelest viimane või eelviimane rida lennukis on idekas – kui laps peakski nutma, siis see mõjutab suht vähe inimesi. 

Kohale jõudes rentisime auto ja sõitsime oma villasse, mille olime valinud pulmapaiga lähedale. Meil oli suur lootus saada jääda ööseks peopaika. Me olime Kristjaniga kuid rääkinud, kuidas me ei jõua ära oodata, et magada see üks ainukesem öö nii, et me ei ärka kordagi. Kui sa pole pea 8 kuud maganud mitte ühte korda ka nii, et sa lähed õhtul magama ja ärkad alles hommikul, siis see tundub täiesti utoopiline. Unistuste unistus. Pulmapäeva hommikul otsustasid Franzu hambad, et me võime lahkelt persse minna. Neile aitas seal igeme sees kükitamisest. Ühtlasi otsustas Franzu kehatemperatuur, et 36,7 (või palju iganes see normaalne temp on) on liiga vähe. Prooviks midagi, mis vanemates natuke paanikat tekitab – kuidas 39 kõlaks? Ühesõnaga, laps oli virilam kui Martin Helme, kes tänaval geipaari näeb. Poissi, kes muidu üksinda matil võib mängida, polnud võimalik käest panna. Kuidas sa lähed sellise lapse kõrvalt ära? Ja kuidas sa jätad minemata pulma, mille jaoks sa oled sellise reisi ette võtnud? Kuidas sa tekitad oma vanemates soovi natuke kuskilt pankrannikult alla hüpata? Ühesõnaga, emad siiski utsitasid meid tagant, et me läheks. Ja me läksime. 

Pulm oli.. imeline. Ma ei suuda ealeski siia kirja panna, kui kohutavalt ilus see oli. See ei olnud lihtsalt pulm. Ma olen varem ka pulmas käinud, kuid võib-olla olen ma olnud liiga noor, ei ole osanud seda suuremat pilti näha või seda enda jaoks lahti mõtestada. Aga kui Dionne kõndis mööda viljapõllule tehtud rada (jah, tseremoonia toimus keset kuldset viljapõldu) mu kalli kalli sõbra Marko poole, kelle silmis pisarad helkisid, siis ma mõtlesin fakk, mis mu meigist alles jääb, kuid peamiselt, et – jah – see ongi armastus. See ongi see, mida tähendab armastada ja olla armastatud. Ma olen nii nii tänulik, et ma sain osa sellest ja ma olen ikka veel nii.. liigutatd sellest kõigest. 

Btw need ei olnud pirnid ja õunad – need olid… koogid vms. Ei tea, ei proovinud, sest seal oli lisaks suurele põhitordile (mis muideks valmistati meie kõigi ees ja oli omaette show) 25 magustoitu! Nägemiseni.

Ööseks me siiski paraku jääda ei saanud. Järgmiseks hommikuks oli pojal hammas väljas ja virilus käega pühitud. 

Pärast pulma sõitsime esialgsest ööbimiskohast, mis asus Siracusa külje all, lõuna poole Marina di Ragusasse. Peatusime jälle mingis suvalises airbnb villas, täitsa mere ääes. Hästi mõnus väike linnake, idekas koht lastega peredele. 

Üldse on Sitsiilia minu meelest hästi lapsesõbralik koht. Kohalikud jumaldavad lapsi (aga mitte nagu veidras mõttes, vaid siiralt – nunnutavad ja teevad komplimente). Marina di Ragusas olles külastasime lähedalasuvaid linnu ka – Ragusa, Modica ja Noto. Mulle meeldis enim Ragusa. Need kitsad-kitsad tänavad lihtsalt.. 

Tagasi tulles läks lennuk katki (vb mõni paanikas inimene meie last nähes otsustas paar kruvi lennukil lahti keerata või pommiähvarduse tervele Sitsiilia lennujaamale teha) ja me pidime tund aega seisvas lennukis istuma, mis tähendas, et kogu see lennupull kestis tund aega kauem. Üks kõige võib-olla sellisem raskem moment iseenda jaoks oli see mõistmine, et kui varem (enne last) oli mega suva, mis kell sa koju jõudsid, sest sa said järgmisel päeval magada nii kaua, kui ise tahtsid, siis nüüd dikteerib sinu ärkamist laps. Me jõudsime kell neli hommikul Tartusse ja ma olin mega ahastuses, et paari tunni pärast peab juba ärkama aga õnneks otsusts Franz kümneni magada ja kui sa oled pidevas unevõlas siis see kuus tundi järjest magada on suht solid. 

Panen siia ka listi asjadest, mis ma lapsele reisile kaasa pakkisin. Äkki on kellelegi abiks: 

Valgemüra masin

Vanker 

Vankrikile

Sääsevõrk

Piimasegu

Lutipudel

Mähkmed (vaid lennujaama, kohapealt ostsime uued)

Niisked salvakad (vaid lennujaama, kohapealt ostsime uued)

Riided/sokid (+mütsid)

Niisutav kreem

Calgel (mitte, et sellest sittagi kasu oleks olnud)

Kamistad (mitte, et ka sellest sittagi kasu oleks olnud)

Kraadiklaas (et ennast paanikasse ajada)

Ninaaspiraator (et ka reisil teda nutma ajada)

Aurumasin

Zyrteci tilgad

Beebi dokumendid

Ühekordseid aluslinu (et avalikus kohas oleks vähem nasty mähet vahetada)

Mänguasjad

Paratsetamoli küünlad (godsend 10/10 leiutis, aitäh meditsiin)

Nurofen (samuti godsend)

Küünekäärid

Rannapontšo (minge lihtsalt tsekake kui armsaid rannapontšosid Sädeli teeb, fb-st leiate)

Lastesõbralik päiksekreem

Päikseprillid (mitte, et ta neid ees hoiaks või ei üritaks peast kiskuda aga vähemalt sa üritad)

Lastesõbralik putukatõrje

Magus püree lennujaama

Püreed kohapeal söömiseks

Põll

Brittoni monitor

Kaameramonitor

Pudelisoojendajad

Krokodill (tema lemmik kaisukas)

Tema enda voodilina (et ta tunneks tuttavat lõhna)

Pimendav kardin ja teip (jep deadass panime pimendava kardina kohvrisse ja actually kasutasime ka  seda ööbimiskohas)

Ja lõpetuseks lemmik pilt reisist:

Mitu inimest soovis, et kirjutaksin mehe rollist raseduse ajal ja hiljem, kui laps juba käes on. Ma olen nii palju kuulnud mehi rääkimas, kuidas raseduse ajal ja hiljem pärast lapse sündi – esimesed paar kuud – ei saa nemad midagi väga teha. Suurim bullshit üldse. 

Niisiis, mehed – kui teie naine tahab teiega koos aega veeta, veetke temaga koos aega. Kui ta tahab kell 3 öösel mäkki, siis te ei ütle, et ma ei lähe, vaid uurite, kas ta soovib magustoitu ka 20 nagitsa kõrvale. Te seote ta tossupaelu. Ma luban, su naine ei ole lihtsalt laisk. Ta füüsiliselt ei ulatu paelu siduma. Ükskõik, mida te teete, te EI KUTSU oma naist hulluks ega küsi, kas ta on hulluks läinud. Minu poolest muidugi võite seda tegelikult teha, kui te surma ei karda. 

Step 1. Kuna mul oli emotsionaalselt suht keeruline see rasedusekene, siis võin rääkida sellest vaatest, et mida mina ootasin oma partnerilt sellel ajal. Kõige rohkem – üllatus, üllatus – ootasin mõistmist. Ma tean, et meestel on kombeks hakata kohe lahendusi välja pakkuma, kui naine murega nende poole pöördub, kuid see ei ole see hetk. Jah, kui naine räägib, et tal on raske, siis sa võid pakkuda, et paned näiteks ise talle aja raseduskriisinõustaja juurde, et sa oled valmis ise uurima, kes on hea nõustaja ja sellega ise tegelema. Sa ei pea välja pakkuma, et äkki võiks naine jalutada natuke ja läheb tuju paremaks. Minu poolest muidugi võid seda ka teha, jällegi, kui sa surma ei karda. 

Step 2. Hype the shit out of her. Kui sa oled vaimuvaesem kui Rainer Vakra oma lõputööd kirjutades, siis siin on sulle mõned laused, mida talle öelda:

“Oi kallis, sa särad.”

“Rasedus sobib sulle nii hästi.”

“Ma ei jõua ära oodata, et näha, kui suurepärane ema sa olema saad.”

“Sinust saab parim ema.”

“Ma ei jõua ära oodata, et x sünnib.” (Palun ärge pange lapsele nimeks X, see oli lihtsalt näide)

“Eiiiiii (jah täpselt nii draamatiliselt, kõvasti pead raputades ja talle silma sisse vaadates), sa ei ole ÜLDSE suur.”

“Eiiiiii, neid venitusarme pole ÜLDSE näha. Millest sa üldse räägid? Näita. Näita, kus need on? Ei, ma ei näe midagi.” (Ja kui naine tahab osta 100 eurost kreemi, sest tema delusion ütleb talle, et need kreemid aitavad venitusarmide vastu, siis sa ei ütle, et ei osta, vaid uurid, äkki ta tahab kahte – aga seda teha delikaatselt, mitte andes mõista nagu tal oleks VAJA kahte – või üldse mingit – kreemi). 

Step 3. Loo side selle kõhus oleva beebiga. Isegi, kui sa tunned selle beebi vastu sama palju kui laua peal lebava kaalika vastu, siis siin kehtib küll “fake it til you make it.” Kui naine kutsub sind 300ndat korda viimase 2 minuti jooksul vaatama, kuidas beebi kõhus liigutab, siis sa karjatad “hurraa” ja jooksed seda tegema. Iga. Jumala. Kord. Sa paitad seda kõhtu, sa silitad seda kõhtu, sa vaatad seda kõhtu, sa paned oma kõrva vastu seda kõhtu ja kuulatad, äkki sa kuuled beebit. Sa ei kuule sittagi aga sa valetad – “oi, ta ütles, et ta armastab oma emmet” või “ta ütles, et ta ei jõua sinuga kohtumist ära oodata”. Aga ära siinkohal üle ka pane, on oht lõpetada kuskil vaimsete häirete osakonnas. 

Step 4. Sa ei sea kahtluse alla, kas naise mure on reaalne. Kui naine on mures, et beebi ei ole 5 minutit liigutanud, siis sa ei hakka suruma, kuidas sina arvad, et kõik on okei. Jah, sa oled vaatanud 3 hooaega “Grey Anatoomiat”, kuid see ei tee sind arstiks. Siinkohal meenub, kuidas Kristjan oli ühe aasta arstiteaduskonnas käinud ja veendunult kinnitas mulle, et oskab mulle ise gripivaktsiini teha, sest nad on süsti tegemist harjutanud. Mul oli viis aastat hiljem ka mingi muna üleval selle koha peal. Hiljem sain teada, et nad olid harjutanud küll.. lihtsalt apelsinide peal. Ühesõnaga, kui naisel on mure, siis sa pakud lahkelt välja, et võid teda naiste nõuandlasse sõidutada, et naine saaks südamerahu, et beebiga on kõik korras. 

Step 5. Pane teda erilisena tundma (seda võiks muidugi kogu aeg teha). Too lilli, kingi ehteid, too tassikooke, šokolaadi, mida iganes. Need on asjad, mis mulle meeldivad aga ma eeldan, et sa tead oma naist. Kui talle meeldib keset suve kuuseehteid saada, siis jumala eest, kingi kasvõi neid. Ühtlasi, masseeri ta jalgu. Ta kasvatab enda sees REAALSELT INIMEST, see on vähim, mida sa teha saad. Kui sa üldse midagi nendest punktidest teed, siis võib-olla seda. Isegi üks mu sõber, kes varbaid JÄLESTAB, suutis oma naise jalgu masseerida. Sina suudad ka. Su naine on ainult üks kuni paar korda elus rase (kui ta just ei ole Varro Vooglaiu naine). Ta ei taha sellele ajale tagasi vaadata ja mõelda, kuidas see oli üks kurb ja hall aeg. 

Step 6. Sa loed neid samu rasedusega seonduvaid raamatuid, mida su naine raamatukogust ilmselt lademetes hakkab koju tassima. Sa loed neid kõiki. Jah, ka seda veidrat 90ndate lõpus naistearstide poolt kirjutatud raamatut, kus öeldakse, et haiglasse tuleb kaasa võtta telefonikaart. Sa harid ennast kõigega, mis on beebindusega seotud. Kui naine räägib keisrilõikest sulle midagi, siis sa ei seisa seal kõrval ja ei arva, et ta räägib sellest muinasjutust, kus keiser palja peega mööda ilma ringi tatsas. Ma ei hakka sellest eraldi punkti tegema aga sa lähed rõõmuga kaasa KÕIKIDESSE loengutesse, kuhu on võimalik minna. Vahet pole, kas need on need perekooliloengud või midagi muud, aga sa lähed kaasa. Ekstrapunktid muidugi selle eest, kui sa ise välja uurid, millistele loengutele minna võiks. Loengutes ei lösuta suvaliselt tooli peal ja ei haiguta kõva häälega ja ei teeskle, et sa oled nii räme kõva vend ja tead juba niikuinii kõike ja sa tahaks hoopis kuttidega saunas õlli juua. Sa ei tea mitte midagi. 

Step 7. Sa uurid. Ei ole nii, et naine peab ise üksinda välja uurima, milline on parim vanker, voodi, helimasin, kaamera, monitor, mähkimislaud. Sa päriselt saad teda selles aidata. 

Step 8. Enamikel naistel tuleb (tavaliselt raseduse lõpu poole) aeg, mil nad hakkavad hambaharjaga vuugivahesid küürima ja üleüldiselt tahavad, et lapsel oleks sünnitusmajast tulles oma kohake teie majas. Vahet ei ole, kas tal on päris oma tuba või väike nurk teie magamistoas. Ta tahab, et see oleks ideaalne. Ehk kui ta palub 34ndal nädalal (või varem), et paneks lapsevoodi kokku, siis sa ei ohka. Sa haarad haamri või mis iganes krdi tööriistu on vaja, et voodi kokku panna ja sa teed seda rõõmsa(l)t viisjuppi vilistades. 

Step 9. Hoolitse enda vaimse tervise eest. Vaata ja proovi märgata, mida sina tunned. Kui sul on samuti raske uue olukorraga kohaneda, siis otsi abi. Raseduskriisinõustajad võtavad ka mehi vastu – nad on sinna väga oodatud. Nii raseduse ajal kui pärast sünnitust. See on okei, kui ka sinul on keeruline see periood. Aga ära kogu seda kõike enda sisse. 

Küsisin Kristjani käest, et mida mees peaks teadlikult raseduse ajal tegema: “Olla tema jaoks olemas, prioritiseerida naise emotsioone. Kui on mure, siis kuulad rahulikult, toetad, silitad ta selga ja ütled, et kõik saab korda. Valideerid ta tundeid ja emotsioone, ütled, et need on täiesti normaalsed. Ei vaidle. Ei ütle, et miks sa nii tunned, et need on raseda tunded. Sa pead naisele indikeerima, et ta pole üksi selles, seda enam, et füüsiliselt on ta justkui väga üksi selles – beebi ju kasvab tema kõhus.”  Võin kinnitada – kõiki neid asju ta tõesti tegi. 

Pärast sünnitust:

Ma ei saanud istuda kuu aega pärast sünnitust. See tähendab, et absoluutselt kõik mähkmed vahetas Kristjan. Üleüldse, esimene kuu tegeles tema 90% ajast beebiga. Kui ta pärast ühte kuud tagasi tööle naasis (loe: kõrvaltoas kodukontori tegemist jätkas), siis ta pidi mind õpetama, kuidas mähkmevahetus käib. 

Kui sa oled vähegi normaalne mees, siis sa teed sama. Ja kui sa oled väga normaalne mees, siis sa vahetad ka edaspidi. Näiteks, kõikide kakaste mähktemega tegeleb meie peres siiani mees. Muidugi, kui sa töötad mujal, kui kodus, siis keegi ei eelda, et sa sotiga koju sõidaks, et kakast mähet vahetada. 

Sa tõused öösiti üles täpselt sama palju ja samamoodi kui naine. Mind ilmselt löödakse risti aga mina isiklikult ei poolda, et mees ja naine kolivad eraldi tubadesse, kui laps on sündinud, sest “mehel on vaja tööl käia.” Me käisime isegi mingisugusel koolitusel, kus öeldi, et vältige seda. Mina olen öösel füüsiliselt selle 7 kuu jooksul voodist püsti tõusnud… Noh, väga vähe. Mida see tähendab? Laps hakkab nutma, mees läheb võtab lapse, toob ta rinnale, laps sööb ära, võtab uuesti rinnalt, krooksutab ära, paneb tagasi magama. 

Leidke aega kohtinguteks. Kui teil on vähegi mingisugune tugigrupp, kes reaalselt ise pakub abi ka, siis kasutage seda. Sellel samal koolitusel, mida eespool mainisin, öeldi, et leppige kokku, et käite kindlal päeval nädalas väljas kahekesi (isegi kui see on 20min, mäki draivis). Miks kindlal päeval? Sest kui te hakkate “jooksvalt vaatama”, siis on väga suur tõenäosus, et te ei jõuagi sinna kohtingule. Me oleme käinud vist peaaegu iga nädal selle seitsme kuu jooksul (mõni üksik nädal on vahele jäänud). Kui teil ei ole tugigruppi ja iga kuu ei jää üle ka seda raha, et hoidja palgata, siis see on väga mõistetav, kui seda aega kahekesi napib. Siis tehke oma datenightid ajal, mil laps õhtul magab. Mängige lauamänge, vaadake filmi, rääkige juttu. 

Mis saab pärast mehe tööpäeva? Noh, ideaalses maailmas ta ei lähe oma mingit projektikat ehitama. Meil on nii, et tööpäev lõppeb ja ma ulatan Kristjanile lapse. Mõned korrad nädalas (enamasti nädalavahetusel), käib ta orienteerumas, rullsuuska sõitmas, jooksmas. Okei, jooksmas käib ta ca 4x nädalas ja teeb seda koos lapsega. Jep, on oluline ka mehele anda seda oma aega. Kuid sa ei pea naisena olema ainus, kes selle lapsega tegeleb. Ta kuulub muidu teile mõlemale.

Sa saad mehena väga palju ära teha. Sa saad teha kindlaks, et naine on päeva jooksul söönud. Sa ei pea selleks töötama kodukontoris. Meil on 21. sajand ja äpid, telli talle koju midagi süüa. Lase tal hommikuti kauem magada. Ma magan peaaegu (viisakuse pärast kirjutan peaaegu, tegelt vist reaalselt alati) iga hommik 30min-1h kauem, kui Kristjan.  

Kui sa oled mees, kes arvab, et lapsega kodus olemine on puhkus, siis let me tell you, see ei ole. Ja kui sa ei usu mind, siis ma loodan, et sa kukud silmadega kuhugi orkide otsa. Okei–okei, võib-olla mitte päris orkide otsa aga.. 

Lühidalt oleks vastus sellele küsimusele see, et need on rämedad?

Ma tegin oma esimese tatoveeringu, kui ma olin 15. Salaja muidugi, sest mu ema oleks endale pigem ise politsei või lastekaitse kutsunud, kui et lubanud mul tatoveeringu teha. Teate, ta võib-olla oleks pigem isegi vabatahtlikult otse vanglasse jalutanud, kui et lubanud mul oma keha rikkuda. Mu esimeseks tatoveeringuks olid kolm tähte puusakondil. Selle tegi mulle (nüüdseks tuntud) tatoveerija, oma korteris, voodi peal. Jep, ma tean, kogu see õhustik lausa karjub sulle näkku “PROFESSIONAALNE.” Minule sure as shit karjus ja seetõttu ma nii enesekindlalt ta voodile külitama viskusingi. Käisime koos sõbrannaga tegemas. Kas ma hooldasin seda hiljem? Muidugi mitte. Helosan.. misasi? Ehk muidugi tulid tatoveeringu peale koorikud ja absoluutselt muidugi kindlasti nokkisin ma need koorikud ära. Täna näeb see välja selline. Super ilus kaunis. Ma eemaldan selle, sest ma näen sellega välja nagu ma oleks 75-aastane prostituut. Mitte, et 75-aastasel prostituudil midagi viga oleks aga lihtsalt, mu enda isiklik valik on pigem välja näha 28-aastane. 

Sellest kolmest tähest veel nii palju, et ma suutsin seda varjata oma ema eest KOLM aastat. Jah, me käisime vahepeal koos shoppamas. Jah, me elasime samas majas. Ühe korra viis ta mind mu sõbrannaga Rahingele ujuma ja teatas siis poolel teel, et kavatseb ka 30minti päikest võtta. See paanika, mis mind valdas, oli.. meeletu? Ma jooksin otse autost vette (hea, et riided seljast jõudsin võtta) ja kui ema rannalt hõikas, et ta nüüd koju läheb, siis seisin mina sõna otseses mõttes kaelani vees ja lehvitasin talle nagu väike Karlsson katuselt. 

See, mis tatoveeringu ma järgmisena tegin – selle jaoks mul puuduvad isegi sõnad. Ma olin 18 ja ma tundsin, et kogu mu senise elu võiks ja suisa peaks suruma ühte tatoveeringusse. Ja mis paremini seda kõike peegeldaks, kui faking infinity sümbol, kuhu on põimitud muidugi ka sulg ning sõnad “love” ja “faith”. Avastasin alles täna, et sinna on kirjutatud “faith”, ma arvasin aastaid, et hoopis “hope”. Noh ma HOPE’in siis, et seda tatoveeringut ei jää kuidagi näha, kui ma olen selle eemaldanud. 

Liikudes juba sulgede kursil, siis järgmiseks pidin tegema jalale sule. Ma ei tea, mis krdi ornitoloogia huvi mul tekkis selles vanuses aga võib-olla oleks võinud lihtsalt Tallinna loomaaias või kuradi Toomemäel neid linde vahtimas käia, miks ma pidin end proovima üheks muuta? Ja nüüd tuleb parim osa. See vend, kelle juures ma seda tegemas käisin, küsis, kas ta võib “FREE HANDIGA” (jah, nii ütleski) mulle selle keti ümber jala joonistada? Miks mitte? Onju? Miks ei või suva vend, null joonistamisoskusega, minu kehale jäädavat pilti joonistada? Järgmisena lasen ehk kohalikul joodikul siin Tõrvandi poe taga miskit meisterdada – kui juba, siis juba, eks? See sulg, koos selle täiesti lappes ketiga, on prolly üks vihatuim pilt keha peal. 

Järgmisena, umbes 24-aastaselt, otsustasin, et sulgedest võiks küll edasi liikuda ikka päris lilledeni aga kuna ma keeldusin vist linde täiesti minevikku jätmast, siis ma lasin endale straight out linnu roietele teha. Nüüd, seda tatoveeringut ma otseselt ei vihka aga ma lihtsalt ütlen, et minu algne visioon olid paar põllulille ja sellest sai.. see. Pealkirjas kirjutan, et lasen PEAAEGU kõik tatsid eemaldada. See peaaegu on seal sellepärast, et ma oleks nõus pigem oma silmamunad punaseks tatoveerima ja igavesti välja nägema nagu Twilighti Bella suurim fänn, kui et eemaldaks selle suure tatoveeringu. Ma hetkel eemaldan ühte (kohe jõuame selleni) ja see on nii räme valus, et.. ei. Ma ei soovi, las see pilt jääda. 

Siis 25-eluaasta paiku muutusin ma õite filosoofiliseks. Aitas küll lilledest (korraks) ja lindudest, oli aeg need mõtted, mis kell 4 hommikul magada ei lasknud, otse kehale tatsida. “Be afraid and do it anyway” – okei Gandhi. Vaata mõnikord peaks ikkagi siiski olema afraid ja MITTE mingeid asju tegema – nagu näiteks selliseid tatoveeringuid. Nüüd tean. See tatoveering on aga suht selline semi – ma otseselt ei vihka seda ja see ei ole mu eemaldamise järjekorras esikolmikus, kuid ühel hetkel, ma arvan, tuleb ka tema kord. 

Samal päeval lasin teha väikese südame ka küünarnuki kohale ja see on mu esimene ja ainus tatoveering, mida ma täielikult ei jälesta. Kena. 

26-eluaasta paiku mõtlesin ühel päeval, et järsku ma olen inimene, kellele sobiks ja meeldiks tatoveering, mis asub nähtavas kohas, näiteks mu käe peal. 26-eluaasta paiku avastasin, et kurat ma siiski üldse ei ole selline inimene, kellele sobiks ja meeldiks tatoveering, mis asub nähtavas kohas, näiteks mu käe peal. See tatoveering on hetkel see, mida ma eemaldan. See jõudis mu kehal olla kõige lühikesemat aega ja ma ilmselt ei pea selgitama, KUI väga see mulle ei meeldi. Nagu, mul olid puusakondi peal mingid rõlged räämas pooleldi kulunud tähed ja õla peal mingisugune basic Tumblr girli tats ja ometi, kui ma tatoveeringut eemaldama läksin, siis ma olin, et eip.. enne peab kaduma SEE õudus. Ma lihtsalt ütlen, et sellel pildil endal ei ole mitte midagi viga aga ma tõesti ei ole inimene, kellele selline asi meeldiks. See väike süda on täielik erand. Ma olen hetkel seda eemaldamas käinud kaks või kolm korda ja see oli enne rasedaks jäämist. Üsna pea saan selle protsessiga jätkata. Mitte, et ma seda ootaks. Kui sünnitusega on küll, et see võib valu mõtte minna ühte- või teistpidi, siis tatoveeringu eemaldamisega saab minna ainult ühtepidi. See on retsilt valus. Jah, sul on tunne, et see koht, kust tatoveeringut eemaldatakse, faaaaaking põleb. See koht põleb, sina põled, su aju põleb.

Ja viimaseks otsustasin teha kaks nägu oma kaela peale. Seda hakkan ilmselt järgmisena eemaldama. Mul ei ole selle kohta mitte midagi öelda. Ma eemaldan seda järgmisena (mitte sulge jala või õla peal), sest see on samuti üsna nähtavas kohas. Kui ülejäänusid teisi tatoveeringuid saab riietega katta, siis noh, ma keeldun keset suve salli kandmast.

Kas ma plaanin kunagi veel tatoveeringuid? Olles inimene, kes kaheksast tatoveeringust peab eemaldama kuus (tahaks seitset eemaldada), siis ma peaks ilmselt olema täielik idioot, kui ma veel end oma elus tatoveerida laseksin. Küll aga olen ma natuke mõelnud, et äkki tahaks Franzu sünnikuupäeva? Ma ei tea. Ma vaatan, mis elu toob. Sulgi ja linde ta igastahes rohkem ei too, see on kindel.

Kas ma kahetsen mõnda nendest tatoveeringutest? Ei. Nendel hetkedel mu elus, kui ma need tegin, siis need meeldisid mulle. Need peegeldasidki seda, mis inimene ma tol hetkel olin (jah, võib-olla ma olingi vahepeal lind, kelle asi seegi siis päeva lõpuks on) ja ma ei saaks mitte kuidagi kahetseda seda. Teiseks on kahetsemine ajaraiskamine. Tegu on juba tehtud. Ma küll muretsen, kas eemaldamine midagi aitab või jäävad nad ikkagi kergelt näha. Kui keegi on eemaldanud, siis pliis saatke pilte, kuidas teil jäänud on. 

Alustuseks tahan etteruttavalt öelda, et sünnitusest taastumise puhul ei ole ühte kindlat ja õiget viisi. Mulle näib (või ma tahaks lihtsalt loota), et aina enam lastakse ka lahti sellest ideest, et naine peaks justkui kohe pärast sünnitust saavutama oma ideaalkaalu. Ma igaks juhuks ütlen ka, et trigger warning, sest all pool on pilte minu kehast enne ja praegu ja ma ei soovi, et kellelgi oleks sellest pärast halb tunne. Ma mõistan, et kaaluteema on oma olemuselt hästi õrn ja üleüldiselt triggerdav, ka minu enda jaoks ja ma väga loodan, et ma oma sõnadega kellelegi haiget ei tee. Ükskõik, mis numbreid sinu kaal täna näitab, sa oled armastusväärne. Ma võin võtta mürki, et kui me kunagi sureme, siis meist mitte kellegi matustel ei peeta kõne, öeldes, et me jääme mäletama tema 50 kilost keha, teravaid õlakonte ja väljajoonistuvaid roideid. Sa oled nii palju rohkemat, kui sinu keha. I wish, et ma oleks sellest varem aru saanud. 

Selleks, et ma saaks rääkida, kuidas või mida ma pärast sünnitust tegin, pean ma eelnevalt natuke tausta avama, rääkima enda toidusõltuvusest. Kui see osa sind ei huvita, keri lihtsalt edasi.

Ma olen enamik oma 20ndatest olnud natuke suurem. Ma ei saaks öelda, et ma olen olnud rämedalt rasvunud aga ma olen olnud veidi ülekaalus. Ma olen 179cm pikk ja enamik aega kaalunud 75 – 85kg. Kui mul olid ilusad figuuriga sobivad riided seljas, siis ma võisin peegelpildiga rahul olla. Küll aga, kui mõnel sünnipäeval või muul üritusel tahtsid sõbrannad minuga pilti teha, siis nendelt  oli näha, et meie kaaluvahe on vähemalt 20kg.

Mind, nagu ka ilmselt paljusid teist, on üles kasvatatud mentaliteediga, et toit võib olla nii preemia kui lohutus. Kui väiksena hambaarsti juures käisin, siis sain alati pärast preemiaks kartulikrõpsud valida poest. Kartulikrõpsud oligi see täiesti ultimate auhind minu jaoks. Aga aju lõi väga ebatervislikud seosed. Ja kui mul vähegi taskuraha hakkas tekkima, siis pole vaja kaks korda arvata, mida ma poest endale ostsin. Samas maaliti krõpsudest kodus hästi negatiivne pilt – et see ongi see üks toit, mida saab süüa hästi erilistel puhkudel ja harva – noh teate küll neid erilisi sündmusi, kus hambas on auk või ma ei tea – jeesus maa peale astub. Eks ma sain kodus ikka pahandada ka, kui niisama krõpsu sõin. Mis tähendas üht – ma hakkasin nende söömist varjama. Käisime naabritüdrukuga üle põllu poes, ostsin piraadikrõpse, sõin tagastiteel põllu peal ära ja läksin rahus koju. Ja selline muster kestis praktiliselt nii kaua kuni ma 19-aastaselt välja kolisin kodust. Ma küll ei saanud enam mingi hetk pahandada aga see varjamise vajadus kinnitas end mu aju hallolluse külge. Ma arvan, et sõltuvus krõpsudest ja üldse toidust tekkiski 14-15 eluaasta kanti. Siiani mäletan mingeid vestluseid, kui kellelegi ütlesin, et mulle maitsevad krõpsud ja inimene hüüatas, et oi mulle ka ja siis rääkis, milline kohutav siga ta on, olles võimeline terve paki korraga ära sööma. Ma naeratasin ja mõtlesin, et täiesti perses, ma võin korraga 2-3 pakki süüa ja nii iga päev. Ma võisin paljusid toite süüa põhimõtteliselt oksendamiseni.

Olen täiskasvanuna ka teraapias proovinud sõltuvusest lahti saada ja teinud harjutusi, kus ütlen 15-aastasele Kerttule, et tal ei ole vaja krõpsudest/toidust lohtutust otsida ja ta ei vaja neid tegelikult, kuid see kõik on mind aidanud max 2 nädalaks. Olen teinud enda motiveerimiseks pilte enda kehast, ise käsi kokku hõõrunud ja mõelnud, et oi kui lahedad enne ja pärast pildid ma saan. Reaalsuses on mul arvutis seeria minust muutumas aina ümaramaks. 

Ühesõnaga, kuigi mul oli suur plaan enne rasedaks jäämist kaalus alla võtta, siis seda ei juhtunud. Kaalust alla võtmine minu mõistes oleks tähendanud siis seda, et max 3-5 (imekombel võib-olla isegi 6-7) nädalat oleksin ma suutnud jälgida toitumiskava (tavaliselt mu go-to kava oli Erik Orgu oma, sest seal on minu arvates head toidud ja see on toiminud) ja hoidunud krõpsudest. Siis ma oleksin 6-10kg alla võtnud, imetlenud end nädal aega peeglist, olnud rahul ja siis esimese eraelulise ebaõnnestumise peale krõpsupaki haaranud (sest miski ei rõõmusta ega lohuta paremini kui toit).  Ja siis oleks settinud need samad mustrid, kus ma mõtlen, et ah suva – ma ühe korra juba ju sõin krõpsu, ma söön ühe korra veel. Siis kolm päeva hiljem mõelnud, et okei, ma kaks korda sõin, ma ühe korra söön veel ja siis võtan end uuesti käsile. Aga tegelt kunagi ei võta (vähemasti mitte enne veebruarikuud, kus ma iga aasta, nii kaua kui ma mäletan, olen korraks olnud paanikas, et appi, suvi läheneb ja miks ma ei ole tippvormis).

Kui ma rasedaks jäin, siis ma kaalusin 77-78kg. (Ma otsisin praegu teile pilte, et näidata, milline ma olin ja avastasin, et ma tõesti olen olnud maailmameister mulle sobivate riiete leidmisel ja poseerimisel, sest ma never ei ütleks, et ma nendel peaaegu 80kg kaalusin). 

Aga reaalsuses ilma “õigete” riiete ja poseerimiseta nägin välja selline. Ja ma tahan etteruttavalt öelda, et see, et ma iseendale sellisena ei meeldinud oligi tugevalt minu enda probleem.

Minu sõbrannad ja lähedased ei ole kunagi öelnud, et ma oleks halb välja näinud. Kui ma näeksin tänaval samasuguse figuuriga inimest, siis ei pööraks ma sellele tähelepanugi. Reaalselt ei panekski tähele. Ainuke, mida ma tänavapildis tavaliselt märkan, on see, kui kellelgi on väga äge outfit. Ma arvan, et mind ennast häiris selles kehakaalus olles see, et ma ei justkui ei saanud osta riideid, mis mulle meeldisid, vaid ma pidin kandma riideid, mis nägid mu seljas okeid välja. Kes sellise reegli tegi? Mina ise muidugi.  Rasedusega võtsin niisiis 25kg juurde. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis tekkis räme magusaisu ja lisaks krõpsudele kütsin öösel ja päeval šokolaadi sisse. Sünnitama läksin 103-kiloselt.

Kuidas ma sealt siis 68-kiloni sain? Esiteks, sünnitusmajja jäi 10kg. Arvestades, et ainuüksi laps kaalus peaaegu viiekas, siis see ei ole mingi ime. Samal hetkel, kui Franz välja hüppas, kadus mul igasugune magusa isu. Ma ei ole kunagi enne rasedust magusa fänn olnud ja see, et ma loomakombel seda endale näost sisse surusin oli 100% hormoonidest. 

Teiseks, ma tegin saatusliku vea ja õpetasin oma lapse vaid liikuvas kärus magama. Kes ei tea, siis vastsündinul on alguses esimesed kuud mingi 5 päevaund? Okei paar esimest nädalat magas ta oma voodis päevaunesid, kuid mingi hetk me keerasime pekki ja nõnda käisin ma absoluutselt iga ilmaga jalutamas. Mäletate neid -25 kraadiseid ilmasid talvel, kus te kakaoga diivanile kerra tõmbasite ja oma lemmikraamatut lugesite? Jep, ma sumpasin põlvini lumes 4x päevas ja niimoodi kuude viisi. Ta on alles viimastel kuudel (ca märtsist) õppinud seisvas vankris magama :)). Kindlasti on oma roll ka imetamisel, mis kaloreid põletab. Suurt trenni ma tänasel päeval ei tee. Ma ei käi jõusaalis, ma ei käi igapäevaselt lapsega jalutamas. Küll aga saan ma lähinädalatel endale maanteeratta ja hakkan sellega ringi vurama.

Kolmandaks, mu toitumine muutus kardinaalselt. Ma tean, et mõni teist lootsis, et Voldemort hiilis keset ööd meie magamistuppa ja tegi avada kedavra mu rasvale, kuid nii õnnelik ma siiski ei olnud.  Mul saab 6. mail sünnitusest 7 kuud ja ma ei ole söönud ühtegi šokolaadibatooni – mitte ühtegi snickersit, tuplat, twixi. Paar korda olen suhu pannud mõne üksiku Kalevi kommi. Ma ei ole söönud ühtegi kartulikrõpsu ja selle üle on mul kõige parem meel. Mul lihtsalt läks isu üle. See ei ole minu jaoks olnud võitlus iseendaga. Ma ei ole pidanud pisarsilmi krõpsuletist poes mööduma. Ma ei ole joonud ühtegi lonksu cocat (coca-cola oli samuti üks väga ebatervislik sõltuvus minu elus. Ma jõin umbkaudu 2-4L cocat nädalas ja niimoodi aastaid).

Aga kui te arvate, et ma ööd ja päevad kuiva riisigaletti närin, siis see ka päris tõde pole. Ma söön täiesti tavalisi koduseid toite – šnitslit, kotlette, suppe, pastasid, erinevaid riisiroogasid, kartulit jne.  Kui ma käin väljas söömas, siis ma ei küsi väriseval häälel teenindajalt, et kas selles toidus on nüüd 700 või 900kcl. Ma käin endiselt vahepeal mäkis ja ostan Lidlist nutellatäidisega saiakesi. Tähistan iga kuu poja minisünnipäeva ja teen selle puhul toorjuustukooki ja söön seda terve ülejäänud nädala. Ma ei jälgi ühtegi toidukava ega kavatse seda ka tulevikus ilmselt teha. Ma olen lihtsalt aru saanud, et minu jaoks need kavad ei toimi, sest ma olen inimene (siia võiks punkti panna), kes hästi kergelt äärmustesse laskub. Ehk kui ma hakkan kava tegema, siis ma keeran peast lolliks ja arvan, et ma ei või enam kunagi mäkis käia ja siis ma hakkan oma peas seda ketrama ja ma ei tea, kuidas teiega, aga mida rohkem ma midagi enda jaoks keelan, seda rohkem ma seda tahan. Ma ei saaks öelda, et ma praegu näiteks enda jaoks krõpsu ja kommi keelaks – mul lihtsalt ei olegi enam nende järele isu. Küll aga olen enda jaoks mõelnud, et kui krõpsuisu miskipärast kunagi peaks tekkima, siis noh.. sucks to be me. See on asi, mida ma tõesti kunagi elus enam süüa ei või. Väga suure tõenäosusega langeksin ma lihtsalt samadesse mustritesse. Nii nagu pikalt kaine olnud alkohoolik ei või isegi lonksu õlle võtta, nii ei või mina krõpsu süüa.

 Jah, ma olen enda jaoks mõtestanud, et ma olengi sõltlane. See kõlab hästi dramaatiliselt ja.. ehk liialdatult, kuid toidusõltuvus ei erine nii retsilt muudest sõltuvushäiretest. Ma olen leppinud, et selles mõttes ma ei saagi kunagi “terveks”. See teekond kestabki hetkeni, mil ma oma viimase hingetõmbe võtan ja if I’m lucky, siis see juhtub umbes 70 aasta pärast. Ma olen leppinud, et mul jääbki elulõpuni ebaterve suhe toiduga. Olen leppinud, et kui mul on vähegi sitem päev, siis vähemalt korra mõtlen, et mida ma nüüd lohutuseks endale ostan selle eest. Kuigi ma pean tõdema, et see on läinud ajas paremaks. Mul on olnud nüüdseks ka selliseid halbu päevi, kus ma ei mõtle, et ma lohutan end hiljem toiduga. 

Ma ei saa kedagi süüdistada, et minu suhe toiduga on selline. Minu vanemad ei teadnud paremini. Ma saan vaid proovida Franzule juurutada tervislikku suhtumist toidu osas. Saan anda edasi sõnumi, et toit ei peaks olema lohutus ega preemia. See ei tähenda, et toitu ei peaks või ei võiks nautima, kuid oma emotsioonid tuleb läbi töötada. Kui ta läheb sõbraga tülli või kogeb mingisugust pettumust, siis ma loodan, et ta suudab enda sisse vaadata ja tegeleda nende tunnetega, mitte ei haara snickersi järele (tho see on okei, kui ta oskab enda sees toimuvat analüüsida ja siis hiljem tunneb, et tahaks shokolaadi, möllaku minna). 

Ma mõtlesin alati, et oh, kui ma kaaluksin nii või nii palju, siis oleksin kindlasti õnnelik. Justkui peituks õnn riidepoes selle maagilise XS või S suuruse taga. Pean teid kurvastama, suure tõenäosusega on see õnn suhteliselt üürike. Tunnistan, kui ma alguses alla võtsin, siis mu aju sai küll mingi dopamiinilaksu, kui kaalule astusin. See ei kestnud pikalt. Mu juuksur ütles hästi, et ta saab väga hästi aru, mis kohas ta endaga on, kui ta kodus peeglisse vaatab. Kui ta vaatab peeglisse ja vaatab, et krt, paar kilo peaks alla võtma ja issand, miks mu silmaalused nii sinised on (ei, ta mees ei peksa teda, lihtsalt.. me elame eestis), siis ta on endaga halvas kohas. Aga kui ta vaatab peeglisee ja vaatab, et oh – mis äge piff ma olen – siis ta on heas kohas. Ta võib kaaluda täpselt sama palju. Lihtsalt meie sisemaailm peegeldub väga hästi väljapoole ka. Kui sa ikka seesmiselt tunned, et sa pole piisav ja sul on paha ja valus ja nõme, siis pole vahet, kas sa kaalud 50kg või 98kg. 

Üks peamine asi, mis mind täna motiveerib pisut tervislikemaid valikuid tegema, on muutus minu mõttemaailmas. Mingil hetkel sain aru, et ma ei taha kaalu kaotada, et “parem” välja näha. Ma mõistsin, et tahan olla paremas vormis, et ma jõuaks oma lapsega ringi joosta. Ma tahan olla paremas vormis, et ma elaksin kaua ja näeksin Franzu suureks kasvamas. Et ma saaksin tema elus olla võimalikult kaua. 

Ma tahan ka lõpetuseks öelda, et see, et inimene 25 kilo juurde võtab rasedusega ei ole midagi ennekuulmatut, kuid see ei ole ka mingisugune reegel. Ma tean väga väga palju naisi (kasvõi oma enda beebigrupist või sõbrannaderingist), kes võtsidki max 8kg juurde ja see jäi neil kõik sünnitusmajja. Kes iganes on rase või tahab tulevikus lapsi, ära karda seda kaalutõusu. Võib olla, et sa ei võtagi suurt midagi juurde ja samas, isegi kui võtad, siis see ei ole maailma lõpp. Ma luban.

Ma olen ise alati olnud see inimene, kellele täiega meeldib teiste sünnituslugusid/kogemusi lugeda. Võib-olla erandiks on osad beebigrupi emad, kes saavad teise lapse ja räägivad esmarasedatele, kuidas nad olid 56 tundi valudes, mitte ükski arst neid vaatamas ei käinud sünnituse ajal, mees pidi praktiliselt ise lapse välja tõmbama, nad rebenesid ja said normaalset istuma hakata alles eelmise jaanipäeva paiku. Nad muidugi räägivad neid jutte nii, et keegi pole isegi küsinud. Ühesõnaga, kui lugu on jagatud eesmärgiga teisi hirmutada, siis see ei istu mulle. Muidugi, kui keegi minu sünnituskogemust hirmutavaks peab, siis sinna ma ei saa midagi teha. Minu jaoks see ei olnud otseselt hirmutav ja pigem tahaksin julgustada, et sünnitus ei ole mitte midagi hullu. 

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis ma võtsin meeletult kaalus juurde raseduse ajal. Aga ma ei olnud ainuke, kes usinasti kosus. Umbes 15-16nda rasedusnädala paiku hakkasid arstid ja ämmakad rääkima, et mu rasedus ei vasta 15-16nda nädala omale. See tähendab, et kui ma olin 15 nädalat rase, siis ümbermõõtude põhjal oleksin justkui 17-18nädalat rase olnud. Laps oli suur. Kuulsin väga palju erinevaid arvamusi. Ühed ütlesid, et laps ei ole kaalult suur, ta on lihtsalt pikk, sest me mehega oleme pikad (179cm ja 194cm) ja muretsemiseks ei ole põhjust. Samas nägin ultahelitehnikute murelikke pilke, kui nad last mõõtsid. Ühel hetkel saadeti mind ka glükoositestile, et välistada rasedusaegnediabeet ja seda mul tõepoolest polnud. 

Kuna laps oli suur, siis pandi kirja esilekutsumise aeg. Mu tähtaeg oli 6 oktoober ning esilekutsumine 4ndal. 4nda hommikul vantsisin kõikide kompsudega TÜ kliinikumi. Esmalt saadeti mind alla tagasi, et ultrahelis laps üle mõõta. Ultrahelitehnik sai lapse kaaluks 4,6 kilo. Ta naeratas ja ütles: “Äkki proovime väiksemad numbrid saada?” Minugi poolest, kuigi ega ma ei teadnud, kuidas see enesele valetamine mind aitama peaks. Kui ma ise hommikuti kaalule astun, siis ma mõnikord mõtlen sama – prooviks äkki väiksemad numbrid saada – tavaliselt ei õnnestu. Tal imekombel õnnestus, sest ta teatas teistkordsel mõõtmisel rõõmsalt, et laps on siiski 4,4 kilo. Me naeratasime üksteisele kuivalt, teades mõlemad, et 4,4 kilo on täpselt sama kohutav kui 4,6 kilo aga me tegime head näod pähe ja jätsime hüvasti. Tema, oma töös teades, mida naise jaoks 4,6 kilo tähendab, ilmselt eeldas, et hüvastijätt on igavene. 

Ülesse tagasi minnes kutsus naistearst mind kabinetti ja palus maha istuda. Mulle anti valik, kas tehakse keiser või proovin ise sünnitada. Kui ma ei eksi, siis alates neljast kilost on võimalik keisrit paluda. Kuna mul oli võetud maailma kõige armsam ja toredam eraämmaemand Gertrud, siis ma otsustasin ise proovida. Ilma temata oleksin ma ise ilmselt selle skalpelli haaranud. Naistearst pigistas mu kätt ja ütles, et arutas ka teiste arstidega ja arvab, et see on õige otsus. 

Mulle paigaldati balloon (emakakaelale asetatakse väike toru ja selle otsas olev balloon täidetakse vedelikuga, et avaldada emakakaelale mehhaaniliselt survet. Emakakael peaks siis hakkama pehmenema ja avanema). See balloon kukkus esmalt 4x välja, enne kui ma üldse kabinetist välja jõudsin astuda. Kena algus. Lõpuks täideti see maksimaalse koguse veega. Ballooni paigaldamine minu jaoks eriliselt valus polnud, kui siis hästi korraks oli selline.. 10 punkti skaalal umbes 2. Ballooni paigaldanud naistearst ütles kavalalt, et “näeme siis õhtul”. Spoiler alert! Me ei näinud õhtul. Järgmisel hommikul läksin uuesti kliinikumi, et balloon välja võtta ja vaadata, mis edasi saab.

Mind kirjutati haiglasse ja hakati misprostooli sisse kütma. See nägi välja nii, et mina istusin pidžaamas oma palatis ja naistearst käis ja võttis iga mõne tunni tagant taskust välja volditud paberi sees oleva valge pulbri, mille ma pidin suhu kallutama. Tunne oli selline, et kui politsei oleks sisse astunud, siis ma oleks pidanud käed üles tõstma ja ütlema, et (nendest) narkootikumidest ei tea ma (küll) midagi.

Vahepeal käis Kristjan mind lõbustamas ja me istusime koridoris. Minu suurim hirm oli, et ma pean sinna ööseks jääma. Mitte koridori, vaid haiglasse. Lõpuks võtsin julguse kokku ja uurisin ühelt ämmakalt, et kui mul sünnitegevus pihta ei hakka, siis äkki saaksin ööseks koju. Ta ütles, et nad ei taha väga lasta, kuid kui ma elan haigla lähedal, siis olgu pealegi. Ta andis viimase ehk kolmanda misoprostooli koguse ja jättis mind uut ktg-d ootama (peale igat misoprostooli tehti paari h jooksul ktg, mis siis näitab emaka tööd ehk kas kokkutõmbeid on). Läksime kõndisime Kristjaniga haiglas ringi. Kell 17:12 tundsin, et tuhud hakkavad peale. Esialgu arvasin, et kujutan seda ette, kuid telefoniga neid jälgima hakates joonistus välja, et need käisid iga 3-4 minuti tagant ja kestsid 30-40 sekundit. Esimesed paar tundi olid need täiesti valutud. Lausa nii valutud, et kui ma ktg-sse läksin, siis ei pidanud ma vajalikuks seda isegi mainida (suuresti lootuses, et saan ikkagi koju). Ktg näitas kokkutõmbeid minimaalselt. Peale ktg-d (ca kella 8-9 vahel õhtul) tahtis valves olev naistearst (kes osutus mu enda naistearstiks) mind näha. Ta ütles, et teab, et ämmakas oli mind koju lubanud, kuid ta ei tahaks seda ikkagi teha. 

Tal oli õigus. Vahetult pärast seda muutusid tuhud valusaks. Ja kui ma ütlen valusaks, siis.. Mäletate, kuidas põhikoolis rahvastepalli mängides klassivennad alati palli sellise agressiivsusega loopisid nagu tahaks, et see pall lendaks läbi sinu ja kui sa sellega pikki vahtimist said, siis tõmbas hinge korra kinni? See meenutas seda. Ma kirjutasin eraämmakale, et vist hakkab pihta. Ta soovitas sooja dušši alla minna. Ma võtsin oma elektrilise küünla, panin kraanikausi äärele, lasin laelambi ära ja olin valmis mõnusaks spaa õhtuks. Reaalsuses nägi see vaatepilt ilmselt välja nagu stseen õudusfilmist. Ma seisin seal hämaras ruumis, otsaesine vastu külma seinaplaati, duššiotsik lõdvas peos, suutmatu seda vett kuhugi suunata ja ümisedes madalal toonil omaette. Mingi hetk sain aru, et see dušš aitab sama palju kui lahtisele haavale peale puhumine. Kuigi alguses tõesti veidi aitas, soovitan siiski proovida.

Dušši alt tulles tulid veed ära – või vähemasti mingi osa nendest. Hellasin palatis olevast telefonist valveämmakale, et selline asi juhtus. Ämmakas tuli palatisse, kutsus mind endaga kaasa. Pidin kõndima üle koridori ktg-sse – mõtlesin, et ei jõuagi sinna omal jalal. Ma ei tea, kuidas need tuhud järsku niii intensiivseks läksid aga natuke tahtsin surra. Ktg-d tehes pidin lamama 45 minutit. Kristjan täitis epiduraali lehte. Kui sa pole rase, siis tea, et selleks, et epidruaali saada, pead sa täitma mingisuguse lehe. Ma rõhutan – MINGISUGUSE – sest seda lehte mina oma ihusilmaga näinud pole. Ma lihtsalt ei suutnud seda ise täita. Sellel ajal, kui Kristjan lehte täitis, lamasin mina kägaras, vahelduva eduga kuhugu oksekotti kettides. Kristjan aina küsis mu käest küsimusi ja ma mingi hetk arvasin, et ta teeb lihtsalt nalja, sest need küsimused EI SAANUD OTSA. Allergiaid? Varasemaid operatsioone? Kroonilisi haigusi? Ema neiupõlvenimi? Lõpuks pidi kuhugi ka allkirja panema. Kristjan meelitas, mis ta meelitas, kuid ma ei olnud suuteline seda ise kirjutama. 

Ktg-st viidi mind ratastooliga (LOL) ülesse korrusele sünnitustuppa. Ma värisesin hullemini, kui siis, kui ma pidin koolis matemaatikatunnis tahvli ette minema. Arvestades, et matemaatika oli mul koolis kaks, siis.. 

Kell oli 22:37 kui sünnitustuppa jõudsime ja ma helistasin Gertrudile, et nüüd läheb asjaks. Esimese asjana sünnitustuppa jõudes ütlesin, et tahan epiduraali. See oli parim otsus üldse. Kes iganes mõtlevad, et tahaks epidruaali aga see tundub hirmutav, siis kaks soovitust: ärge vaadake mitte ühtegi videot sellest, kuidas seda tehakse. Mul rasedana tuli TikTokis mitmeid kordi ette ja ma hakkasin vaatama aga viimasel hetkel scrollisin edasi. Jah, mingi nõel läheb sulle selga – sul pole rohkem vaja teoreetiliselt teada, kuidas see käib. Teadmatus on.. hea. Küll aga soovitaksin ma ikkagi uurida, millised on võimalikud tühistused, kõrvalmõjud – ühesõnaga, sa saad olla informeeritud ka nii, et sa ei ole vaatanud TikTokis, kuidas 400 meetrine nõel kuhugi selga läheb. Kas see on valus? Ei. Ja uskuge mind, see tõesti polnud. Ma ei aja teile praegu sitta nagu mõnikord hambaarstid, kes sulle lapsena ütlevad, et “ei kullake, süst ei ole valus, see on EBAMUGAV” – vabandage, ebamugav on suvel palavas rohida. Sulle tehakse esmalt tuimestav süst alaselga ja kui sa oled juba kogenud tuhusid, siis sa a) oled nõus ja valmis kõigeks, et seda valu mitte kogeda, b) kõik muu valu tundub täiesti köömes selle kõrval. Ma vist isegi ei tundnud seda tuimestavat süsti või oli mul selleks hetkeks nii savi. 

Ja siis hakkas epiduraal toimima. Ja ma olin.. taevas. Ei, mitte nagu surnud aga see tõesti oli parim otsus üldse. Kõik need naised, kes uhkelt teatavad, kuidas neil oli TÄIESTI LOOMULIK sünnitus ja nad ei kasutanud valu vastu midagi – lahe. Näidake ette need diplomid ja medalid, mis te saite sünnitusmaja ukse peal, kui lahkusite. Aaa, ei saanuki midagi? Jah, proves my point. Sa ei ole mingisugune Eesti rahvuskangelane, järgmine Kalevipoeg või pühak, kui sa epiduraali ei kasuta ja nüüd kordame ka kõik koos, et inimesed tagareas ka kuuleksid :”Ma ei ole kellestki parem, kui ma epidruaali ei kasuta.” Tänan. 

Edaspidi tundsin küll tuhusid, kuid see oli öö ja päeva vahe võrreldes sellega, mis tundega ma sünnitustuppa tulin. Kuni kella kolmeni öösel ma seisin püsti või lamasklesin pooledi seistes järi peal või põlvitasin tooli peal, ülakeha voodi peal (väga hea asend, reaalselt soovitan proovida). Gertrud soovitas proovida ka naerugaasi, kuid ma ütlesin kohe, et seda ma ei soovi, sest ma olen kuulnud, et see ajab iiveldama. Ta utsitas mind ikka proovima ja jällegi – parim otsus. Samuti ütles ta Kristjanile, et tule proovi ka, sest ma tean, et sa tahad proovida ja teed seda niikuinii kohe kui ma palatist lahkun. Tal oli õigus, Kristjan tõesti oleks niikuinii proovinud. Mingi hetk tundsin, et pressid tulevad vaikselt peale. See on nii naljakas tunne. Su keha reaalselt pressibki sinu eest ja sa ei saa sinna mitte midagi teha. Vahepeal pandi mulle oksütotsiin tilkuma. Tundsin, et kõik läheb kogu aeg aina intensiivsemaks. Proovisin kõikide tuhude ajal hästi sügavalt hingata. Käisin raseduse ajal ka beebipuutis rasedatejoogas, kus sellist sügavamat hingamist harjutatakse ja ma arvan, et ka see oli abiks. 

Kell kolm öösel katsuti avatust ja see oli 10cm. Sünnitustuppa jõudes oli äkki 4cm, kui ma õigesti mäletan. Oli aeg kaasa hakata pressima. Ma ei hakka valetama, see oli minu jaoks kõige rämedam osa sünnitusest. Kuna mu sõbranna oli natuke aega tagasi just sünnitanud ja umbes 4-5 pressiga ühele poole saanud, siis loomulikult ma arvasin, et mul läheb samamoodi. Kui ma olin 2,5 tundi ära pessinud, siis sai selgeks, et minul ja mu sõbrannal pole midagi ühist, mis puudutab sünnitust. Üks huvitav asjaoluke veel – kui ma olin rase, siis käisime beebipuutis loengus, kus öeldi, et tavaliselt on sünnitustoas ämmaemand ja hooldaja (või kaks) ja kui ruumis on juba rohkem meditsiinipersonali, siis on ilmselt seis natsuke hapu. Mul oli kaks ämmaemandat, naistearst, lastearst ja hooldajad (ei oska öelda, mitu tükki). Kristjan on hiljem öelnud, et sel hetkel, kui neid inimesi aina sisse vooris, hakkas tal süda natuke saapasäärde vajuma. Laps oli kinni. Ma aina pressisin ja see tegelane ei liikunud edasi. Mingi hetk tõsteti mind kuhugi järi peale, kus ma siis seljaga vastu voodit toetasin ja ütlesin Gertrudile, et ma ei jõua enam. Ma ei tea, mida ma lootsin, et ta vastab?  Et ta patsutab mind õlale ja ütleb, et arusaadav, head koduteed sõbrake? 

Mingi hetk tundsin, et all pool läks kõik hästi soojaks. Ma eeldan, et see oli hetk, mil ma rebenesin aga kindel ei saa olla. Jällegi asi, mida ma ise väga oleksin enne sünnitust tahtnud teada – sa ei tunne rebenemist. Mina vähemasti ei tundnud ja ma sain kolmanda astme rebendid (IIIB). Ja veel üks asi, mida ma oleksin tahtnud teada enne sünnitust – sünnitus ei ole niivõrd valus, kui ta on intensiivne. Selline tunne nagu sa jookseks ilma mingisuguse ettevalmistuseta Bostoni maratoni. Pärast 3 tundi presse otsustas lõpuks Franz, et aitab kah seal kükitamisest ja hüppas välja. Kirja läks 9 tundi sünnitust. Ta sündis 6. oktoobril kell 05:53 hommikul. Ma kuidagi alati teadsin, et ma sünnitan öösel.

Tagasi sünnituse juurde. See kergendustunne, mida sa füüsiliselt koged, kui laps väljub.. Ma tahaks tuua siin mingisuguse analoogi aga see ei ole võimalik. Sa pead ise seda kogema, et mõista. Seejärel kaaluti laps ära. Ta kaalus 4,8 kilo. NELI KOMA KAHEKSA KILO. Okei proua “proovime väiksemad numbrid saada” – äkki prooviks järgmine kord suuremad saada? Aga tegelikkuses ma saan aru, et ultraheliga lapse mõõtmine ei olegi kahjuks täpisteadus, kuigi võiks olla. 

Franz pandi mulle rinnale ja ta oli nii soe ja väike (noh, kuivõrd väike ta siiski oli, arvestades, et meil osad beebid on alles kahe kuuselt 4,8 kilo aga see selleks). Ma sain teda veidi aega hoida, samal ajal, kui arstid mureliku näoga mu saba alust vaatasid. Naistearst teatas, et mind tuleb narkoosis kinni lappida, sest rebendid on liiga ulatuslikud. Taaskord – meeletu kergendus. Ma ei oleks tahtnud olla ärkvel sellel ajal. Mind sõidutati palatist opituppa, kus ma siis paar tundi.. puhata sain? Samal ajal istus Kristjan Franzuga sünnitustoas, särk seljast ja Franz vastu tema rinda. Hiljem saime peretuppa. Ma arvan, et mu top1 hirm sünnitusega seonduvalt oli see, et me ei saa peretuba. Ma ei oska isegi öelda, miks ma seda nii väga kartsin. Teise lapsega niivõrd seda ei kardaks enam.

Ühesõnaga, kõik esmarasedad või naised, kes plaanivad kunagi tulevikus lapsi saada: v.a. see tunnike enne epiduraali saamist – sünnitus ei olnud meeletult valus ja seda ütleb inimene, kes pressis 4,8 kilose hiiglase välja. Jah, on naisi, kelle jaoks on see väljakannatamatult valus aga ma tahan lihtsalt öelda, et võib ka minna teisiti. Kogu aeg tambitake igal pool, kuidas sünnitus on võrdne sellega, et sa oled leekides ja samal ajal murtakse su sees 50 luud korraga ära. Ei pruugi nii minna. Rebenditest ja sünnitusest taastumine – ei olnud valus, küll aga sai vaagnapõhi  kannatada ja käin siiani taastusravis. Ma käisin kaks päeva enne esilekutsumist Vooremäel tõuse jooksmas (jah 9 kuud rasedana, peaaegu 5 kilone beebi kõhus), et sünnitust esile kutsuda (KUIGI MA JU TEADSIN, ET SEE EI KUTSU) ja ma tõmbasin selja ära. Ja mitte nagu, et oih natuke valutas pärast, vaid ma pidin sellega KA taastusravisse minema pärast sünnitust. Ja kui ma ütlen, et see seljavalu oli 500x rämedam, kui ükskõik, milline etapp sünnitusest, siis ma ei valeta. Ma 200 protsenti oleksin nõus enne 89 korda uuesti sedasama sünnitust läbi tegema, kui et kunagi kogeks uuesti seda seljavalu. 

Rääkides sünnituse esilekutsmisest – ei, vaarikalehetee ei kutsu sünnitust esile. Nii nagu ei kutsu seks, saun ega šhampus. Kes iganes teile väidab, et temal küll kutsus, siis kahjuks pean teile kurbusega teatama, et tegu oli kokkusattumusega. Nii palju on seda uuritud. Selleks, et laps hakkaks sündima, peab temal endal vabanema kehas teatud hormoon, mille ta siis pissib sinu lootevette. SEE kutsub sünnituse esile. Sa ei saa midagi teha selleks, et see hormoon lapsel vallanduks. Laps sõna otseses mõttes tulebki siis, kui ta ise valmis on. Tema pärast võid sa 400 tassi päevas vaarikalehe teed juua. Nüüd, mis pidi aitama – datlid. Datlid ei aita sünnitust esile kutsuda, kuid nad pehmendavad emakakaela. Ja arvestades seda, et ma küll rebenesin, kuid emakakael jäi täiesti terveks, siis tundub, et aitas. Ma hakkasin umbes 34ndal nädalal sööma 6 kuivatatud datlit päevas. Ma jälestan datleid. 

Mis puudutab eraämmakat – väga soovitan, kel vähegi rahaliselt võimalik on. Eelkõige soovitan ärevatele inimestele nagu mina ise. Ma ajakirjanikuna kajastasin erinevaid sünnitusvägivallaga seotud lugusid ja sealt joonistus välja, et üks n-ö sünnitusvägivalla vorm on ka see, kui sind jäetakse lihtsalt üksinda ja teadmatusse sünnituse ajal. Eraämmakas peab ka siiski vahepeal ära käima aga see teadmine, et sul on sünnitama minnes see oma kindel inimene – see oli minu jaoks nii oluline. Ma olen suht hellik ja ei talu väga karmimat ütlemist ja seetõttu oli see samuti üks minu hirmudest, et saan sellise karmima ämmaka. Ma arvan, et otsus võtta eraämmakas aitas kaasa ka sellele, et mul tegelikult jäi positiivne mälestus sünnitusest. 

Sünnitusplaan – parim plaan on plaani puudumine. Ma ei mäleta, kas ma lugesin seda kuskilt või rääkis seda mulle mu eraämmakas aga kui naine teeb sünnitusplaani ja sünnitus ei lähe nii nagu ta on lootnud, siis tekib pettumus. Lisaks paneb igasugune plaan pinge peale ja tavaliselt ei olda valmis sellest plaanist lahti laskma. See tähendab ka seda, et ollakse hästi jäigad, kui arstid pakuvad välja muid lahendusi. Kõige parem plaan on minna sünnitama täiesti ilma igasuguse plaanita, minna lihtsalt vooluga kaasa ja usaldada arste. Nad teavad, mis sulle on parim.

Ma ei tea, kas te tahaks, et ma kirjutaks ka lühidalt sellest, mida ma haiglasse kaasa pakkisin. Ma ise rasedana täiega googeldasin ja lugesin, mida kaasa võtta, sest ma ei tahtnud, et ma peaks millestki puudust tundma. Paljud teist korda sünnitama läinud naised beebigrupis ütlesid, et nad oleks tahtnud, et neil oleks esimesel korral üks või teine asi kaasas olnud. Mina näiteks ei tundnud millestki puudust ja samuti ei pakkinud ma midagi üleliigset kaasa.